Hävituspataljonid Eestis

Allikas: Vikipeedia

Hävituspataljonid Eestis olid NSV Liidu ja Eesti NSV Kaitsekomitee otsusega 1941. aastal Eestis moodustatud NSV Liidu SARKile allunud sisejulgeolekuüksuste (hävituspataljonide) tegevusest aastatel 1941 ja 1944–1946.

Hävituspataljonide moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis moodustati alates 1941. aasta 25. juunist Saksa langevarjurite ja diversantide ning metsavendade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel. Samuti oli oma osalus eestlaste suhtumises sakslastesse, mis oli juurdunud Eesti elanikes peale Eesti Vabadussõda Landeswehriga, seetõttu ei saa võtta liitumist hävituspataljonidega kui ainult Nõukogude võimu pooldamist, vaid ka kui sakslastevastasust.[viide?]

29. juunil kuulutas EK(b)P Keskkomitee välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa ELKNÜ liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus[2].

Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud hävitajate seas.[viide?]

Pataljonidesse kuulus palju põhjakihi esindajaid, isikuid, kes varem olid Eesti kohtute poolt kriminaalkorras karistatud: vargad, pussitajad, röövlid, kaklejad ja sarnased isikud. Et hävituspataljonide ridu täiendada, võeti sinna suurel arvul 1941. aasta juunis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt rehabiliteeritud ja vanglaist vabastatud kriminaalkurjategijaid.[viide?]

Hävituspataljonide koosseisus oli palju kommuniste ja esimese okupatsiooniaasta jooksul esilekerkinud "töölisaktiviste". Näiteks 1. Tallinna hävituspataljon koosnes vaid kommunistidest ja partei liikmekandidaatidest, seetõttu loeti seda üksust hävituspataljonide hulgas eliitpataljoniks. Teistes hävituspataljonides kõikus kommunistide osa 20–30% vahel.[viide?] Põhiliselt EKP, miilitsatöötajatest ja komsomoli liikmetest ning kohalikest vabatahtlikest moodustatuna ja juhituna NKVD venelastest ja eesti kommunistidest ohvitseride poolt tegutsesid hävituspataljonid Punaarmee tagalas, mitteregulaarvägede vastu.

Juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 Rahva Omakaitse loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud Eesti NSV võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.[viide?]

Hävituspataljonide üldjuht oli eelmalviibiva Rakutini asemel surmasaamiseni 19. juulil 1941 Pärnumaal Audru lähedal SARKi alampolkovnik Grigori Okojev.

Pataljonide juhtideks olid suures enamuses muulased, peamiselt venelased, kes komandeeriti pataljonide etteotsa NSV Liidu SARKile allunud piirivalve ja Punaarmee ohvitseride hulgast.[viide?]

Hävitus- ja töölispataljonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest), pataljonide koosseisus oli normaalselt kavatsetud: 3 roodu a 3 rühma. Pataljonidele määrati 3. juulil 1941. aastal konspiratsiooni eesmärgil järjekorranumbrid:

Hävituspataljon Ülemad Struktuur
1. Tallinna hävituspataljon (ИБ-1) (piirivalve)kapten M.Tokarev/major Sergei Gorbatenko,
komissar Tööjõureservide Valitsuse ülem Vladimir Kinn
formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. Pataljon asus Wismari tänavas, 1941. aasta juuli alguseks oli pataljonis 350 meest. 1. (Tallinna) hävituspataljon, ühendati 25. juulil 1941 Pärnu hävituspataljoni riismetega, sest mõlemad pataljonid olid kaotanud palju mehi. Pataljoni nimeks jäi 1.hävituspataljon.
2. Tallinna hävituspataljon(ИБ-2) venelane Andrei Jakimov

formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. HP kujnes välja 1941. asta juuli alguses Harku mõisas, koosnes sel ajal peamiselt Tallinna komnoortest ning "Töölisaktiivist." Enne Pärnumaale lahingutesse saatmist oli pataljonis olnud 550 meest
3. Tallinna hävituspataljon venestunud ukrainlane Gorbatenko

formeeriti 25. juulil 1941 Viljadi, Võru ja Paide HP-de riismetest, millele lisati isikkoosseisu HP-7-st)
4. Tallinna hävituspataljon (ИБ-4) kapten Rudolf Štokberg/Vladimir Kinn/kapten Trofim Košelev,
politruk Šalomin/komissar Valfried Saar/Vassili Ferberg,
staabiülem vanemleitnant Jakov Pospelov/vanemleitnant Edgar Kostabi,
tagalaülem Sergei Generalov
formeeriti 4.juulil 1941, Pataljon paigutati Endla tänav 50.
5. Narva hävituspataljon (ИБ-5) kapten F. Lissitsõn,
komissar Igor Tšernov
moodustati 1941. aasta juuni lõpus
6. Rakvere hävituspataljon (ИБ-6) Jaan Kurn/vanemleitnant Mihhail Rogozin,
komissar eesti kommunist Albert Must/Albert Stamm,
staabiülem vanemleitnant Pavel Vinogradov
HP koondati 200 meest ning lisaks oli veel tööstuskeskuste kaitserühmades liikmeid järgmiselt: Kohtla-Järvel 70 meest, Kiviõlis 70 meest ja Küttejõus 30 meest.
7. Tallinna hävituspataljon (ИБ-7) Aksel Annuk/kapten Aleksei Grigorjev/kapten L. Rubinov,
komissar Karl Toming/ vanempolitruk Sergei Russonov,
staabiülem leitnant V. Starodumov
HP asaus algselt Tallinnas Veetorni tänav 7
10. Harjumaa hävituspataljon (ИБ-10) komandör Aksel Annuk, Harju maakonna Osoavhimi komitee esimees, komandör abi osoavhimi komitee esomehe asetäitja Jaanus Ollep
komissar EK(b)P Harju maakonnakomitee esimees Karl Toming
Moodustati Harjumaa komsomolitöötajatest[3]
11. Haapsalu hävituspataljon (ИБ-11) major Gorbatenko,
komissariks oli Karl Hanson, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast.
HP asuti formeerima 28. juunil 1941 kapten Volohhovi juhtimisel. Sinna suudeti koondada umbes 250 meest
12. Saaremaa hävituspataljon (ИБ-12) venelane kapten Lošmanov

hävituspataljoni formeerija ja staabiülema asetäitja Mihhail Mikk, endine Kaitseliidu Kuressaare malevkonna pealik, HP kokku umbes 200 meest.
15. Paide hävituspataljon (ИБ-15) venelane vanemleitnant Jakov Pospelov,
komissar: Johann Tamm, Vladimir Tonto, noorempolitruk Demjan Štanko,
staabiülem vanemleitnant Ivan Kožukhovski.
1941. aast ajuulikuu alguseks oli HP 150 meest, kelledest umbes pooled olid Türi Paberivabriku töölised
16. Pärnu hävituspataljon (ИБ-16) komandör venelasest major I. Smirnov/major Karpetenko,
komissar Arnold Raud,
staabiülem kapten Makar Starõh
Pärnumaa HP asus organiseerima Tallinnast kohale saadetud grupp kapten E. Laasi juhtimisel.
17. Viljandi hävituspataljon (ИБ-17)
Вильяндиский истребительный батальон
kapten Mihhail Pasternak (määrati 21. juulil 1941 hävituspataljonide üldjuhiks),
komissar eesti bolševik August Müürsepp,
staabiülem Andrei Jakimov/vanemleitnant Semjon Timoš

1. rood – ltn. Sule
2. rood – ltn. Kolobajev
3. rood – vanemleitnant Ilmar Paul. [4]. Kokku ligi 400 meest.
20. Võru hävituspataljon (ИБ-20) venelane vanemleitnant Fjodorov

25. juuniks 1941 oli HP 250 meest
21. Petseri hävituspataljon (ИБ-21) komandöriks oli kapten Belov
komissar piirivalvekapten Bardukov/Burdakov
5. juuli 1941 seisuga HP 500 meest
22. Tartu hävituspataljon (ИБ-22)
1. Tartu Maakonna Hävituspataljon
piirivalve vanemleitnant I.Zagarev

HP kokku 470 meest
Mustvee hävituspataljon
(2. Tartu maakonna hävituspataljon)
Nikolai Kusov
komissar Max Laosson
moodustati 4. juulil 1941
Torma hävituspataljon
(3. Tartu maakonna hävituspataljon)
ülem A.Kukk
komissar
moodustati 10. juulil 1941
23. Valga hävituspataljon (ИБ-23) piirivalvevanemleitnant Knõsh,
komissar EK(b)P Valgamaa komitee II sekretär Kristjan Kukk
Valgamaa HP organiseeriti moodustati 1941. aasta juuni lõpus kohalikest kutsealustest, kommunistlikest noortest ning nõukogude aktiivist, koosseisus alguses 180 meest.
Tallinna töölispataljon (РП-4) venelane vanemleitnant M. Tokarev,
komissar Vladimir Kin
6. juulil moodustati „Tallinna töölispataljonist” kaks iseseisvat hävituspataljoni, nr. 1 ja 2. Mõlemad paigutati korterisse Imanta tänav nr.6.

Lisaks 2 miilitsasalka, 2 raudteelaste salka, 2 soomusrongide salka, Tartu jõe ja järve laevanduse töötajatest ja 3 töölispolku (10 000 inimest)[5].

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Hävituspataljon ei tunne halastust meie vaenlaste – bandiitide ja teiste fašistlike röövikute vastu. Need tehakse mitte üksnes maatasa, vaid saadetakse otsemat teed maa sisse, kus on nende õige koht.

Igas külas ja asulas on hävituspataljonil peale vastase otsese purustamise ka rida muid ülesandeid. Bolševistliku valjusega tuleb teha kindlaks provokatsiooniliste kuulujuttude levitajad ja paanika tekitajad. Tuleb selgitada ja kahjutuks teha kõik, kes otseselt või kaudselt aitavad kaasa vaenlasele.“

Mis on hävituspataljon ja missugused on ta ülesanded. – Tartu Kommunist, 22. juuli 1941.

Hävituspataljonide võitlusmoraal ja sõjaline väljaõpe olid äärmiselt madalad, millest annavad tunnistust mitmete hävituspataljonide juhtide raportid kõrgemale juhtkonnale. Kui puudulikult relvastatud metsavendadele suudeti arvulises ülekaalus olles siin-seal vastupanu osutada, siis Saksa regulaarvägedega kohtudes löödi hävituspataljonid reeglina puruks. Seda enam püüti nõrkust rindel tasa teha tagalas tsiviilelanikkonna ja vangilangenud metsavendade kallal sooritatud metsikustega. Veretöid on teada kõigi hävituspataljonide kohta.[viide?]

Stalini hävituskäsuga oli hävituspataljonidele ja Eesti NSV SARK-i töötajatele Eestis antud üldvolitus elanike mõrvamiseks. Iga kodanik võidi mõrvata kui salakuulaja või "diversant", sest ei nõutud puhtvormilistki kohtuotsust ja mõrvade üle ei peetud mingit kontrolli[viide?].

Tavaliselt ei olnud hävituspataljonlaste poolt tabatud inimestel mingit süüd bolševistliku võimu ees, mis oleks väärinud nii julmi karistusi. Haapsalu hävituspataljonlase ettekandes seisis, kuidas heinamaal tabati kaks meest heina tegemas, kes mõlemad kuulusid mobilisatsiooni alla – lasti sel põhjusel ilma kohtuotsuseta maha. Pataljoni ebaõnnestunud haarangult 7. juulil tagasisõidul olnud Haapsalu hävituspataljonlased avasid põhjuseta tule Mihkli aleviku apteegi juures olnud inimeste pihta – surmati apteeker ja üks kohalik elanik.[viide?]

Koolipoiss Tullio Lindsaarel murti käeluud ja ta torgati täägiga läbi, kuna ta lehvitas Eesti sini-must-valget lippu. Vabadussõja veterani, kolonel Karl Partsu poeg Mauricius visati happesse. Augustis 1941 tapeti kõik Viru-Kabala küla elanikud, kaasa arvatud 2-aastane laps ja 6-päevane imik.

7. Tallinna hävituspataljoni vangilangenud võitleja Valter Krulli tunnistused annavad iseloomuliku ülevaate selle üksuse tegevusest: Vigalas langesid vangi neli metsavenda, kes kohapeal maha lasti, Kärgus põletati bensiinipudelite abil mitu talu, Viluvere raudteejaamas langes hävitajate kätte vangi 20 valge käesidemega meest ja Järvakandis kolm kaitseliitlast, keda enne mahalaskmist piinati okastraadi kätest läbiajamisega ja üksteise külge sidumisega. Viluvere jaamas tabatud mehed lasti pataljoniülem L. Rubinovi käsul Tallinna lähedal Liiva metsas maha, enne hukkamist lõigati ohvritel kõrvad ära. Rakvere lähedal langes hävituspataljonlaste kätte neiu (kelle lahtiriietamisel leiti kere ümber seotud sidumismarli) ja kaks relvitut noormeest. Neiu vägistati politrukkide poolt, seejärel lasti ta koos noormeestega maha[6].

4. Tallinna hävituspataljoni kuulunud Laur Matuoja (varem Matjušov) jutustas ülekuulamisel: Vaidas otsiti "kahtlast isikut", keda ei tabatud, tema kaasavõetud naise, kes keeldus oma mehe kohta tunnistusi andmast, vägistasid politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov, lubades pärast "vallatleda" ka hävituspataljonlastel, kellest Raadik, Pajo, Dementjev ja Kuznetsov seda ka tegid. Sama hävituspataljoni kinnivõetud võitleja Voldemar Rosin tunnistas: "Väätsas tabati viis ja Kiviloos kuus meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta. Mahalaskjateks olid Õepa, Kruglov, Bahhutsov, Kuznetsov, Dementjev, Raadik, Kalju Vaask ja Laur Matuoja. Laibad jäid matmata." Sama hävituspataljoni 3. rood, mille ülemaks oli Oskar Int, põletas talusid Pärnu-Jaagupis ja Kosel.[viide?]

Mihhail Pasternaki juhitud Viljandi hävituspataljoni poolt 1.-2. juulil 1941 Taevere vallas Kibaru Kõnnu ja Arjandi piirkonnas korraldatud haarangu käigus tabatud haavatud metsavend seoti okastraadiga posti külge ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.[viide?]

4.—6. juulil pidas Viljandi hävituspataljon lahinguid Suure-Kõpu, Rimmu, Paistu ja Tänassilma piirkonnas metsavendade vastu. 12.-13. juulil oli pataljon rindel Põltsamaal.[viide?]11. Läänemaa hävituspataljon osales Kiviloo, Perila, Kose-Risti ja Peningi lahingutes.[viide?]

Koos nõukogude vägedega (10. Laskurdiviis) taganesid Lätist juunis-juulis 1941 Eestisse ka Lätis (Riia linnas ja Loode-Lätis) moodustatud hävituspataljonid (1. Läti vabatahtlik hävituspolk – (1-й латышский добровольческий истребительный полк) kelle taganemistee NSV Liitu viis läbi Lõuna-Eesti, 26–28. augustil kaitselahingutes Tallinnas ja 28. augustil lahkusid koos Balti Laevastikuga Kroonlinna. 2. Läti vabatahtlik töölislaskurpolk – (2-й латышский добровольческий рабочий стрелковый полк), kelle taganemistee NSV Liitu lõppes taganemisega läbi Narva Leningradi alla[7].

22. juulil mõrvas Viljandi hävituspataljon ilma mingi põhjuseta Paustvere külas Moosese talus 45-aastase taluperenaise Anna Martinsoni ja tema 10-aastase tütre Linda, sama küla kooli talus mõrvati granaadiga 36-aastane taluperenaine Amanda Lindemann ja tema 10-aastane poeg Heino. Paustvere koolimaja juures tapeti 2-aastane Ene Korp, kuna laps juhtus hävitajate teele ette. Kuna hävitajate granaadivaru sai usina mõrvatööga lõpuks otsa, jätkati seda püssidega. 22. juulil Võisiku vallas Lätkalu külas tapeti 50-aastane Anna-Rosalie Lepik ja Leie külas Kaseotsa talus 70-aastane Katta Laos. Viljandis rüüstas enne bolševike põgenemist ladusid ja poode nõukogudeaegse segakaubastu direktor, Pärnust vägistamiskatse tõttu väljasaadetud juudist hävituspataljonlane Leib Matskin koos rahvuskaaslastest hävituspataljonlaste Moissei Rõssi ja Ratut Salmanniga[viide?].

1. Tallinna hävituspataljoni 150-meheline üksus korraldas 27. juulil Kuressaare ja linna ümbruse elanike küüditamist, Kergu külas tapeti kohapeal viis meest, põletati maha Uduvere küla. Märjamaal ja Valgus korraldatud haarangutes tabatud kohalikud elanikud lasti kohtuotsuseta maha.[viide?]

Hävituspataljoni liikmed osalesid koos NKVD Eriosakonna liikmetega Põhja-Eestis 31. juulil 1941 metsavendade ja ERNA luuregrupi vastu peetud Kautla lahingus. Pärast lahingut mõrvati Kautla talus julmalt seitse inimest, kellest osa heideti elusalt tulle. Mõrvatute hulgas tunti riideräbalate järgi hiljem ära neli isikut: Kautla talu perepoeg Johannes Lindeman, sama talu teenija Ida Hallorav ja samal päeval talus viibinud Oskar Mallani ning Johannes Ummus. Ülejäänute söestunud säilmeid ei suudetud identifitseerida. Mõrvatuid kahtlustati, et pererahvas pidas sidet Kautla rabas paiknevate metsavendadega[8], ilmselt olid mõned mõrvatuist Kautla rabalaagris paiknevad metsavennad.[viide?]9. augustil 1941 tapsid hävituspataljonlased Rägavere vallas Uljastel 10 tsiviilelanikku.[viide?]

Tallinna Töölispolk

EK(b)P Tallinna Linnakomitee ja Ametiühingute Kesknõukogu otsusel moodustati 24. juulil Tallinna töölistest Tallinna Töölispolk. Väeosa eripäraks oli see, et sinna „registreeritud jäid oma tööpostidele edasi ja käisid allüksustena koos ainult õppuste ajal.” Seda väeosa juhatas Venemaa-eestlastest alampolkovnik Karl Kanger ja relvad said see väeosa alles 26.08.1941. Ilmselt ei osalenud Töölispolk (täpsemalt vist Tallinna 1. töölispolk) üldse mingites muudes lahingutes peale ühe lahingu Kadriorus, 27.08.1941. Tuntud tegelastest olid selles väeosas kirjas näiteks August Alle, Paul Rummo, Erni Hiir ja Hans Kruus.[viide?]

Polku registreerus u. 1000 (lahingute alguseks oli 1500). Harkus loodi neile õppekeskus. Komandöriks alampolkovnik Karl Kanger, EK(b)P KK sõjalise osakonna juhataja, komissariks vanempolitruk R. Lutus, staabiülem kapten Antipov. Pataljonikomandörid Eesti NSV ALMAVÜ orgbüroo juhataja vanempolitruk A. Golub, Tallinna linna täitevkomitee esimehe asetäitja vanemleitnant R. Punn ja kapten A. Palta. Komissarid olid Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens ja EK(b)P KK vastutavad töötajad M. Kitsing ja K. Johanson. Liikmed olid Tallinna ettevõtete töölised. Ettevalmistus väljaspool tööaega. Lahinguis osales neist u. 1000. Relvad said alles lõpus, mida õppisid kasutama alles lahingus.[viide?]

1941. aasta juulis-augustis asusid Jaama-Vasknarva joonel 6. Rakbere hävituspataljon ja põhja pool 5. Narva hävituspataljon. 19. juulist kuni 14. augustini asusid nad Narva jõe joonel, kust taganeti Narva[9].

Narva Töölispolk

Augustis 1941 moodustati Eesti NSV kaitset organiseeriva 8. armee korraldusel järelejäänud kokku 2800 hävituspataljonide mehest, sh. Narva hävituspataljonistNarva Töölispolk (Нарвский рабочий полк), (koosseisus 1000 liiget, 76- mm kahurite patarei ning kuulipildujarood), mis 20. augustil 1941 liideti 20. Laskurdiviisiga[viide?]. Narva töölispolgu ülemaks sai kapten K. Gontšarov ja komissariks Igor Tšernov. Pataljone juhtisid endised hävituspataljonlased kapten Nikolai Trankmann, vanemleitnant M. Rogozin ja Oskar Abori. Allüksusi juhtisid venelased A. Vinogradov ja I. Glazõtšev, ukrainlane G. Potapenko, lätlased M. Pauper ja K. Prieže ning eestlased K. Reimer, A. Must ja A. Raidma.[viide?]

1.Eesti Kütipolk

18. augustil 1941 koondati Tallinna hävituspataljonid Tallinna, kus nendest moodustati 20. augustil 1941 1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti Kütipolk, mille juhiks määrati SARK-i kapten Mihhail Pasternak, komissariks oli EKP Keskkomitee sekretär Fjodor Okk[10]. (Mõlemad langesid 22. augustil 1941 Kiviloo all)[11].

1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti kütipolk asus 20. augustil 1941 Tallinna kaitsele saksa vägede pealetungi vastu, polk koosnes 3 pataljonist- 1500 võitlejast ning kuulipilduja- ja miinipilduja roodust. Need väeosa tegutsesid kuni septembrini 1941.[viide?]

Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

Kui toimus Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944), piisas Hävituspataljoni kuulumisest, et selle eest määrata Saksa okupatsioonivõimude poolt karistuseks surmanuhtlus, kui sõjakuritegudes osalenud aktiivsele Nõukogude võimu toetajale.[viide?]

Tegvuse tagajärjed 1941. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. märtsiks 1943 oli kokku loetud 1850 hävituspataljonide ja NKVD tapetud Eesti inimest, peaaegu kõik neist tsiviilelanikud, kes mõrvati ilma kohtuotsuseta[viide?].

Hävituspataljonide tegevus pärast Teist Maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1946. aastal saabus Tallinna tänaseks maamullas oleva kodaniku ütluse järgi Jan Ganzen (saabumist Balti jaama kinnitanud ta ise hilisema A.Sommerlingi sovh. direktorina ja vähest keeleoskust), kes olla olnud hävituspataljonis ja oli hilisem parteitöötaja – Pärnu Partei Rajoonikomitee I sekretär.


Juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba enne Eesti okupeerimist otsustati EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega 20. aprillil 1944 taasasutada hävitusataljonid ja formeerida need kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena. Hävituspataljonid allusid Eesti NSV Siseministeeriumi ja hiljem Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldusalasse ning kasutati koos NSV Liidu ja Eesti NSV NKVD üksuste ja Sisevägedega metsavendade vastastes relvaoperatsioonides ja Nõukogude võimu eest varjajate tabamiseks ning nõukogude ja kohalike omavalitsuste (Täitevkomiteed jne.) asutuste valveteenistuses.[viide?]

1946. jaanuaris kehtestes EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimetuseks „Rahvakaitse”. Kuid pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele termin „hävitajad”. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi: „Bandiitide hävitajate pataljonid”.[viide?]

Pärast sõda jäi hävituspataljonide ülesannete hulka julgeolekuorganite ja -vägede abistamine ning objektide valve.[viide?]

Hävituspataljone (neid oli 1951. aastal, kokku 39) juhendas ning koordineeris tööd teiste nõukogude asutusega Hävituspataljonide Keskstaap, millesse, kuulusid:

Maapiirkondades elavad pataljonlased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka. Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat.[viide?]

Hävituspataljonide liikmete saatus Eesti Vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne ja pärast väljastpoolt Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ning mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni.

Eesti Vabariigi pensioniseaduse ja riiklike elatusrahade seaduse kohaselt arvati pensioniõigusliku staaži hulka samuti sõjaväeteenistuse ja sellega võrdsustatud teenistuse aeg või asendusteenistuse aeg.

Ülalpool nimetatud seadustes ei ole mainitud 1941. aastal Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariadi ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koosseisu kuulunud hävituspataljonis teenimise aega. Sellel ajal sündinud isikutele pensioni määramine toimus nõukogude ajal, millal pensione määrati NSV Liidu riiklike pensionide seaduse alusel.

NSVL riiklike pensionide seaduse alusel pensioni määramisel arvati pensioniõigusliku staaži hulka teenistus NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus ning partisanisalkades oldud aeg ja teenistus:

Kuna viimatinimetatute hulgas ei ole märgitud hävituspataljoni, siis loetakse, et hävituspataljonid tegutsesid II maailmasõja ajal NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal
  2. Ester Spriit, Valdur Timusk. Tigeduse poliitika. // Edasi, 25. veebruar 1989.
  3. Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunitlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", Tallinn "Eesti Raamat" 1988
  4. Анатолия Никифорова "В боях за Эстонию", http://www.pogranec.ru/showthread.php?t=3306
  5. Этнические движения в СССР и вторая мировая война, http://his.1september.ru/2002/06/2.htm
  6. 1940.-1941. AASTA NÕUKOGUDE HÄVITUSTÖÖST EESTIS
  7. Арон Шнеер. Плен
  8. Vello Helk , 1941. aasta Suvesõja ajalugu, Kultuur ja Elu, 3/2010
  9. Odette Kirss, Leili Pajos. Peipsi põhjarannikul. Tallinn, Eesti Raamat, 1984, lk 46
  10. Трибуц В. Ф. Балтийцы сражаются. М.: Воениздат, 1985.
  11. Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunistlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", lk 64, Tallinn "Eesti Raamat" 1988
  12. "Pane raisale nii et aitab!". Pekka Erelt, Eesti Ekspress (20.02.2007), www.ekspress.ee

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ilmar Paul, Hävituspataljonid ja töölispolgud Eesti NSV kaitsel 1941. aasta suvel, Tallinn: 1971
  • Hävitajad: Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets ja Valdur Ohmann, Tallinn: Eesti Riigiarhiiv, 2006. ISBN 9789985951040

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]