Peeter Tulviste

Allikas: Vikipeedia
Peeter Tulviste
Peeter Tulviste.jpg
Peeter Tulviste (2007)
Sünniaeg 28. oktoober 1945
Sünnikoht Tallin
Surmaaeg 11. märts 2017
Erakond {{{erakond}}}
Amet {{{amet}}}
Õppeasutus Tartu ülikool

Peeter Tulviste (28. oktoober 1945 Tallinn11. märts 2017) oli Eesti psühholoog ja poliitik, 1994. aastast Eesti Teaduste Akadeemia liige ja 2015. aastast[1] Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Aastatel 1993–1998 oli Tulviste Tartu ülikooli rektor. Samuti on ta olnud Riigikogu liige ja kuulunud Tartu linnavolikokku.

2015. aastast kandis ta Tartu aukodaniku tiitlit ning teda on autasustatud Riigivapi IV klassi ja III klassi teenetemärgiga. Lisaks oli ta Tartu Suurtähe kavaler.[1]

Tulviste suri 2017. aasta 11. märtsi hommikul raske haiguse tõttu.[2] Ta maeti Raadi kalmistule.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Tulviste on lõpetanud Tallinna 10. Keskkooli 1964 ning Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogia erialal 1969. 1975 sai ta samas psühholoogiakandidaadi kraadi ning 1987 psühholoogiadoktori kraadi, tema kandidaaditöö teema oli "О социально-историческом развитии познавательных процессов: на материале зарубежных экспериментально-психологических исследований" ning doktoritöö teema "Культурно-историческое развитие вербального мышления" ("Verbaalse mõtlemise kultuuriline ja ajalooline areng"). Tulviste juhendaja ja mentor Moskva Riiklikus Ülikoolis oli Aleksandr Luria.[1]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tulviste oli Tartu Ülikoolis insener 1969–1971, loogika ja psühholoogia kateedri õpetaja 1974–1975, vanemõpetaja 1975–1978 ja dotsent 1978–1988 ning alates 1988. aastast oli ta TÜ psühholoogia kateedri professor.

Ta oli külalisteadur Clarki Ülikoolis 1989 ja külalisprofessor 1990–1991, TÜ psühholoogia kateedri juhataja 1988–1992, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna korraldajadekaan 1991–1993, 1992 külalisprofessor Hamburgi Ülikooli germanistika instituudis Saksamaal.

Tulviste oli TÜ teadusprorektor 1992–1993 ja Tartu Ülikooli rektor 1993–1998, Eesti Teaduste Akadeemia asepresident 1994–2004 ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema haridus- ja teadusnõunik 2002–2003.

Ta oli Tartu Ülikooli kultuuripsühholoogia erakorraline professor ning Eesti Teaduste Akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja. Lisaks on ta täitnud Eesti Teaduste Akadeemia kateedrijuhataja ja filosoofiateaduskonna korraldajadekaani ülesandeid.[1]

Ta on Taimõri, Kesk-Aasia ja mujal asuvate koolihariduseta täiskasvanute inimeste uurimiseks korraldanud välisekspeditsioone. Ta on üliõpilasi juhendanud mitmete väitekirjade ja bakalaureustööde koostamisel.[1]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1980 kirjutas Peeter Tulviste alla 40 kirjale.

2001. aastal osales Tulviste kandidaadina Eesti Vabariigi presidendi valimistel. Ta kogus Valimiskogus esimeses voorus 89 häält ja jäi Arnold Rüütli ja Toomas Savi järel kolmandaks.[3]

Peeter Tulviste oli 1999–2001 Tartu Linnavolikogu esimees ning 2003–2011 X Riigikogu ja XI Riigikogu liige. Tartu Linnavolikogu liige oli ta 1999. aastast 2017. aasta kümnenda nädalani, mil ta lahkus sealt omal soovil.[4] Ta oli Isamaa ja Res Publica Liidu liige alates 1999.

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Tulviste abikaasa Tiia Tulvistega 2007. aastal

Tulviste oli Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu aseesimees 1994–1998, Eesti Euroopa Liikumise president, juhatuse liige 2000–2002.

Tulviste oli Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige alates 1995, New Yorgi Teaduste Akadeemia liige alates 1996 ning Venemaa Kasvatus- ja Sotsiaalteaduste Akadeemia liige, Greifswaldi Ülikooli nõukogu liige, Helsingi Ülikooli Aleksandri Instituudi nõukogu liige alates 1998, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige alates 2002, Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu esimees alates 2004, Eesti Põllumajandusülikooli kuratooriumi liige ning Kaitseliidu vanematekogu liige alates 2001.

Ta oli Eesti Psühholoogide Liidu liige alates 1988, Tartu Ülikooli ajalookomisjoni liige alates 1998 ja esimees 1998–2005, Eesti Kirjanduse Seltsi liige alates 1998 ja esimees 1998–2003, Teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis nõukogu liige alates 2002, Haridus- ja Teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni liige alates 2004, Kaitseministeeriumi teaduskomisjoni esimees alates 2005, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste nõunike kogu liige, Kristjan Jaagu stipendiumikomisjoni liige, Uku Masingu Kolleegiumi liige ning Villem Reimani Kolleegiumi liige. Ta oli Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi nõukogu liige.

Ta oli Mustpeade vennaskonna liige ja Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane.[5]

Ta on taasasutanud Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilise malevkonna.[1]

Tegevus väljaannete toimetustes[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige ning alates 2008 ka "TEA entsüklopeedia" akadeemilise kolleegiumi esimees. Ta oli ajakirja Journal of Russian and East European Psychology toimetuskolleegiumi liige. Ta oli kirjastuse Ilmamaa nõukogu liige.[1]

Akadeemiku ja bibliofiilina oli ta raamatusarja "Eesti mälu" nõustaja.

Autasud ja tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Mõtlemise muutumisest ajaloos", Tallinn: Valgus, 1984 (ilmunud ka lätikeelses tõlkes: "Par domāšanas izmaiņām vēsturē", tõlkinud Laimis Rācenājs, Rīga: Avots, 1990)
  • "Rektoriraamat: artikleid, sõnavõtte, intervjuusid", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, ISBN 9985563360
  • "Ülikoolinaljad: tudengid, professorid ja teised", Tartu: Ilmamaa, 2001, ISBN 9789985770221

Tõlketeoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Tartu Ülikooli rektor
Jüri Kärner (1988–1993)
Tartu Ülikooli rektor
Peeter Tulviste

19931998
Järgnev:
Tartu Ülikooli rektor
Jaak Aaviksoo
(1998–2006)