Linnart Mäll

Allikas: Vikipeedia
Linnart Mäll märtsis 2008.

Linnart Mäll (7. juuni 1938 Tallinnas14. veebruar 2010[1]) oli Eesti ajaloolane, orientalist ja poliitik.

Budismi ja budoloogia juurde juhatas Mälli 1960ndate aastate alguses teoloog ja filosoof Uku Masing. Hiljem õppis ta mitmete budoloogide ja budistlike õpetlaste juures, kelle seas olid Nikolai Konrad, Aleksander Pjatigorski, Oktjabrina Volkova, Juri Parfonovitš, Lev Menšikov ja Bidija Dandaron. Mällist sai omakorda Eesti noorema põlvkonna budoloogide ja orientalistide õpetaja, kelle käe all õppisid teiste seas Märt Läänemets, Maret Kark ja Teet Toome. 1990ndatel sõlmis Mäll tihedad sidemed XIV dalai-laamaga.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäll lõpetas 1962 Tartu Riikliku Ülikooli üldajaloo erialal. Stažeeris seejärel 1964–1965 NSVL Teaduste Akadeemia Orientalistika Instituudis Moskvas. Aastatel 19661969 oli Mäll TRÜ aspirant ning 1969–1973 TRÜ üldajaloo kateedri vanemõpetaja, kuid tagandati poliitilistel põhjustel õppejõu kohalt ja oli seejärel kümme aastat TRÜ orientalistikakabineti insener.

Nõukogude okupatsiooni ajal jälgis Mälli KGB, mille kohta rääkis ka Haljand Udam intervjuus Märt Läänemetsale:[2]

„Tallinnas käis kuulujutt, et Mälli peale on kaevanud baptistid – miks krišnaiidid ja budistid võivad avaldada oma kirjavara, nemad enda oma aga mitte. Mulle soovitati tungivalt sõita kohe Tartusse Mälli elu ja tegevust uurima. Tartusse ma tookord ei sõitnud, kuid pidin koostama tema kohta iseloomustuse: Mäll on selle vastu, et Eesti asja aetakse kitsarinnaliselt ja ainult oma mätta otsast vaadates, ta ei kohanda oma vaateid käibeseisukohtadega ega karda neid vahel ka õige järsus vormis välja öelda. Teatrihuvilisena on tal ilmseid lavastajavõimeid ja ka kalduvust neid väljaspool teatrit rakendada... Paar nädalat hiljem tuli Eestisse Indira Gandhi. Arvatavasti kõlbasid Mälli seni "dissidentlikud" tõlked nüüd suureks märgiks India ja Nõukogude rahvaste sõprusest.)“

Lõik Märt Läänemetsa intervjuust Haljand Udamiga

Mälli poliitilise tagakiusamise põhjuseks oli eelkõige tema seotus burjaadi õpetaja Bidja Dandaroniga, kes vangistati 1972. aastal süüdistatuna budismi propageerimises.

Mäll rehabiliteeriti 1983. aastal osaliselt, pärast seda töötas ta ajaloo ja semiootika (1983–1991) ning orientalistika (1991–1994) laboratooriumi juhatajana. 1985. aastal lubati Mällil kaitsta seoses tagakiusamisega 1970ndate algul kaitsmisele mittelubatud väitekiri teemal ""Astasāhasrikā Prajñāpāramitā" kui ajalooallikas" ja ta sai ajalookandidaadi kraadi.

Alates 1994 oli Mäll Tartu Ülikooli orientalistika keskuse juhataja ja vanemteadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid mahajaana tekstid, budistlik mütoloogia, india klassikaline kirjandus ja kultuur, hiina klassikalised tekstid, tiibeti budistlikud tekstid ning väikerahvaste vabadusvõitluse ajalugu. 1990. aastatest on Mäll tegelenud nn humanistlike baastekstide kontseptsiooni arendamisega. Humanistlikeks baastekstideks pidas Mäll budismi, konfutsianismi, kristluse ja osaliselt hinduismi alustekste, millel oli tema arvates ühine struktuur ja sõnum.[3] Mäll oli 1991.-1994. aastal tegutsenud Mahajaana Instituudi asutaja ning direktor, samuti hilisema Budismi Instituudi nõukogu esimees ja president.[4]

Ta kuulus kirjandusrühmitusse Wellesto[5].

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnart Mäll oli Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üks loojaid ja esimene esimees aastatel 1991–1993. Ta oli Eesti Kongressi, Eesti Komitee (mõlemad 1990–1992) ja Põhiseadusliku Assamblee liige (1991–1992) ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei aseesimees 1992–1994. Samuti oli Mäll Paneuroopa Eesti Ühenduse taasasutaja ja president alates 1992. aastast[6][7]. Üheksakümnendate aastate alguses kutsus Mäll Eestisse dalai-laama (1991) ja Otto von Habsburgi, millele toonane välisminister Lennart Meri ei olevat eriti hästi vaadanud.[viide?] Mäll korraldas ka dalai-laama teise Eesti-visiidi 2001. aastal.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnart Mälli kirjutatud või tõlgitud raamatuid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Ida mõtteloo leksikon" (kaasautorid Märt Läänemets ja Teet Toome – Tartu Ülikooli orientalistikakeskus, 2006)
  • "Nulli ja lõpmatuse kohal" (Eesti Mõttelugu, nr 21, Tartu, 1998; uustrükk 2003)
  • "Studies in the Aštasāhasikā Prajñāpāramitā and Other Essays" (Tartu: Studia Orientalia Tartuensia, Series Nova, 1., 2003; kordustrükk Delhi: Motilal Banarsidass, 2005)

Tõlked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artikleid, intervjuusid ja esinemisi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loengud Budismi Instituudis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Suri orientalist Linnart Mäll, postimees.ee, 14. veebruar 2010
  2. Eesti orientalistika kirjutamata ajaloost: Intervjuu Haljand Udamiga, Sõnumitooja nr. 3 (27), märts 1990; 4 (28), aprill 1990
  3. Suri orientalist Linnart Mäll, postimees.ee, 14. veebruar 2010
  4. Budismi Instituudi nõukogu ja juhatus (seisuga 14.02.2010)
  5. Kirjandusrühmitus Wellesto 21 aastat tagasiSirp, 14. august 2009 (vaadatud 29.03.2013)
  6. Ausus poliitikas ei olegi võimatu Postimees, 15.05.1996
  7. Linnart Mälli CV Budismi Instituudi kodulehel
  8. Suri Linnart Mäll uudised.err.ee 14.02.2010

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Märt Läänemets, "Linnart Mäll ja Tartu orientalistika" – Keel ja Kirjandus 1995, nr 11, lk 736–745
  • Märt Läänemets, "Paradoksaalne Linnart Mäll." Järelsõna raamatule "Nulli ja lõpmatuse kohal", lk. 363–367 (Eesti Mõttelugu, nr 21, Tartu, 1998; uustrükk 2003)
  • Haljand Udam, "Linnart Mäll, tõlkija ja kommenteerija" – Looming 1998, nr 6, lk 949–954

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]