Käbilind

Allikas: Vikipeedia

Käbilind (Loxia) on linnuperekond vintlaste sugukonnast.

Käbilindude nokk on ristamisi üksteisest üle ulatuvate otstega.

Käbilinnud elavad põhjapoolkeral. Nad on hulgulinnud ja nende liikumised sõltuvad okaspuude seemnete saagikusest.

Nad alustavad pesitsemist kevadtalvel, vahel juba uusaasta paiku, sest seemnetoidulistena ei pea nad ootama pungade puhkemist ega ilmade soojenemist. Pesa on paksuseinaline kausike. Kurnas on 3–6 muna, mida haub emaslind. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad.

Liikide täpne arv pole teada. Käbilinnud on sarnased ning neid eristatakse pea kuju ja noka suuruse järgi. Tavaliselt eristatakse nelja liiki:

Vahel eristatakse veel viiendat liiki, Loxia megaplaga, mida varem peeti vööt-käbilinnu alamliigiks.

Evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitokondriaalse DNA analüüs näitas, et käbilinnud on väga lähedased vintidele: nad lahknesid 8 miljonit aastat tagasi miotseenis. DNA erinevuse põhjal peaksid nad kuuluma pigem ühte perekonda, mille nimeks peaks olema "käbilind". Siiski erinevad vindid käbilindudest mitte küll DNA, kuid ometi välimuse ja eluviisi poolest piisavalt, et nad eraldi perekonda eristada.

Kahjuks on kõige varasem käbilinnu fossiil 2 miljonit aastat vana. See on leitud Bulgaariast Varšecist ja see kuulus väljasurnud liiki Loxia patevi.

Tänapäeva käbilinnuliikide DNA erineb üksteisest nii vähe, et on oletatud, et käbilinnuliigid suudavad mingil määral üksteisega sigimisvõimelisi järglasi anda. Praktikas pole seda siiski täheldatud. Seda takistavad küll erinevused sigimiskäitumises ja sigimisperioodis.

Põhja-Ameerikas on kuuse-käbilinnul 8-9 asurkonda, mille liikmed omavahel ei ristu ja mis eelistavad toituda eri liiki puudel. On võimalik, et seal hakkab üks liik lahknema mitmeks. Teisalt on seda tõlgendatud ka nii, et Euroopa käbilinnuliike tuleb omavahel ühendama hakata, sest need ei erine üksteisest palju rohkem.