Ferenc Molnár
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2022) |
Ferenc Molnár (sünninimi Ferenc Neumann; 12. jaanuar 1878 Budapest – 1. aprill 1952 New York) oli ungari kirjanik, dramaturg ja ajakirjanik.
Tema tuntuim kirjandusteos on 1907. aastal raamatuna ilmunud "A Pál utcai fiúk", mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eesti keeles ilmus see pealkirjaga "Pál-tänava poisid" esimest korda 1921. aastal Julius Margi tõlkes.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ferenc Molnár sündis 1878. aastal Budapestis Ernő päeval. Tema vanemad olid kõrgema keskklassi juudid, jõukad ja edukad. Isa Mór Neumann – sündinud Szécsény linnas – töötas tuntud ja tunnustatud gastroenteroloogina. Ema Jozefa Wallfisch – pärit Békésist – oli samuti haritud naine, kes oli eriti kiindunud kunsti ja kirjandusse. Perel oli kodus suur raamatukogu, mis oli sel ajal ebatavaline.
Isa Mor Neumann esindas äärmist rangust, kuid talle vastukaaluks oli ema Jozefa väga õrn, leebe ja lahke – öeldakse, et emalt kandusid need iseloomujooned edasi ka pojale. Lisaks Ferencile oli peres tütar Erzsébet (esimene poeg László suri aasta enne Ferenci sündi). Mõlemat kasvatasid suurema osa ajast lapsehoidjad ning kodus käisid tuutorid, kes lapsi juba varases eas õpetasid.
Ilukirjandust kirjutama hakkas ta 1896. aastal. 1887. aastal astus Molnár kalvinistlikku keskkooli Református Gimnázium. Seal alustas ta 14-aastaselt kaasajakirjaniku tööd õpilasajalehes ning tegi ka esimesed näidendikatsetused. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1895. aastal õppis ta Budapestis õigusteadust. Üliõpilasena hakkas Molnár kaastööd tegema ajalehele Budapesti Napló.
Peagi muutis Ferenc Neumann oma saksapärase perekonnanime ungaripäraseks, rõhutamaks tegelikku päritolu. 1896. aastal saatis isa ta Genfi, kus ta õppis Genfi ülikoolis, mille lõpetas juristina. Seal pühendas Molnár end kirjutamisele tõsisemalt kui kunagi varem. Sageli saatis ta ka koju Budapesti ajalehtedele ettekandeid, jutustusi, ülevaateid, mis olid väga elavad ja ilmekad. 1898. aastal suri ta ema Jozefa Wallfisch ja 1908. aastal suri ka isa Mor Neumann.
Jõudnud taas kodumaale, jättis Molnár juristikarjääri ning võttis vastu täiskohaga ajakirjanikutöö Budapesti Naplós. Toimetuses oli tema ülemus József Vészi, kelle tütar Margit Vészi, ajakirjanik ja maalikunstnik, 1906. aastal Ferenc Molnáriga naitus. Ka Vészid olid juudid (hiljem astus Molnár kristlaste sekka). Aasta pärast abielu sõlmimist sündis tütar Márta, kuid juba 1910. aastal paar lahutas. Levib kuulujutte, et nad ei elanudki kunagi ühe katuse all, teisalt on neile lähedased allikad ikkagi viidanud kerge koduvägivallaga seotud juhtumitele.
Esimeses maailmasõjas oli Molnár aastatel 1914–1915 rindekorrespondent. 1916. aastal ilmusid tema reportaažid raamatuna "Egy haditudósító naplója" ("Sõjakorrespondendi päevik"). Seda kirjeldatakse kui südamlikku teost, kus keset sõjakoledusi ometi leidub inimlikku headust ja solidaarsust. Mõned neist kirjutistest ilmusid ka The New York Timesis, ehkki Ungari kuulus sõjaliselt vastasliidu vaenlaste hulka.
1922. aastal abiellus Molnár ooperilaulja Sári Fedákiga. Paar elas 1925. aastani Ungaris, seejärel abielu lahutati. Hiljem hakkas naine natsionaalsotsialiste pooldama ning pidi sellepärast pärast sõda lühikest aega vanglakaristust kandma. Molnár kolis Saksamaale, kus elas kümmekond aastat ühes õdusas hotellis. Tollest perioodist pärineb kirjaniku huvitavamaid teoseid. 1926. aastal abiellus Molnár Lili Darvasega, kes oli menukas ungari-ameerika näitleja.
Pärast anšlussi, 1938. aasta teisel poolel, lendas Molnár Ameerika Ühendriikidesse, põgenedes juutide tagakiusamise eest. Uuel kodumaal võeti teda meisterliku loomingu eest väga hästi vastu, eriti kiideti kirjaniku teatraalset tehnikat. Ta peatus kaua New York Plaza hotelli sviidis, jätkates kirjutamist. Kommunismiperioodil Ungaris tema näidendeid ei mängitud ning inglise keelt Molnár suurt ei osanud – see tingis kirjaniku kasvava isolatsiooni.
Ferenc Molnári närvisüsteemi seisund hakkas halvenema. 1947. aastast tajus ta ainsa toetajana abikaasa Lilit. Kutse oma 70. sünnipäevaks Ungarisse naasta lükkas kirjanik tagasi. Ebausklikus teadmises, et testamendi koostamine lühendab eluiga, jäi see tal tegemata.
Ferenc Molnár suri 2. aprillil 1952 New Yorgis. Tema hauaplaadil seisab lause: "Sa ainult magad praegu, Liliom."
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Ferenc Molnári loominguline tippaeg jäi kahe sõja vahele. Eriti viljakas oli ta näitekirjanikuna, teada on 42 tema näidendit. Neis on kombineeritud realismi ja romantismi, künismi ja sentimentalismi. Varasemad teosed annavad tunnistust, et ungarlast on mõjutanud austria dramaturg Arthur Schnitzler.
1898. aastal, rännates Prantsusmaal ringi, valmis kirjaniku esimene romaan, "Magdolna és egyéb elbeszélések". Jõudnud taas kodumaale ja asunud tööle ajakirjanikuna, ilmus tal 1900. aastal romaan "Az éhes város". Järgmisel aastal esietendus Ferenc Molnári esimene näidend "A doktor úr". Edaspidi ilmus temalt aastas vähemalt üks raamat. Rahvas armastas tema sarmi, nutikust ja tögamismeelt.
Molnári esimesed näidendid olid enamjaolt komöödiad, "A doktor úr" (1902) kõrval näiteks ka "Józsi" (1904). Suurt tähelepanu pälvis tema 1907. aasta romaan "A Pál utcai fiúk" – "Pál-tänava poisid", mis on Eestiski Ferenc Molnári tõenäoliselt tuntuim teos. Sama aasta loomingust andis palju kõneainet ka tema näidend "Az ördög" (1907), mille peaidee tulenes Johann Wolfgang von Goethe teosest "Faust". Näidend käsitles abielutruudusetuse teemat. Ungari tolle aja parimale näitlejannale kirjutatud teos tõi talle kahenädalase vanglakaristuse. Nimelt muutus näitleja abikaasa armukadedaks ning kutsus Molnári duellile, mis lõppes viimase arestiga.
"Liliom" (1907) – draama, mis on maailmas tänini hästi vastu pidanud, kukkus esialgu läbi. 1909. aasta Budapesti kriitikud olid näidendi esietendusel segaduses, nähtu-kuuldu tekitas suurt hämmingut. Ent mitte väga palju aega hiljem kogus see siiski juba rahvusvahelist edu. Loo süžee aluseks on reaalne lugu, kus Molnári abikaasa süüdistas meest tütrele kõrvakiilu andmises, kuid milles kirjanik sellele õigustuse leiab. Naturalistlikesse stseenidesse on oskuslikult segatud müstilist sümbolismi.
Aastatel 1908–1940 toodi Broadwayl lavale 16 Molnári näidendit. Kui ta 1920. aastatel oma teise abikaasaga Ameerika Ühendriike väisas, korraldati tema auks pidulik õhtusöök. 1920. aastatest pärineb hulk Ferenc Molnári paremaid näidendeid. Näiteks on esile toodud komöödia tüdrukust, keda valmistatakse ette abiellumiseks printsiga – "A hattyú" (1920). 1956. aastal valmis sellest mängufilm ("The Swan", režissöör Charles Vidor), kus mängis kuulus Grace Kelly.
Reaalsuse ja illusiooni teemaga seotud diskussioon, kuidas draamat peaks kirjutama, tekitas põnevust teoses "Játék a kastélyban" (1926). Seejärel "Olympia" (1928), milles kirjanik ründas aristokraatide julmust tavainimeste vastu. Aukartustäratavaks menukiks kujunes "A jó tündér" (1930), mille filmiversiooni "The Good Fairy" aastast 1935 saatis tõeline edu. Ka näidendi "Egy, kettő, három" (1929) ainetel loodud telefilmi "One, Two, Three" menu oli suur.
Üldiselt ei kasutanud Ferenc Molnár oma loomingus kaasaegseid kirjanduslikke võtteid. Aeg-ajalt pöördus ta nende poole vaid siis, kui need tõesti sobisid tema eesmärkidega. Ta lõi tabava sünteesi naturalismist ja fantaasiast, realismist ja romantismist, künismist ja sentimentalismist, profaansest ja üleloomulikust. Tema teoste konfliktid olid lahendustele vastuvõtlikud. Molnár ei tahtnud olla propagandist ega jutlustaja, vaid edukas meelelahutaja – ja üldise arvamuse kohaselt see tal ka õnnestus.
Veel teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
|
|
(1950, Companion in Exile: Notes for an Autobiography) |