Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee

Allikas: Vikipeedia

III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee oli 1919. aastal moodustatud kommunistliku suunitlusega parteide liidu III Kommunistliku Internatsionaali juhtorgan.

III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee
Исполнительный комитет Коммунистического интернационала
Esimees 1919–1926, Grigori Zinovjev
1926–1929, Nikolai Buhharin
1935–1943, Georgi Dimitrov
Asutatud 19191943
Peakorter Nõukogude Liit Petrograd, Moskva
Ideoloogia Marxism-Leninism Kommunism
Ajaleht Kommunistlik Internatsionaal[1], toimetaja Julian Marchlewski
Next.svg Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee liikmete loend
Next.svg Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Presiidium

Juhtorganite moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

KITK Täitevkomitee büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

2.– 6. märtsini 1919 Moskvas toimunud I Kommunistliku Internatsionaali asutamiskongressil määratleti erinevate maailma kommunistlike parteide esindajate poolt organisatsiooni üldpõhimõtted, kuid ei valitud juhtorganeid ning juhtorgani ülesandeid täitis kuni II Kommunistliku Internatsionaali kongressini VK(b)P poolt Täitevkomitee Büroo, kuhu kuulusid:

KITK Täitevkomitee Väike büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

III KI Täitevkomitee igapäevatöö teostamiseks moodustati VK(b)P KK otsusega 18. juulil 1919 eraldas III KI TK koosseisust KI Täitevkomitee Väikese Büroo, kuhu kuulusid: Jānis Bērziņš-Ziemelis, Endre Rudnyánszky, Gustav Klinger ja Nikolai Buhharin, (VK(b)P esindajana.

24. aprillil 1920 valiti Väikese büroo uus koosseis: esimees Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin, Karl Radek, Jānis Bērziņš-Ziemelis, Gustav Klinger, Endre Rudnyánszky.

19. juulist 7. augustini 1920 Moskvas toimunud KI II kongressil määrati kongressi otsusega KITK moodustamise põhimõtted
KITK koosseisu määrati riigi (kus asub KITK ja kus teostatakse organisatsiooni peamine tegevus) kommunistliku partei (VK(b)P) 5 esindajat (otsuste vastuvõtmiseks vajaliku hääleõigusega); 10–13 tähtsama kommunistliku partei poolt 1 esindaja ja ülejäänud kommunistlike parteide poolt 1 esindaja (nõuandva hääleõigusega).

KITK Täitevkomitee, 1920[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. augustil 1920 kinnitati III KI II kongressil KI Täitevkomitee koosseis:

KITK Täitevkomitee Väike büroo, 1920[muuda | redigeeri lähteteksti]

II kongressil kinnitati ka uus KITK Väikese büroo koosseis: esimees – Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin, Endre Rudnyánszky, М. Kobetski, Ernst Meyer. 14. jaanuaril 1921 valiti KITK VB koosseisu ka Béla Kun ja Alfred Rosmer. 5. aprillist 1921 loeti KITK liikmeks nõuandva häälega ka A. Lozovski (Solomon Dridzo) ja G. Tsõplerovitš, kui Rahvusvahelise Ametiühingute Liidu esindajad ning kaasati ka Karl Radek ja Fritz Heckert.

KITK Täitevkomitee, 1921[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. juulil 1921 kinnitati III KI III kongressil KI Täitevkomitee koosseis:

Nõuandva hääleõigusega
Nõuandva hääleõigusega
17. augustil 1921 delegeeriti KITKi koosseisu liikmesparteide esindajad: González (Hispaania), Sven Harald Linderot (Rootsi), Saak Ter-Gabrielyan (Armeenia), Edward Próchniak (Poola).

KITK Täitevkomitee väike büroo / presiidium, 1921[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. augustil 1921 nimetati väikese büroo otsusega büroo ümber Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee presiidiumiks, 14. septembril kinnitas KITK nimetuse muutmise otsuse.

III KI III kogressil valitud KI TK presiidiumi koosseis (8): Nikolai Buhharin (Venemaa), Gennari Egidio (Itaalia), Fritz Heckert (Saksamaa), Jules Humbert-Droz (Sveitš), Béla Kun (Ungari), Karl Radek (Poola), Boris Souvarine (Prantsusmaa) ja Grigori Zinovjev (Venemaa).

KITK Täitevkomitee, 1922[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. veebruarist 4. märtsini 1922 toimunud III KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu I pleenumi järel kuulusid KITKi:

  • VK(b)P: Nikolai Buhharin, Grigori Zinovjev, Vladimir Lenin, Karl Radek, Lev Trotski;
  • Ukraina KP: Christian Rakovsky, Armeenia KP: Saak Ter-Gabrielyan, Gruusia KP: Mihhail Tshakaja,
  • Profintern: Andrés Nin Pérez, Georgi Andreickin, Solomon Lozovski,
  • Eesti KP: Hans Pöögelmann, Leedu KP: Zigmontas Antanas Aleksa-Angarietis, Läti KP: Pēteris Stučka, Soome KP: Yrjö Elias Sirola, Poola KP: Maksymilian Henryk Horwitz Henryk Walecki ja Edward Próchniak, Ungari KP: Béla Kun, Tšehhoslovakkia KP: Miloš Vaněk, Karl Kreibich alates 1.2.22 -, Bulgaaria KP: D. Popov
  • Saksamaa KP: Heinrich Brandler, Hugo Eberlein M. Albert, Prantsusmaa KP: Boris Souvarine, Louis Sellier 1.2.22 -, Islandi KP: Alan Wallenius, Hispaania KP: González, Hiina KP: Zhang Tailei, Lõuna-Aafrika: David Ivon Jones, Ameerika Ühendriigid: J. Carr ja D. Marshall, Jaapan: Sen Katayama, India: Manabendra Nath Roy, Pärsia: Avtis Sultan Zade.

KITK Täitevkomitee presiidium, 1922[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. veebruarist 4. märtsini 1922 toimunud KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu I pleenumil valitud KI TK presiidiumi koosseis: Grigori Zinovjev (Kominterni esimees); Karl Radek, Nikolai Buhharin (Venemaa); Heinrich Brandler (Saksamaa); Boris Souvarine ja Louis Sellier (Prantsusmaa); Umberto Elia Terracini (Itaalia); Karl Kreibich (Tšehhoslovakkia); J. Carr (Ameerika Ühendriigid). Asetäitjad: Maksymilian Henryk Horwitz Henryk Walecki, Otto Ville Kuusinen.

KITK Täitevkomitee presiidium, 1922[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. juunil 1922 toimunud KI Täitevkomitee istungil viidi läbi KI TK presiidiumi koosseisu muudatused: Grigori Zinovjev (Kominterni esimees); Karl Radek, Nikolai Buhharin (Venemaa); Heinrich Brandler (Saksamaa); Boris Souvarine ja Lucy Leiciague (Prantsusmaa); Antonio Gramsci; Bohumír Šmeral, Bohumil Jílek, Aleksandar Jordanov. Asetäitjad: James Patrick Cannon, Otto Ville Kuusinen.

KITK Täitevkomitee presiidium, 1922[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. novembrist 5. detsembrini 1922 toimunud III KI IV kongressil valitud KI TKp presiidiumi koosseis (12): Grigori Zinovjev (Kominterni esimees), Nikolai Buhharin (Venemaa), Gennari Egidio (Itaalia), Sen Katayama (Jaapan), Vasil Kolarov (Bulgaaria), Otto Ville Kuusinen (Soome), Arthur MacManus (Suurbritannia), Karl Radek (Venemaa), Lazar Šatskin (Noorsoo KI), Bohumil Smeral (Tšehhoslovakkia), Boris Souvarine (Prantsusmaa), Clara Zetkin (Saksamaa).

KITK Täitevkomitee, 1922[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. detsembril 1922 kinnitati III KI IV kongressil KI Täitevkomitee koosseis (liikmed ja liikmekandidaadid): VK(b)P: Nikolai Buhharin, Karl Radek, Vladimir Lenin, Lev Trotski, Prantsusmaa KP: Louis-Oscar Frossard, Boris Souvarine, Jean Duret, Saksamaa KP:Clara Zetkin, Edwin Hoernle, Paul Boettcher, Tšehhoslovakkia KP: Bohumír Šmeral, Alois Neurath, Alois Muna, Itaalia KP: Gennari Egidio, Antonio Gramsci, Amadeo Bordiga, Noorsoo KI: Richard Schüler, Lazar Šatskin, Suurbritannia: Arthur MacManus, D. Newbold, Ameerika Ühendriigid: Америка: J. Carr, David Damon, Skandinaavia: Zeth Höglund, Olav Andreas Scheflo, Poola KP: Edward Próchniak, Soome KP: Otto Ville Kuusinen, Balkanimaad: Балканы: KOlarov, Makovey, Austraalia: J. Garden, Lõuna-Ameerika: А. Stirner, Lõuna-Aafrika: Andrews, Idamaad: Sen Katayama, Georgi Safarov, Manabendra Nath Roy.

KITK Täitevkomitee presiidium, 1935[muuda | redigeeri lähteteksti]

III KI VII kongressil valitud KI TK presiidiumi koosseis: Marcel Cachin (Prantsusmaa), Georgi Dimitrov, Palmiro Togliatti varjunimi Ercoli (Itaalia), Wilhelm Florin (Saksamaa), William Foster (Ameerika Ühendriigid), Klement Gottwald (Tšehhoslovakkia), Vasil Kolarov (Bulgaaria), Johann Koplenig (Austria), Otto Ville Kuusinen (Soome), Julian Leszczyńsky Lenski (Poola), Dmitri Manuilsky, André Marty (Prantsusmaa), Meer Trilliser Moskvin, M.A. (Venemaa), Susuku Okano (Jaapan), Wilhelm Pieck (Saksamaa), Harry Pollitt (Ameerika), Jossif Stalin (Venemaa), Maurice Thorez (Prantsusmaa), Wang Ming (Hiina); liikmekandidaadid: Bronislaw Bortnowski Bronkowski (Poola), Earl Browder (Ameerika), Willie Gallacher (Suurbritannia), Ruggero Grieco Garlandi (Itaalia), Fritz Heckert (Saksamaa), Max Köhler (Saksamaa), Kang Sheng Kon Sin, Sven Linderot (Rootsi), Solomon Dridzo A. Lozovsky (Noorsoo KI), Mihály Farkas Michal (Ungari), Raymond Guyot Raymond (Prantsusmaa), Arvo Tuominen (Soome)[5].

KI Täitevkomitee aparaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna III KI I kongressil ei määratletud KITK organisatsiooni põhimõtteid, moodustati KITK Täitevkomitee Väikese büroo otsusega KI I ja II kongresside vahelisel ajal KITKi algsed tööorganid, mis asendati pärast II kongressi kinnitatud organisatsioonilise struktuuriga.


Täitevkomitee Asjadevalitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

TK asjadevalitsejaks ja varade haldajaks määrati 26. märtsil 1919 Vene SNFV Volgasakslaste ANSV esindaja VK(b)P KK juures Gustav Klingeri; 3. juulil 1920 määrati asjadevalitseja asetäitjaks Janis Straujanis.

Täitevkomitee Petrogradi osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks Moskvas asuvale TK sekretariaadile moodustati TK esimehe Grigori Zinovjevi, kes oli ka Petrogradi Nõukogu esimees ja asus Petrogradis, TK Petrogradi osakond, mis tegutses esimehe haldusaparaadina.

Täitevkomitee Saksa Austria büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

KITK Saksa Austria büroo moodustati kohe pärast KI I kongressi. Büroo ülesanne oli kommunistliku liikumise juhendamine pärast Austria-Ungari riigi lagunemist moodustunud saksakeelsete maade liitumisel moodustunud Saksa Austria Vabariigis. Büroo juhina tegutses Szántó Béla, kes juhendas ka sidepidamist Tšehhoslovakkia, Austria, Ungari, Rumeenia, Jugoslaavia, Albaania, Kreeka, Bulgaaria ja Türgi Euroopa osa kommunistide ja KI Täitevkomitee vahel, organiseeris nende riikide kommunistlikkele parteidele abi informatsiooni- ja propagandategevuses; läbi Austria büroo teostati ka nend riikide rahalist doteerimist KITK poolt.

Täitevkomitee Rahvusvahelise propaganda osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täitevkomitee Rahvusvahelise propaganda osakond (Отдел международной пропаганды) moodustati esimesena KI TK büroo esimesel istungil 26. märtsil ning osakonna ülemaks määrati Wacław Worowski; 4. maist 1919 Jānis Bērziņš-Ziemelis. Osakonna ülesanneteks oli kommunistlik propaganda ja agitatsioonitöö ning kominterni ja VK(b)P dokumentide avaldamine võõrkeeltes ja nende levitamine välismaal. Osakond reorganiseeriti pärast II kongressi KITKi Trükiosakonnaks.

Täitevkomitee Idaosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

TK Idaosakond moodustati Väikese büroo otsusega 11. detsembrist 1919 ning osakonna ülesandeks oli kommunistliku agitatsiooni levitamine Nõukogude Venemaast ida pool asuvates Aasia maades ning maailmarevolutsiooni levitamine idamaadesse.

Täitevkomitee Ungari büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. märtsil 1919 toimus Ungaris kommunistlik ülestõus ning kuulutati välja Ungari Nõukogude Vabariik, 14. aprillil 1919 avati juba Ungaris III KI büroo Ungaris, kuhu kuulusid: László Rudas, Béla Kun ja N.Osinski.

Täitevkomitee Baieri büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aastal toimus Saksamaal, Baierimaal kommunistlik ülestõus ja 13. aprillil kuulutati välja Baieri Nõukogude Vabariik, 14. aprillil 1919 asutati TK Baieri büroo.

Täitevkomitee Kiievi büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. aprillil 1919 moodustati ka III KI Kiievi büroo, mille ülesandeks oli sidepidamine tekkinud ja tekkivate kommunistlike vabariikidega Ungaris ja Kagu-Euroopas ning mille koosseisu kuulusid: Angelica Balabanova, Christian Rakovsky, Jacques Sadoul. 4. mail 1919 nimetati Kiievi büroo, KITK Lõuna jaoskonnaks, ja pärast Nõukogude-Ukraina sõjas Odessa vallutamist ja seal Odessa Nõukogude Vabariigi moodustamist avati Lõuna jaoskonna allosakond Odessas 22. juulil 1919.

21. jaanuaril 1920 avati KITK Lõuna jaoskond Ukraina NSV pealinnas Harkivis, Lõuna jaoskonna koosseisu kuulusid: Christian Rakovsky, Jacques Sadoul, Feliks Kon, Ilija Milkic, Endre Rudnyánszky.

Täitevkomitee Skandinaavia büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. aprillil 1919 moodustati KITKi Skandinaavia büroo, mille koosseisu kuulusid: Zeth Höglund, Otto Fredrik Ström, Karl Kilbom.

24. aprillil 1920 moodustati KITK Skandinaavia büroo Stockholmis, mille koosseisu kuulusid: Rootsi KP esindaja Zeth Höglund, Soome KP esindaja (esindaja jäi esialgu määramata), Norra KP esindaja Arvid G. Hansen. Samuti moodustati samal päeval Oslos KITK Norra büroo, kuhu kuulusid: Arvid G. Hansen, Adam Egede-Nissen, Martin Tranmæl, KITK volinikuks määrati büroosse soome kommunist Yrjö Elias Sirola.

Täitevkomitee Hollandi jaoskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

28. septembril 1919. moodustati KITK Hollandi ehk Amsterdami jaoskond, kuhu kuulusid: Sebald Justinus Rutgers, Henriette Goverdine Anna Roland Holst van der Schalk, Anton Pannekoek, Herman Gorter, David Wijnkoop, Willem van Ravesteyn. Jaoskond likvideeriti aprillis 1920, kuna ei allunud KITK-ist lahtuvatest juhtnööridest ja viis läbi ka iseseisvat poliitilist liini.

Täitevkomitee Balkani büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. veebruaril 1920 moodustati Sofias KITK Balkani büroo.

Täitevkomitee Lääne-Euroopa sekretariaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. veebruaril 1920 moodustati KITK büroo otsusega ametlikult KITK Lääne-Euroopa sekretariaat (Западноевропейский секретариат ИККИ), ehkki tegevus toimus juba novembrist 1919. Sekretariaadi ülesanne oli organiseerida sidepidamist kommunistlike parteidega Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Sveitšis, Itaalias ning Poolas. Aprillis 1920 lisandus sekretariaadi tegevussfääri ka endise Hollandi jaoskonna ülesanded ja töö kommunistlike parteidega Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Täitevkomitee Lähis-Ida büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. juulil 1920 andis KITK Väike büroo korralduse moodustada KITK Lähis-Ida büroo, büroo moodustamise idee aga ei realiseerunud.

KITKi osakonnad pärast III KI II kongressi

KITKi Informatsiooniosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaanuaris 1920 moodustati KITKi Informatsiooniosakond, mille ülesanneteks oli: "hoolikas välismaa sotsialistlike ja kommunistlike parteide ning kutseorganisatsioonide kohta materjalide kogumine ja süstematiseerimine, mis iseloomustavad nende tegevust, eriti aga nende suhtumist Kominterni", "KITKi eriülesannete täitmine", "ajakirja "Kommunistlik Internatsionaali" toimetuse teenindamine ja varustamine infomaterjalidega".

KITKi Trükiosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juulis 1920 moodustati seniste trüki, toimetuse, KITK väljaannete arvestuse ja jaotamise, KITKi trükitoodete lao, KITKi venekeelsete trükiste, Vene SNFV Trükinduse keskliidu juures asunud Kominterni lao allosakonna baasil. Osakonna ülesanneteks oli kominterni poolt välja antava kirjandusega ja informatsiooniga välismaiste kommunistlike parteide varustamine ning kominterni poliitika propageerimine. Osakond organiseeris igapäevase saksa, inglise, prantsuse ja vene keeles kommunistlike ajalehtede väljaandmise ning muude propagandistliku kirjanduse väljaandmist. Osakonna juhatajane tegutses Pavel Akselrod.

KITKi Salajane osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

KITKi Sidepidamise erikomisjon, KITKi Salajane osakond, KITKi Konspiratiivosakond, KITKi Rahvusvaheliste suhete osakond

8. augustil 1920 moodustati KITK Väikse Büroo otsusega KITKi Salajane osakond (Секретный отдел ИККИ), algse KIKT Sidepidamise erikomisjoni (Особая комиссия по связи ИККИ) asemel. 11. novembril 1920 kujunes see osakond Konspiratiivseks osakonnaks (Конспиративный отдел), mille juhid olid: Grgur Vujović ja David Bejka. Juunis 1921 nimetati osakond lõplikult Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Rahvusvaheliste suhete osakonnaks (OMC). Osakonna eesmärk oli maailmarevolutsiooni läbiviimiseks välismaiste kommunistliku suunitlusega parteidega konspiratiivse suhtlemise tagamine (informatsiooni-, dokumentide-, direktiivide ja tegevuse finantseerimiseks ettenähtud rahaliste vahendite edastus), poliitilise luure teostamine ning kommunistliku tegevuse läbiviimiseks kommunistlike funktsionääride illegaalne toimetamine tegevuskohtadesse. Osakonna koosseisus olid side-, finants-, kirjanduse-, šifreerimisallosakonnad[6]. Osakonna juhiks määrati 2. mail 1921: Ossip Pjatnitski (1921 – 12.1922); P. Vompe (12.1922 – 8.1925); M. Grolman (8.1925 –); J. Abramovitš (– 6.1926); Aleksandr Abramov-Mironov (1926–1935).

Osakonnal olid regionaalsed keskused ja sidepunktid:
  • Lääne-Euroopa büroo, Berliinis, juht Jakob Reich («товарищ Томас» (Яков Рейх),
    • Saksamaa, Berliin: Abramov (pseduonüümid: Aleksandrov, Mirov, Lazarev); Jelena Stassova (pseduonüüm: Fridman)
    • Läti, Riia: Andrei Maršan
    • Eesti (Tallinn) Eesti sektsioon: Pavel Petrov ja Mihhail Haberman
    • Tšehhoslovakkia: Berger
  • Skandinaavia büroo: E.Tomson
    • Rootsi, Stockholm: A. Alm
    • Murmansk, Johan Wasten
  • Poola büroo: Jemeljan Aboltin
  • Bulgaaria sektsioon
  • Konstantinopoli sidepunkt: Mihhail Zlobin ja Georgi Ivanov
  • Turkmeenia büroo

Ida osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lähis- ja Kesk-Ida osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

KITKi Kaug-Ida sekretariaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

KITKi Kaug-Ida sekretariaat ehk Kaug-Ida osakond, Irkutskis;

Täitevkomitee Organisatsiooniline büroo[muuda | redigeeri lähteteksti]


Täitevkomitee Sekretariaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Адибеков Г.М., Шахназарова Э.Н., Шириня К.К.. "Организационная структура Коминтерна. 1919-1943". Год издания: 1997, Издатель: Российская политическая энциклопедия (РОССПЭН). Страниц: 287, ISBN: 5-86004-112-8
  • STÉPHANE COURTOIS, NICOLAS WERTH, JEAN-LOUIS PANNE, ANDRZEJ PACZKOWSKI, KAREL BARTOSEK, JEAN-LOUIS MARGOLIN. LE LIVRE NOIR DU COMMUNISME. Crimes, terreur et répression,