Nikita Hruštšov

Hruštšov (paremal) ja Richard Nixon (Moskvas 1959)

Nikita Sergejevitš Hruštšov (15. aprill 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP KK I sekretär – riigi tegelik juht aastail 1953–1964.

Noorus ja karjääri algus nõukogude võimuaparaadis

Hruštšov sündis Kurski kubermangus talupojaperekonnas ning hakkas iseseisvalt tööle varases nooruses, 12-aastaselt asus tööle Donbassi kivisöebasseini tehastes ja kaevanduses. 1918. aastal astus VK(b)P liikmeks ja osales ka Venemaa kodusõjas, pärast sõda oli majandus- ja parteitööl. Oli Ukraina NSV saadik ÜK(b)P XIV ja XV Kongressil.

Komsomolisuunamisega saadeti Hruštšov õppima Moskvasse Tööstusakadeemiasse, kus valiti Tööstusakadeemia parteikomitee sekretäriks. Akadeemia lõpetas ta 1929. aastal.

1931. aasta jaanuarist oli Hruštšov ÜK(b)P Moskva linna Baumani rajoonikomitee ja seejärel Krasnopresnenski rajoonikomitee sekretär. 1932–1934 töötas ÜK(b)P Moskva linnakomitee 2. ja pärast 1. sekretärina, seejärel ÜK(b)P Moskva Linnakomitee 2. sekretärina.

ÜK(b)P XVII Kongressil 1934. aastal valiti Hruštšov ÜK(b)P KK liikmeks ja 1935. aastal valiti ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti parteiorganisatsiooni juhiks 1. sekretäriks.

1935–1938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär.

Tegevus Ukraina NSV-s

1938. aastal valiti Hruštšov Ukraina K(b)P 1. sekretäriks ning UK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal UK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks.

Teises maailmasõjas

Teises maailmasõja oli Hruštšov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voroneži rinde ja 1. Ukraina rinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpetas kogu sõja poliittöötajana tegutsenud Hruštšov kindralleitnandi auastmes.

Aastatel 1944 kuni 1947 oli Hruštšov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees ja pärast Ukraina K(b)P KK 1. sekretär.

Tegevus Moskvas

1949. aasta detsembrist oli Hruštšov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär.

Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu.

Hruštsovi võimuletõus

Kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus asus Hruštsov koos liitlastega partei KK-s 1956. aastal konkurente kõrvaldama, kasutades ära nonde Stalini-aegseid kuritegusid. Ta kuulutas avalikult Stalini isikukultusest, alustas Stalini-aegsete kommunistliku partei juhtide paljastamist, nende karistamist ja vangilaagritesse paigutatud inimeste vabastamist.

Kuid riigi senine kommunistlik suunitlus jäi püsima, oldi valmis sõdima "kapitalistlike vereimejatega" ning igasugune ohtlik opositsioon suruti maha.

Hruštsov ja NLKP XX Kongress

Võimuvõitluses kasutas Hruštšov Jossif Stalini inimsusevastaste kuritegudes osalenud NLKP juhtkonna liikmete vastu 1956. aastal moodustatud nn Šverniku komisjoni kokkuvõtet Stalini ja tema aktiivsete kaaslaste poolt 1934. aastal toime pandud kuritegudest: ÜK(b)P XVII Kongressi ehk Võitjate kongressi hääletustulemuste võltsimisest, Sergei Kirovi tapmisest ja aastatel 1936–1938 läbiviidud Suurest Terrorist.

Komisjoni kuulusid NLKP KK Parteikontrolli komisjoni esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu peaprokurör Roman Rudenko, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Aleksandr Šelepin, NLKP KK Sekretariaadi Kaitse osakonna juhataja Mironov ja rehabiliteeritud poliitvang Olga Šatunovskaja.

 Pikemalt artiklis Hruštšovi kõne XX Kongressil

Hruštšov ja välispoliitika

Nikita Hruštšov tegi 1959. aasta septembris esimese NSV Liidu riigijuhina Ameerika Ühendriikide presidendi Dwight Eisenhoweri kutsel riigivisiidi Ameerika Ühendriikidesse.

Võimult kõrvaldamine ja viimased eluaastad

1964. aastal korraldasid aga temaga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev, Juri Andropov riigipöörde, kukutasid ta 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil. Partei- ja riigijuhiks sai tema endine liitlane Leonid Brežnev.

Hruštšov elas oma viimased aastad personaalpensionärina (sisuliselt koduarestis) ning kuni Mihhail Gorbatšovi valitsemise alguseni oli ta ametlikult maha vaikitud. Pensionipõlves kirjutas Hruštšov mälestused, mis salaja välismaale toimetati ja seal avaldati.

Nikita Hruštšov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.

Hruštšovi ekstravagantne käitumine

Hruštšovile olid omased lihtne, kuid tihti ka labane ja vulgaarne käitumine. Näiteks 12. oktoobril 1960, mil ta külastas ÜRO Peaassambleed, võttis ta jalast kinga ja tagus sellega vastu kõnepulti.

Tsitaat

„"Kui ma suren, mõõdetakse minu tegusid hea ja halva skaalal. Ma loodan, et hea kaalub halva üle."“

Teosed eesti keeles

• "Isikukultusest ja selle tagajärgedest" (ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956. aastal) – ajakirjas Eesti Kommunist 1989, nr 7, lk 83–103; nr 8, lk 88–103 ja nr 9, lk 93–100 (tõlgitud ajakirjast Известия ЦК КПСС, 1989, nr 3)
• "Mälestused". 1. osa. Tõlkinud Matti Vaga, Perona, Pärnu 1993, 384 lk

Kirjandus

• William Taubman, "Hruštšov ja tema aeg". Inglise keelest tõlkinud Rein Turu, Varrak, Tallinn 2006, 815 lk, ISBN 9985-3-1178-7

Vaata ka

• Hruštšovkad

Välislingid

• Allar Viivik, "Nikita Hruštšov kukutati võimult keset puhkust" (Vene ajakirjanduse põhjal) – Õhtuleht 16.10.2004
• Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 - 1991 (vene keeles) vaadatud 2012-08-03

Eelnev: Jossif Stalin	NLKP KK I sekretär 1953–1964	Järgnev: Leonid Brežnev
Eelnev: Nikolai Bulganin	NSVL Ministrite Nõukogu esimees 1958–1964	Järgnev: Aleksei Kossõgin