Aira Kaal
Aira Kaal (kuni 9. aprillini 1938 Alma-Vilhelmine Kaal, alates aastast 1939 Aira Hone, pseudonüüm Reet Uielu; 7. november 1911 Uuemõisa vald, Saaremaa – 7. aprill 1988) oli eesti kirjanik.
Ta lõpetas 1940. aastal Tartu Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna, töötas seejärel ajakirjanikuna ning sõja ajal oli Nõukogude tagalas. Aastatel 1945–1950 töötas ta marksismi-leninismi õppejõuna.
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944.
Aira Kaal oli NLKP liige aastail 1940–1951, vahepeal heideti parteist välja; sai uuesti NLKP liikmeks aastal 1955.
Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
Essee[muuda | muuda lähteteksti]
- "Mehe ja naise psühholoogiast" (1936)
Vesteline romaan[muuda | muuda lähteteksti]
- "Mamma ja mina" (1939, pseudonüüm "Reet Uielu")
Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]
- "Ma ei anna relva käest" (1945)
- "Võidurakett" (1948)
- "Vaba kodumaa" (1950)
- "Meretuuled" (1958)
- "Valitud luuletused" (1961)
- "Üks tigu ilma majata" (1968)
- "Pihlakad mere ääres" (1971)
- "Hetked merega" (1976)
- "Saaks kord seda imet veel vaadata" (1981), valikkogu
Reisiraamatud[muuda | muuda lähteteksti]
- "Muljeid ja mõtteid India sõidult" (1958)
- "Pilk tänapäeva Hiinasse" (1961)
- "Esimest korda Armeenias" (1964)
Lühiproosaraamatud[muuda | muuda lähteteksti]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1987 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Seitse tõtt ja seitse valet")
- 1971 – Eesti NSV teeneline kirjanik
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Aira Kaal oli abielus keeleteadlase, Tartu Ülikooli õppejõu Arthur Robert Hone'iga. Tema vennapojad on Mati Kaal ja poliitik Vambo Kaal, vennatütar on kunstiajaloolane Ülle Kruus.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Saarlaste kirjarahvast. Helgi Allik (koostaja). Kuressaare, 2003. Lk 22–23
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Maaleht: Aira Kaal kirjutas oma elust romaani
- Aira Kaal Eesti biograafilises andmebaasis ISIK