Juri Andropov

See artikkel räägib nõukogude poliitikust; jõelaeva kohta vaata artiklit Juri Andropov (jõelaev).

---

Juri Andropov

Andropov (1967)

Juri Andropov (vene keeles Юрий Владимирович Андропов; 15. juuni 1914 Nagutskaja jaam Mineralnõje Vodõ lähedal Stavropoli kubermangus – 9. veebruar 1984 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee pikaaegne juht.

Andropov oli pärit kasaka-aadli perekonnast. Tema isa oli kõrgema haridusega raudteeametnik Vladimir Andropov, ema Jevgenia Flenkenstein oli Soomest pärit sakslase Karl Flenkensteini tütar. Juri Andropovi sugulane on tuntud vene revolutsionäär, aadlik Sergei Andropov.

Andropov oli poliitiliselt tegev alates 1930. aastatest. Andropov tegi komsomolikarjääri Jaroslavlis, viidi aga ilmselt Soome juurte tõttu üle Karjalasse. Seal tõusis ta komsomolijuhi kohalt Karjala NSV kommunistliku partei keskkomitee II sekretäriks.

Vaid oma ülemuste reetmine Karjalas päästis Andropovi nn Leningradi protsessist. Tänutäheks viis Stalini favoriit Georgi Malenkov Andropovi tööle NLKP Keskkomitee aparaati, kus ta 1951. aastast tegeles Balti vabariikide kommunistlike parteide kureerimisega.

Tüli mõjuka NLKP KK sekretäri Mihhail Susloviga tõi kaasa tema kõrvaldamise sellelt kohalt ning ta suunati Vjatšeslav Molotovi palvel NSV Liidu välisministeeriumisse, keda omakorda õhutas selleks Andropovit nn Leningradi protsessi aegadest soosinud Georgi Malenkov.

Tegevus Ungaris

Andropovi osa Ungari rahvusliku ülestõusu mahasurumises 1956, mil ta oli Nõukogude suursaadik Budapestis, tõi ta Andrei Gromõko soovitusel 1957 Ida-Euroopa asjade spetsialistina kommunistliku partei keskkomiteesse osakonnajuhatajaks ning Nikita Hruštšovi soosingul 1962 keskkomitee sekretariaati. 1966 aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogusse Eesti NSVst, sel põhjusel külastas ta korduvalt Eestit.

Tegevus NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehena

Aastatel 1967–1982 oli Andropov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees. Kohe pärast NSV Liidu RJK esimeheks määramist alustas Andropov "võitlust ideoloogilise diversiooniga" ning poliitiliste teisitimõtlejatega ja moodustas selleks eraldi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viienda valitsuse.

Andropovi esimeheks oleku ajal alustati jälle nõukogude julgeolekuorganite heroiseerimist ning propagandaaktsioone, muuhulgas alustati tema käsul filmi "Seitseteist kevadist hetke" käsikirja loomist.

Aastal 1973 sai ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks, olles Leonid Brežnevi suurim toetaja ja lähim kaasvõitleja.

Andropov ja Eesti

1966. aastal valiti Juri Andropov, Eesti NSV-st NSV Liidu Ülemnõukogu Liidunõukogu liikmeks.

1974. aasta sügisel külastas Andropov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehena Eestit, kus korraldas ka nõupidamise Eesti NSV Riiklikus Julgeoleku Komitees, mille üheks põhjuseks oli Eestist ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile saadetud "Memorandum Eesti iseseisvuse taastamiseks ning Eesti ÜRO liikmeksvõtmise kohta". Selles esitasid kirja koostajad Sergei Soldatov, Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde aktivistid jt ettepanekud: 1) likvideerida Eestis koloniaalhaldusaparaat; 2) viia Eestist välja Nõukogude väed; 3) tuua Eestisse ÜRO väed; 4) võimaldada kõigil eestlastel tulla tagasi kodumaale; 5) korraldada Eestis ÜRO järelevalve all vabad valimised Asutava Kogu loomiseks; hiljem kuulutada välja Eesti Vabariik ja määrata nende valitute seast Eesti valitsus .

Tegevus NLKP KK peasekretärina

Aastal 1982, pärast Brežnevi surma valiti Andropov uueks NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Ta püüdis stagneeruvat Nõukogude Liitu karmide keeldude-käskudega tugevdada, kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud.

Andropov oli viletsa tervisega ning suri juba vähem kui poolteist aastat pärast võimule saamist. Sellega lõppes ka lühiajaline aktiivne periood pärast stagnatsiooni.

Tunnustused

• Punalipu orden, 1944
• kolm Tööpunalipu ordenit
• neli Lenini ordenit
• Oktoobrirevolutsiooni orden
• 1983. aastal nimetati Andropov koos Ronald Reaganiga ajakira Time aasta inimeseks.

Mälestuse jäädvustamine

Pärast tema surma nimetati Rõbinsk tema auks ümber Andropoviks. Linn kandis Andopovi nime 1984.-st kuni 1989. aastani. Stavropoli krais on tema järgi nimetatud Andropovi rajoon. Andropovi nime kannavad prospekt Moskvas ja tänavad Jaroslavlis, Petroskois ning Stupinos. Talle on püstitatud mälestussambad tema kodukülas Soluno-Dmitrijevskojes ja 2004. aastal Petroskois. Vladimir Putin lasi 2000. aastal taastada 1991. aastal mahavõetud mälestustahvli Kutuzovi prospektil kortermajal, kus Andropov oli elanud. Andropovi mälestustahvlid on ka Petroskois, Jaroslavlis, Rõbinskis ja Nagutskojes.

Eelnev: Vladimir Semitšastnõi	NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees 1967–1982	Järgnev: Vitali Fedortšuk
Eelnev: Leonid Brežnev	NLKP KK peasekretär 1982–1984	Järgnev: Konstantin Tšernenko
Eelnev: Leonid Brežnev	NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1983–1984	Järgnev: Konstantin Tšernenko

Karjäär

• 1940-1947 Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Karjala KK 1. sekretär;
• 1947 – 1951 ÜK(b)P Karjala KK 2. sekretär;
• 1951 – 1952 NLKP KK-s;
• 1953 – 1957 NSV Liidu saadik Ungari Rahvavabariigis 1956. aasta Ungari ülestõusu ajal;
• 1957- 1962 NLKP KK osakonnajuhataja;
• 1962 – 1967 NLKP KK sekretär;
• 1967 – 1982 NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees, aastast 1976 armeekindral;
  • 1967. aastast NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat;
  • 1973. aastast NLKP KK Poliitbüroo liige;
• 1982 NLKP KK sekretär;
• 1982–1983 NLKP KK peasekretär;
  • 1983–1984 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Vaata ka

• Samantha Smith