Allikas

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on põhjavee väljumiskohast; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Allikas (täpsustus)

Simuna Katkuallikas.
Sopa allikas.
Esna allikajärv.
Inimtekkeline Purskav allikas.

Allikas on koht, kus põhjavesi voolab maapinnale.

Allikad võivad avaneda ka veekogude põhja ja olla mõnel juhul veekogu peamisteks veega toitjateks.

Allikad võivad voolata maapinnale rahulikult või surveliselt. Survelist allikavett nimetatakse arteesiaveeks.

Põhjavees on tihti lahustunud palju mineraale, mis on dissotsieerunud ioonideks. Kui vesi väljub maapinnale, siis ta temperatuur tõuseb ja rõhk väheneb ning sellega seoses halveneb temas gaaside lahustuvus. Seetõttu eraldub pinnale jõudnud põhjaveest näiteks süsinikdioksiidi, mistõttu väheneb vee happesus. (See on seotud sellega, et süsinikdioksiid moodustab veega reageerides süsihappe, mis vees dissotsieerudes vabastab sinna hüdrooniumioone.) See viib omakorda näiteks kaltsiumkarbonaadi sadestumiseni, mis moodustab karbonaatse vee korral levinud allikatega seotud sette allikalubja.

Suure ioonidesisaldusega põhjavett võidakse kasutada ravi- või joogiveena.

Tekkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga.

Klassifikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikaid võib klassifitseerida vastavalt vee temperatuurile. Eristatakse külmaveelisi (< 20o), soojaveelisi (20–42o) ja kuumaveelisi (> 42o) allikaid[1].

Enamasti on allikate vesi väga külm, kuid vulkaanilistes piirkondades võib olla geotermilise soojuse poolt kuumutatud, moodustades kuumaveeallikaid.

Maapinnale väljumise järgi jaotatakse allikad tõusuallikateks ehk limnokreenideks, langeallikateks ehk reokreenideks ja allikalisteks aladeks ehk helokreenideks[1].

Eesti allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik Eesti allikaid avaneb Pandivere kõrgustiku jalamil, näiteks Endla looduskaitsealal. Selle põhjuseks on Pandivere kõrgustiku geoloogilise ehituse omapära. Sealne aluspõhi koosneb lõhelistest lubjakividest, mistõttu imbub sademetena maha langenud vesi kergesti maa sisse (infiltratsioon) ning vooluveekogusid maapinnale peaaegu ei teki (Pandivere kõrgustikul on väga hõre jõgedevõrgustik). Aluspõhja imbunud sademetevesi jõuab aga uuesti maapinnani kõrgustiku jalamil, kuhu seetõttu moodustub rohkelt allikaid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]