Sotsiaaldemokraatia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägibpoliitilisest ideoloogiast; Sloveenia partei kohta vaata Sotsiaaldemokraadid (Sloveenia) ja Taani partei kohta vaata artiklit Sotsiaaldemokraadid (Taani).

Sotsiaaldemokraatia on vasaktsentristlik ideoloogia. Pooldab sotsiaalset õiglust, riigi sekkumist majandusse stabiilsuse huvides ja demokraatiat.

Sotsiaaldemokraatia sümboliks on erinevais riikides kas punane nelk või punane roos.

Sotsiaaldemokraatia ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tekkis 19. sajandi lõpupoolel sotsialistide nn. revisionistliku suuna pooldajate hulgas. Tekkepõhjuseks reaktsioon 19. sajandi kapitalismile üldomaseile pahedele (kehvad sotsiaalmajanduslikud olud, vaesus, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, pea olematud töökaitseseadused ja sotsiaalne turvalisus, sotsiaalne tõrjutus). Sotsiaaldemokraatiat eristas sotsialismist revolutsioonilisuse eitamine ja soov arendada ühiskonda evolutsiooniliselt, reformide teel. Lahknes sotsialimist lõplikult I Ilmasõja ajal erimeelsuste tõttu rahvusluse küsimuses (Mõningaile teoreetikuile on sotsialism ja sotsiaaldemokraatia siiski tänini sünonüümid. Ka kasutavad nimetust "sotsialistlik" enda kohta mitmed klassikalised sotsiaaldemokraatlikud erakonnad, näiteks Prantsuse Sotsialistlik Partei) . Sots-demid pooldasid võitlust rahvuse ja riigi eest.
Sots-demokraatlikud partei tekkisid esmalt Saksamaal (1863), Suurbritannias (1900) ja Prantsusmaal (1905).

Ideoloogiast üldiselt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaaldemokraatia eesmärk on tagada inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks sõltumata inimeste sotsiaal-majanduslikust olukorrast, tulude ümberjaotamine (progressiivne tulumaks) ja heaoluriik. Sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on ajaloo käigus korduvalt muutunud. Praegune sotsiaaldemokraatia on laenanud mitmeid põhimõtteid moodsast liberalismist ehk sotsiaalliberalismist. Näiteks: võrdsete võimaluste põhimõte, positiivse vabaduse põhimõte (Riigi sekkumine majandusellu on lubatud, sest see suurendab kodanike sotsiaalset heaolu) on laenatud nendelt. Moodne sotsiaaldemokraatia arvestab majandusdemokraatia põhimõtetega, tööliste kaasamine ettevõtte juhtimisse (nn koosotsustamine) suurendab sotsiaalset sidusust.

Sotsiaaldemokraatia läbivaim idee on inimestevaheline poliitiline ja majanduslik võrdsus. Sotsiaaldemokraatia peamised arenguetapid:

  • 19. sajandi lõpp - 1917 - Sotsialistliku mõtte sünd, eraldumine kommunismist.
  • 1917 - 1945 - Sotsiaaldemokraadid hakkasid pooldama rahvuslust
  • 1945 - 1970. aastad - Keinsluse põhimõttete kasutamine, heaoluriigi põhimõte
  • 1970. - 1980. aastad - sotsiaaldemokraadid loobusid riigistamisest
  • 1980. - tänane päev - tekkis kolmas tee, laenati sotsiaalliberaalsest filosoofiast mitmeid punkte.

Iga riigi sotsiaaldemokraatlike parteide arenguetapid on erinevad. Näiteks Suurbritannia leiboristid on tüüpilised "kolmanda tee" pooldajad, samas on Saksamaa ja Prantsusmaa sotsiaaldemokraadid jäänud truuks klassikalisemale sotsiaaldemokraatiale. Üldiselt ei kuuluta moodne sotsiaaldemokraatia ühiskonnaklasside kadu, vaid taotleb klassirahu inimestevaheliste koostöö kaudu. Samuti ei pea sotsiaaldemokraatia eesmärgiks sotsialistlikku ühiskonda vaid pooldab demokraatlikku ühiskonda, pidades oluliseks ühiskonnakorralduse muutmist sotsiaaldemokraatlikus läbi demokraatliku valitsuse. Sotsiaaldemokraatia roll on Euroopa poliitikas suhteliselt suur, olles tavaliselt üks tugevamatest parteidest.

Sotsiaaldemokraatlikud parteid kuuluvad Sotsialistlik Internatsionaali mis asutati 1951. aastal Saksamaa Liitvabariigis Maini-äärses Frankfurdis, Euroopas Euroopa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse. Tuntumad sotsiaaldemokraatlikud parteid on: Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Briti Tööerakond, Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Prantsuse Sotsialistlik Partei. Väljaspool Euroopat on tuntumad: Kanada Uus Demokraatlik Partei, Lõuna-Aafrika Rahvuskongress, Uus-Meremaa Tööerakond, Austraalia Tööerakond. Eestis on sotsiaaldemokraatia esindajaks Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Sotsiaaldemokraatiat on tugevalt kritiseerinud 1960-ndatest uus-parempoolne politiiline filosoofia, tuntumad kriitikute esindajad on: Karl Raimund Popper, Friedrich August von Hayek, Milton Friedman.

Sotsiaaldemokraatia tuntumad ideoloogid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eduard Bernstein - algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist, 1899. raamatuga "Sotsialimi Eeldused ja Sotsiaaldemokraatia Ülesanded" pani ette demokraatlikult saavutada sotsialism, kaitsta demokraatlike institusioone ja pidas otstarbekaks, et täielikku sotsiaalset õiglust suudab pakkuda vaid ühiskond, kus on natsionaliseeritud vähemalt majanduse "juhtivad kõrgendikud".
  • Charles Anthony Raven Crosland - 1956. aastal ilmunud raamatuga "Sotsialismi Tulevik" argumenteeris, et kui kapitali ei saa enam vaadelda klassiekspluateerimise vahendina, siis fundamentaalsed natsionaliseerimise ja planeerimise eesmärgid pole enam ajakohased.
  • Anthony Giddens - raamatu "Kolmas tee - Sotsiaaldemokraatia uuestisünd" autor, 1980. aastate lõpu poole tekkinud sotsiaaldemokraatliku ideoloogia viimane uuendus. Tekkis vastukaaluks uus-parempoolusele. Pooldas segamajandust, kus tootmisvahendeid omab valdavalt erasektor, kuid riik reguleerib majandust demokraatliku valitsuse kaudu, tagab töötajatele sotsiaalsed garantiid (pensionikindlustus, invaliidsuspension, progressiivne tulumaks, tulupoliitiline kokkulepe töökaitseseadused jne.) Uus mõte oli, et riik peab toetama väike-ettevõtlust, aktiivset kodanikuühiskonda ja keskkonnakaitset. Pani ette muuta Briti Tööpartei põhikirjas olnud 1917. aastast olnud punkti tööstusharude riiklikust omamisest, mis muudeti ära 1996. aastal.

Tuntud sotsiaaldemokraate[muuda | redigeeri lähteteksti]