Karl Menning

Allikas: Vikipeedia

Karl Menning VR III/2 (11. mai 1874 Tartu5. märts 1941 Tartu) oli Eesti elukutselise teatri alustaja, Vanemuise juht ja Eesti diplomaat.

Haridustee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Tartu Aleksandri gümnaasiumi lõpetamist 1893 astus ta Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, ent läks juba mõni kuu hiljem isa soovil üle usuteaduskonda. Ülikooli lõpetas 1902. Samal aastal kirjutas ta artikli "Eesti näitekirjanduse ajalugu", mille esimeseks lauseks oli "Näitemäng on Jumalateenistusest väljakasvanud".[1]

Teatrikarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üliõpilasena oli Karl Menningul tavaks Vanemuise etendusi segada, teda tunti "Lärmi Karla" nime all. Kui talle enam piletit ei müüdud, hakkas ta Postimehe teatriarvustajaks[2].

1904. aastal valiti ta Vanemuise Seltsi esimeheks ja oli sellena tegev uue teatrimaja ehitamise ühe eestvedajana.

Müünud maha isalt päranduseks saadud majad, läks ta omal kulul Euroopasse. Esimese talve (19051906) veetis ta kuulsa teatriuuendaja Max Reinhardti juures Berliinis, külastas ka Dresdeni, Müncheni, Viini ja Pariisi tuntumaid teatreid; teise talve pühendas aga täielikult õpingutele Reinhardti vastavatud teatrikooli režiiklassis. 1906. aastal tuli Menning Tartusse tagasi, kaasas samast režiiklassist aadlipreili Irmgard von Voigtländeri, kellest sai Menningu elukaaslane ja kolme poja ema.

Karl Menning oli veendunud, et näitekunstis tuleb teenida endast kõrgemat vaimsust ja seega teater peab olema kõrgema vaimsuse teenimise koht. Ta seadis oma trupi jaoks esikohale koostöö, juuris näitlejaist välja kõik katsed "staaritseda". Nõudlikkuses läks ta selleni, et sekkus näitlejate eraellu, valvates trupi töötajate käitumise ja elukommete järele.

Lavastuslikult taotles Menning realismi, oli ilutsemise ja efektitseva teatraalsuse vastu. Ka ei soostunud ta arvestama tollase publiku võrdlemisi vähearenenud maitset, vaid seadis sihiks vaatajate eelistuste suunamise ja kujundamise. Mängukavva võeti Henrik Ibseni, August Strindbergi, Gerhart Hauptmanni, Maksim Gorki ja teiste omaaegsete meistrite draamad. Eelistades Põhjamaade autoreid, kelle hingelaad vastavat paremini eestlaste ellusuhtumisele, ei unustanud ta ka Eesti algupärandeid. Tolle aja Eesti draamateoste paremik – Eduard Vilde "Tabamata ime", "Pisuhänd", August Kitzbergi "Tuulte pöörises", "Kauka jumal", "Libahunt", mitmed Oskar Lutsu, Christian Rutoffi ja Jakob Liivi näidendid – lavastati tingimata ka Vanemuises.

Karl Menning ütles omal ajal kriitiliselt, et suured asjad otsustatakse enamasti ikka vaid impulsi toel ilma majanduslikku poolt kaalumata. Tema enda kohta see ei käinud, tema oskas kaaluda ka asjade majanduslikku poolt. Temas oli hästi tasakaalus idealistlik ja aateline loomus hästi tasakaalus pragmaatilise maailma mõistmisega.

1914. aastal teatas Menning oma tagasiastumisest Vanemuise juhi kohalt.

19141918 töötas ta Tallinnas Päevalehe toimetuses teatri- ja kontserdiarvustajana.

Diplomaatiline karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaanuaris 1918 moodustati Maanõukogu otsusel välisdelegatsioon ülesandega tutvustada eestlaste poliitilisi taotlusi Euroopas ja otsida neile taotlustele toetajaid. Välisdelegatsiooni koosseisu lülitati ka Karl Menning kui Eesti Maavalitsuse diplomaatiline esindaja Saksamaal. Kuna aga Saksa valitsus keeldus okupeeritud Eesti vabariigi esindajaid vastu võtmast, siis tegutses Menning koos Jaan Tõnissoni ja Mihkel Martnaga peamiselt Kopenhaagenis, edastades Eesti olusid tutvustavaid materjale nii välisriikide valitsustele kui ka ajakirjandusele.

Pärast Vabadussõja lõppu jäi Menning edasi diplomaatilisele tööle:

1933 esines ta NSDAP Nürnbergi parteipäeval, vastates diplomaatilise korpuse vanemana Hitleri kõnele. [4]

Püsimine 13 aastat ühel kohal oli samuti omalaadne rekord Eesti välisteenistuses. Sügisel 1937 kutsuti Karl Menning tagasi kodumaale, jäeti Eesti välisministeeriumi käsutusse ja talle määrati ministri abi palk.

Ametlikult vormistati pensionile minek kevadel 1939. Kuni surmani elas Karl Menning tagasitõmbunult oma Tartu kodus, lävides vaid lähimate sõprade ja perekonnaliikmetega.

11. märtsil 1940 määras Vabariigi Valitsus Karl Menningule pensioni 250 krooni kuus [5]

Karl Menning oli abielus Irmgard Voigtländeriga, kes suri 14. veebruaril 1963 Riederau/Ammersees.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Menning, Karl (2008). Teatritegu. Eesti mõttelugu. Hando Runnel (toim.). Tartu: Ilmamaa. p. 65. ISBN 9789985772829. 
  2. Leopold Hansen. minu tee teatrisse. Rahvaleht, 16. november 1939, nr. 270, lk. 8.
  3. Mälestuskillud. Artiklite kogumik Eesti ja Saksamaa vaheliste diplomaatiliste suhete sõlmimise 85. ja taassõlmimise 15. aastapäevaks
  4. Mälestuskillud : artiklite kogumik Eesti ja Saksamaa vaheliste diplomaatiliste suhete sõlmimise 85. ja taassõlmimise 15. aastapäevaks. 2007.
  5. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700263995&img=era0031_002_0000905_00043_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=43b1d1a8d7578be5486624a8361044fe

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Karin Kask, "Märkmeid Karl Menningu lahkumise kohta teatrist" – almanahh "Eesti Nõukogude Teater" IV, Tallinn 1959, lk 100–115
  • Elsbet Parek, "Mälestusi ja mõtisklusi K. Menningust" – Keel ja Kirjandus 1969, nr 8, lk 500–503
  • Karin Kask, "Teatritegijad, alustajad". Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk 135–148
  • Kaarel Ird, "Ühest väga suurest eesti teatrimehest" – Looming 1974, nr 5 ja Irdi raamatus "Cogito, ergo sum", Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 335–345
  • Kalju Haan, "Karl Menning ja teater "Vanemuine". Tallinn, Eesti Raamat 1987
  • Elsbet Parek, "Tartu – minu lapsepõlve linn" (1907–16) – Tuna 2000, nr 3, lk 103–112

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]