Kuuse-käbilind

Allikas: Vikipeedia
Kuuse-käbilind
Fi Kreuzschnabel m.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Vintlased Fringillidae
Perekond: Käbilind Loxia
Liik: Kuuse-käbilind
Ladinakeelne nimetus
Loxia curvirostra
(Linnaeus, 1758)

Kuuse-käbilind (Loxia curvirostra) on linnuliik vintlaste sugukonnast käbilinnu perekonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuse-käbilind on hulga alamliikidena levinud Põhja- ja Kesk-Ameerikas, Euraasias ja Loode-Aafrikas. Lõunapoolseimad levikupiirkonnad on Nicaraguas, Vietnamis ja Luzoni saarel Filipiinidel. Eestis on kuuse-käbilind sõltuvalt aastast harv kuni tavaline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 5000 - 75 000 paarile, ning talvist arvukust 1000 - 300 000 isendile. [1] Kuuse-käbilinnu hulguränded pole seotud ühegi kindla aastaajaga ega ühegi kindla suunaga, vaid kulgevad peamiselt selle järgi, kus kohas ja kui suurel määral leidub toitu - okaspuude seemneid.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vana isaslind on põhiliselt punane, emaslind kollakasroheline ja noorlind tumedatriibuline. Tiivad ja saba on pruunid. Lennul on silmatorkav isaslinnu punane ja emaslinnu rohekaskollane päranipuala. Vanalinnu tiival võib olla kaks kitsast valkjat vööti ja noorlinnu tiival võib olla kaks ruuget vööti; selliseid linde võib kergesti ära segada vööt-käbilinnuga. Isaslinnu sulestik võib olla ka ülekaalukalt rohekaskollane, milles on vähesed oranžpunased suled. Iseloomulik häälitsus on metalse valju kõlaga kip-kip, ka tasasem tsök või tlüp. Kuuse-käbilinnu laul on kaunikõlaline ja seda võib kuulda igal aastaajal.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on kuuse-käbilinnu eelistatud elupaigaks kuusikud ja kuuse-segametsad, millega ta pesitsusajal on tihedasti seotud. Väljaspool pesitsusaega ja invasioonide ajal ilmub ta ka teistsugustesse puistutesse, isegi parkidesse ja suuremaisse aedadesse.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loxia curvirostra

Paaride moodustumise aeg on hilistalv ja varakevad, kui isaslinnud teevad laulu saatel mängulende ja laulavad sageli ka puu ladvas. Emaslind ehitab tihti mitu pesa, enne kui ühte neist muneb. Pesamaterjali kogub ta üsna pesapuu juurest. Paksuseinaline ja sügav pesa koosneb peentest raagudest, rohukõrtest, samblast ja samblikust ning paikneb enamasti kuusel, harvem männil. Kurnas on 3-5 muna. Emaslind alustab haudumist kohe pärast esimese muna munemist. Teda toidab isaslind, keda hauduja iga kord kuklasse heidetud pea ja avatud nokaga tervitab. Pojad kooruvad umbes kahe nädalase haudumise järel. Emaslind soojendab ja toidab poegi isaslinnu vahendusel vähemalt nelja päeva jooksul pärast nende koorumist. Poegi toidetakse pooleldi seeditud kuuseseemnetega, mida vanalind oma pugust välja kugistab. Suvel antakse poegadele ka putukaid. [2]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuse-käbilinnu peamiseks toiduks on kuuseseemned, mida ta hangib käbisid kuuskedelt lahti kangutades ja samal või mõnel naaberpuul lahates. Tihti pääseb käbi linnu käest lahti ja langeb pooleldi kasutamatult alla. Kuusekäbide ikaldusaastatel ja kevade poole, kui kuuseseemned on ära kasutatud, asub ta männikäbide kallale, millega toimib samal viisil. Alles väga suure toidunappuse korral tuleb ta otsima seemneid mahalangenud käbidest või asub lehtpuude seemnete kallale, Suurte ikalduste puhul lepib ta isegi maast hangitavate rohuseemnetega. Suvel sööb vähesel määral putukaid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Hirundo 1:2009
  2. Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn Valgus 1974