Tasuja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib jutustusest; 1910. aasta laeva kohta vaata Tasuja (laev 1910); 1977. aasta laeva kohta vaata EML Tasuja A432; koolinoorte vastupanuorganisatsiooni kohta vaata artiklit Tasuja (vastupanuorganisatsioon); Eesti soomusauto kohta vaata artiklit Tasuja (soomusauto); kolhoosi kohta vaata artiklit Tasuja (kolhoos); perekonnanime kohta vaata artiklit Tasuja (perekonnanimi)

Eduard Bornhöhe (1900)

"Tasuja" on Eduard Bornhöhe Jüriöö ülestõusu aineline jutustus.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Bornhöhe kirjutas "Tasuja" põhiosa 17-aastasena Põltsamaal kihelkonnakooli abiõpetajana töötades, sealt võib pärineda ka mõisapreili Emilia von Raupeni tegelaskuju prototüüp – koolijuhataja tütar Emilie Rosalie Beermann.[1] Teose lõpetas Bornhöhe juba Tallinnas,[viide?] kus see 1880. aastal 147-leheküljelise ja 35 kopikat maksva raamatuna ilmus. Bornhöhe teos paigutub üldisemale 1860.–1870. aastate rõhumisvastase ilukirjanduse taustale. Tema eeskujude seast on esile toodud Alexandre Dumas’ lugusid Wilhelm Tellist ja Jaan Jungi ajaloojutte. Gustav Suitsu ja Marek Tamme arvates jätkas "Tasuja" Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipojast" alguse saanud traditsiooni, millega kujundati eestlaste arusaamu oma mineviku kohta ja pakkuti heroilisi eeskujusid. Ka raamatus endas mainitakse Kalevipoega. "Tasuja" loomise otseseks ajendiks on peetud Jaan Bergmanni kirjutist "Eestlane ordo ajal", milles esmakordselt eesti trükisõnas nimetatakse 1343. aasta "suurt mässu". Bornhöhe enda teave 1343. aastal toimunust tugenes ennekõike Balthasar Russowi ja Christian Kelchi kroonikatele. "Tasujaga" tegi noor kirjanik esimest korda eestikeelses kirjasõnas juttu Jüriöö ülestõusust, ta oli esimene, kes kasutas selleks ajaloolise jutustuse vormi ja esimest korda kirjutas ta Eduard Bornhöhe nime all (tema kodanikunimi oli Eduard Brunberg).[2]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Teose tegevus toimub Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelane on talupoeg Jaanus, üks ülestõusu juhtidest, keda tuntakse Tasuja nime all. Jaanus hukkub lahingus.

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

"Tasuja" osutus erakordselt populaarseks ja mõjukaks. Ajavahemikus 1880–1905 ilmus see vähemalt 23 000-lises tiraažis ja veel 1964. aastal oli see kõige suurema levikuga eestikeelne algupärane teos. "Tasuja" muutis ajaloolise jutustuse sajandi viimaste kümnendite populaarseimaks žanriks. Marek Tamme arvates oli teose suure mõju üks põhjus jutustuses valitsev sisemine fokusseeritus, tegelase ja jutustaja samastamine. "Tasuja" äratas inimestes rahvuslikke tundeid ja ärgitas eestlaste iseteadvust, mida Bornhöhe hiljem väitiski tema eesmärk olnud olevat. Näiteks Jaan Roos meenutas: "Käed kiskusid rusikasse, viha täitis hinge, selge vahe tekkis meie ja sakslaste vahele; see teos kasvatas kättemaksuiha, äratas varjusurmast rahvusliku tunde, et peame olema see rahvas, kes oleme, peame tõusma ja vabaks saama võõraist, vaenlasist". Gustav Suitsu hinnangul pole ilmselt "ükski puhtajalooline kirjeldus mingist tähtsast minevikukonfliktist meie maa riiklikus ja ühiskondlikus arengus nii palju lugejaid kaasa tõmmanud kui Bornhöhe "Tasuja".[3]

Koos muu rahvusliku kirjandusega oli "Tasuja" üks Eesti Vabadussõja Võnnu lahingu innustajaid. Jaan Roos: "Landeswehr’i sõjast osavõtjad jutustavad, millise ürgjõulise vaimustuse ja elevusega sõditi, kuidas seal vallandus sajandite metsik viha. See ürgvaimustus ja -viha, mis oli kasvanud ajaloolise kirjanduse mõjul, otsustas Landeswehr’i võitmise. Ühel minu kodukihelkonna mehel, kes langes Võnnu lahingus, leiti taskust „Tasuja“. See on sümboolne."[4] 1919. aastal nimetas Johan Pitka Tasujaks ühe sakslastelt ülevõetud jäälõhkuja.[5]

Eriti suurelt tõusis "Tasuja" päevakorda Teise maailmasõja ajal, mil Nõukogude poole eestlaste hulgas kasutati seda Saksamaa-vastase võitluse innustajana. Tasujat meenutati poliitvestlustel, miitingukõnedes ja trükisõnas. 249. Eesti laskurdiviisi ajaleht nimetati Tasujaks. 1943. aasta Jüriöö-teemaline almanahh kirjutas: "Tasuja paindumatu võitlustahe ja piiritu vabadusearmastus haarab tänapäevalgi eesti poegade ja tütarde südameid, manitseb ja õhutab neid täitma oma ajaloolist kohustust heitlusis meie rahvast hävitada tahtvate saksa fašistlike okupantide vastu. Jutustuse Tasuja tekitab uusi tasujaid, kes maksavad kätte veristele sissetungijatele nii oma esivanemate kui ka oma rahva praeguste piinade eest ja keda meie rahvas mälestab ja austab oma ajaloo suurimate sangaritena. See õigustab meid elustama XIV sajandi Tasuja kuju, kelle võitlust nüüd kuussada aastat hiljem jätkavad uued tasujad."[6]

"Tasujast" on mõjutatud paljud järgnevad kirjandusteosed, osad neist teevad sellele ka otseseid viiteid. 1890. aastal ilmus Bornhöhe järgmine ajalooline jutustus "Villu võitlused", kus tegelasena astus üles ka mungakuube peitunud üleloomulike võimetega Tasuja, kes lõpuks Tallinna all lahingus orduvägede vastu langes. Ka A. Raha 1907. aasta jutustuses "Jüri-öö" on üks tegelaskuju Tasuja, kes hukkub Tallinna piiramisel. Aastatel 1912–1913 ilmunud Oskar Lutsu "Kevade" sisaldab Marek Tamme arvates samuti viidet "Tasujale": "Tõnisson oli vanade eestlaste võitluste ja neile järgnenud orjapõlve üle üheainsa raamatu läbi lugenud, aga seegi oli avaldanud temasse nii suurt mõju, et ta sai sakslaste leppimatuks vaenlaseks". 1915. aastast pärineb Bornhöhe teose suhteliselt vaba töötlus – Aleksander Trilljärve kurbmäng "Tasuja". Bornhöhe "Tasujat" on hiljemgi korduvalt dramatiseeritud ja lavale toodud (näiteks Karl Aderi poolt).[7] 2012. aastal avaldatud Tamur Kusnetsi Jüriöö-ainelise romaani "Püha Jüri kutsikad" üks peategelane kannab nime Tasulemb.[8]

Eri väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]

"Tasuja" on kuulunud pikka aega kohustusliku koolikirjanduse nimistusse ning ilmunud paljudes trükkides eri riigikordade aegu, seda on illustreerinud mitmed Eesti parimad raamatukunstnikud. Jutustus on korduvalt avaldatud vene keeles.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaanika Kressa. Emilie Rosalie Beermann – mõisapreili prototüüp ja esimese Eesti lipu õmbleja. Vooremaa, 21.01.2008
  2. Marek Tamm. Jüriöö-tekst Eesti ajalookultuuris. Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist. Loomingu Raamatukogu, 2012a. Lk 65−66
  3. Tamm 2012a, lk 65–67
  4. Marek Tamm. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist. Loomingu Raamatukogu, 2012b. lk 60−61
  5. Tamm 2012a, lk 75
  6. Tamm 2012a, lk 74–75
  7. Tamm 2012a, lk 67–70
  8. Tamm 2012a, lk 80

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]