Allikas
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel on põhjavee väljumiskohast; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Allikas (täpsustus) |
Allikas on koht, kus põhjavesi voolab maapinnale.
Allikad võivad avaneda ka veekogude põhja ja olla mõnel juhul veekogu peamisteks veega toitjateks.
Allikad võivad voolata maapinnale rahulikult või surveliselt. Survelist allikavett nimetatakse arteesiaveeks. Allikaid võib klassifitseerida vastavalt vee temperatuurile. Enamasti on allikate vesi väga külm, kuid vulkaanilistes piirkondades võib olla geotermilise soojuse poolt kuumutatud, moodustades kuumaveeallikaid. Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga.
Põhjavees on tihti lahustunud palju mineraale, mis on dissotsieerunud ioonideks. Kui vesi väljub maapinnale, siis ta temperatuur tõuseb ja rõhk väheneb ning sellega seoses halveneb temas gaaside lahustuvus. Seetõttu eraldub pinnale jõudnud põhjaveest näiteks süsinikdioksiidi, mistõttu väheneb vee happesus. (See on seotud sellega, et süsinikdioksiid moodustab veega reageerides süsihappe, mis vees dissotsieerudes vabastab sinna hüdrooniumioone.) See viib omakorda näiteks kaltsiumkarbonaadi sadestumiseni, mis moodustab karbonaatse vee korral levinud allikatega seotud sette allikalubja.
Suure ioonidesisaldusega põhjavett võidakse kasutada ravi- või joogiveena.
Enamik Eesti allikaid avaneb Pandivere kõrgustiku jalamil, näiteks Endla looduskaitsealal. Selle põhjuseks on Pandivere kõrgustiku geoloogilise ehituse omapära. Sealne aluspõhi koosneb lõhelistest lubjakividest, mistõttu imbub sademetena maha langenud vesi kergesti maa sisse (infiltratsioon) ning vooluveekogusid maapinnale peaaegu ei teki (Pandivere kõrgustikul on väga hõre jõgedevõrgustik). Aluspõhja imbunud sademetevesi jõuab aga uuesti maapinnani kõrgustiku jalamil, kuhu seetõttu moodustub rohkelt allikaid.
