Aira Kaal

Aira Kaal (kuni aastani 1938 Alma-Vilhelmine Kaal, alates aastast 1939 Aira Hone, pseudonüüm Reet Uielu; 7. november 1911 Uuemõisa vald, Saaremaa – 7. aprill 1988) oli eesti kirjanik.

Ta lõpetas 1940. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna, töötas seejärel ajakirjanikuna ning sõja ajal oli Nõukogude tagalas. Aastatel 1945–1950 töötas ta marksismi-leninismi õppejõuna.

Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944.

Aira Kaal oli NLKP liige aastail 1940–1951, vahepeal heideti parteist välja; järgnevalt oli ta NLKP liige aastast 1955.

Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.

Teosed

Essee

• "Mehe ja naise psühholoogiast" (1936)

Vesteline romaan

• "Mamma ja mina" (1939, pseudonüüm "Reet Ueilu")

Luulekogud

• "Ma ei anna relva käest" (1945)
• "Võidurakett" (1948)
• "Vaba kodumaa" (1950)
• "Meretuuled" (1958)
• "Valitud luuletused" (1961)
• "Üks tigu ilma majata" (1968)
• "Pihlakad mere ääres" (1971)
• "Hetked merega" (1976)
• "Saaks kord seda imet veel vaadata" (1981), valikkogu

Reisiraamatud

• "Indiast" (1958)
• "Hiinast" (1961)
• "Armeeniast" (1964)

Lühiproosaraamatud

• "Kodunurga laastud" I–III (1966, 1970, 1978)
• "Seitse tõtt ja seitse valet" (1986)

Tunnustused

• Eesti NSV teeneline kirjanik 1971

Isiklikku

Aira Kaal oli abielus keeleteadlase, Tartu Ülikooli õppejõu Arthur Robert Hone'iga. Tema vennapojad on Mati Kaal ja poliitik Vambo Kaal.

Kirjandus

• Saarlaste kirjarahvast. Helgi Allik (koostaja). Kuressaare, 2003. Lk 22–23

Välislingid

• Maaleht: Aira Kaal kirjutas oma elust romaani
• Aira Kaal Eesti biograafilises andmebaasis ISIK