Vadžrajaana

Allikas: Vikipeedia

Vadžrajaana on tantristlik budism. Vadžrajaana enda seisukohalt on tegu budismi kolmanda suunaga hinajaana ja mahajaana kõrval. Teisalt võib vadžrajaanat vaadelda kui mahajaana osa.

Vadžrajaanat nimetatakse veel tantristlikuks budismiks, mantrajaanaks, tantrajaanaks.

Tänapäeval on vadžrajaanal kaks suuremat haru:

Vadžrajaana eripärad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vadžrajaana esitab end kiirema teena valgustumuseni ehk virgumiseni (bodhi). Selle vahendid on tantristlikud tehnikad ja esoteeriline edasiandmine, millest on juttu allpool.

Erinevalt varasematest budismi koolkondadest, mis pakkusid vahendeid nirvaanani jõudmiseks paljude elude jooksul, võimaldavat vadžrajaana tehnikad täieliku buddhaseisundi saavutamist palju lühema ajaga, võib-olla koguni käesoleva elu jooksul. Vadžrajaana-budistid küll aktsepteerivad theravaada ja mahajaana praktikaid, kuid peavad neid aeglasemaks. Erinevus on veel selles, et theravaada eesmärk on ümbersündide ringist vabanemine ja nirvaanasse jõudmine, mahajaana ja vadžrajaana eesmärk aga budaseisundi saavutamine. On ka seisukoht, et vadžrajaana praktiseerija soovib elada igavesti, et aidata kõiki olendeid. Teiste sõnadega, ta loobub budaks saamiseks, et olla bodhisatva.

Tantrism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vadžrajaana kasutab mitmeid tantristlikke tehnikaid, mis on kirja pandud tantrates.

Tantrismi tähtsaim põhimõte on "kasutada tulemust Teena". Selle asemel et seada kaugeks eesmärgiks täielikku valgustumist kauges tulevikus, püütakse samastuda mõne buddha valgustunud keha, jutu ja meelega. Seda buddhavormi, millega kõige paremini saadakse suhestada, nimetatakse idamiks. Et suuta ennast buddhavormiga samastada, kasutatakse palju sümboleid ja kujustamist.

Detail ülalkujutatud mandalast. See on garbhadhatu mandala. Sellel on kujutatud buddha Vairotšanat, keda ümbritseb kaheksa buddhat ja bodhisattvat. Need on ülalt päripäeva: Ratnaketu, Samantabhadra, Sankusumitaradža, Mandžušrī, Amitābha, Avalokitešvara, Dundubhinirghoša, Maitreja.

Tantristlikus budismis on tähtis hoida saladust, et vältida enese ja teiste kahjustamist asjatundliku juhendamise puudumise tõttu. Pühendamatutele ei tohi isegi täielikult selgitada praktika kogu sümboolikat ja psühholoogiat, sest see tekitab arusaamatust ja peletab eemale. Kõrvalseisjale kipuvad tantristlikud rituaalid paistma mõttetute rituaalidena. Neid tohib praktiseerida ainult juhul, kui saadakse hästi aru budistlikust õpetusest ja järgitakse rangelt traditsiooni.

Tantristlike tehnikate hulgas on:

  • rituaalsete fraaside (mantrate) kordamine
  • joogatehnikad, sealhulgas praanajaama (hingamise valitsemine), yantra ja spetsiaalsed käeasendid (muudrad)
  • visuaalsete abivahendite, sealhulgas mandalate kasutamine
  • rituaalsete esemete, sealhulgas vadžra ja kellukese ghanta, trummi (damaru) ning teiste esemete ja pillide kasutamine
  • vadžrajaana uskumustega seotud rituaalid
  • guru ja õpilase vaheline suhe, mille käigus annab muuhulgas õpilasele loa teatud praktikat kasutada
  • surmakogemuse sarnaste ohtlike praktikate kohta käivate salajaste õpetuste isiklik edasiandmine õpetajalt õpilasele

Budistlikus tantrismil on oma koht ka seksuaalsusel. See on eeskätt sümboolne. Vadžrajaana ikonograafia kujutab tarkuse ja kaastunde abielu. Toimub ka oma seksuaalse energia muundamine õndsusteadvuseks, et seda suguühte käigus kasutada tarkuse ja valgustumiseni jõudmiseks. See on väga erinev tavalisest suguühtest.

Õpetuse esoteeriline edasiandmine (initsiatsioon)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vadžrajaana on esoteeriline: teatud kiirendavad tegurid antakse edasi vahetult õpetajalt õpilasele initsiatsiooni ajal. Neid ei saa raamatust õppida. Paljusid tehnikaid nimetatakse tavaliselt salajasteks, kuid vadžrajaana õpetajate sõnul pole tähtis mitte salajasus kui niisugune, vaid asjaolu, et need tehnikad ei tööta väljaspool õpetaja ja õpilase vahelist suhet. Kui neid ei praktiseerita õigesti, võidakse end füüsiliselt ja vaimselt kahjustada. Seetõttu nimetakse vadžrajaanat ka salajaseks budismiks, esoteeriliseks mahajaanaks ja esoteeriliseks budismiks (Jaapanis kasutataksegi kõige rohkem viimast nimetust).

Õpetuse esoteerilisel edasiandmisel on erinevaid vorme. Tiibeti budismi ningma koolkond kasutab dzogtšenit. Kagjü koolkond ja shingon kasutavad mahāmudrā't.

Vahekord mahajaanaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiibeti budismi vaatevinklist on vadžrajaana eelkõige mahajaana vorm, mis on tantristlik ja esoteeriline. Mahajaanale olulised suutrad on üldiselt olulised ka vadžrajaanas, kuigi vadžrajaanas on lisaks veel täiendavaid suutraid. Bodhisattvad ja jumalused on olulised ka vadžrajaanas, samuti jagab vadžrajaana arusaama, et budism ei ole ainult munkade, vaid ka ilmikute jaoks.

Jaapani vadžrajaanaõpetaja Kūkai seevastu teeb selget vahet mahajaana ja vadžrajaana vahel. Mahajaana on tema sõnul tervenisti eksoteeriline ning seetõttu esialgne. Selle seisukoha järgi on esoteeriline vadžrajaana ainus budistlik õpetus, mis ei tee mööndust kuulajaskonna loomuse piiratusele: vadžrajaana õpetused on Vairotšana kuju võtnud seadmuseihu (dharmakāya) monoloog iseendaga. Hinajaana ja mahajaana on sellest vaatevinklist vadžrajaana esialgsed ja rikutud aspektid.

Vadžrajaana on mõneti mõjutanud ka mahajaanat. Näiteks on mahajaana templites seadmusekaitsjate (dharmapāla'de) kujutisi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

India[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täpse koha kohta, kust vadžrajaana alguse sai, on erinevaid arvamusi. Mõned väidavad, et ta sai alguse Udyānast, praegu Swati org Pakistanis. Teised ütlevad, et vadžrajaana sai alguse Lõuna-Indiast.

Tiibeti pärimuse järgi õpetas tantrismi juba Buddha Šākjamuni, kuid tema õpetust peeti salajas. See pandi kirja hulk aega hiljem kui Buddha muud õpetused (suutrad).

Kõige varasemad tekstid pärinevad umbes 4. sajandi algusest.

Vadžrajaana teoreetiliseks keskuseks kujunes Nālandā ülikool Põhja-Indias, kuid tõenäoliselt seal lihtsalt järgiti varajast tantristlikku õpetust. India jäi vadžrajaanapraktikate eesliiniks 11. sajandini.

13. sajandiks olid (vadžrajaana) budismi praktikad Indias suuremalt jaolt välja surnud ning sulandunud hinduismiga. Mõlemale usundile tungis peale islam. Selleks ajaks oli suurem osa praktikatest juurutatud Tiibetis, kus nad on säilinud tänini.

20. sajandi teisel poolel rajasid Hiina Rahvavabariigi religioonivaenuliku režiimi eest põgenenud tiibetlased rajanud Tiibeti budismi kogukondi Põhja-Indiasse, eriti Dharamsala ümbrusesse. Need on Indias ja kogu maailmas tähtsaimad tantristliku budismi praktiseerimise kohad.

Hiina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu budism üldse, jõudis ka vadžrajaana Indiasse Siiditee kaudu, millalgi 7. sajand esimesel poolel. Budism oli sel ajal Hiinas oma mõju kulminatsioonis Tangi dünastia keisrite soosingu tõttu. Tangi dünastis pealinnast Chang'anist (praegu Xi'an) sai tähtis budistlik uurimiskeskus. Kui palverändurmungad Indiast viimaste tekstide ja meetoditega naasid, pöörati vadžrajaana ideedele kindlasti suurt tähelepanu.

Tiibet ja teised Himaalaja maad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 747 tõi India pühak Padmasambhava Afganistanist Tiibeti kuninga kutsel Tiibetisse ja Bhutanisse budismi. Sellest sai alguse ningmapa koolkond. 11. sajandil ja 12. sajandi alguses panid Atiša, Marpa ja Brogmi aluse Tiibeti budismi kagjütpa, kadampa, sakjapa ja gelukpa koolkonnale.

Jaapan[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 804 saatis Jaapani keiser Kammu vapra munga Kūkai Chang'ani, et ta tooks sealt budistliku õpetuse viimase sõna. Kūkai omandas vadžrajaana mõttelaadi ning viis selle ümbertöötatud kujul Jaapanisse, kus ta rajas shingon'i koolkonna, mis eksisteerib tänini.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Indoneesia ja Malaisia[muuda | redigeeri lähteteksti]

8. sajandil jõudis vadžrajaana otse Indiast Jaava saarele, kuhu peagi ehitati hiigeltempel Borobudur. Srivijaya riik oli õpetatud vadžrajaana keskus. Atīša õppis seal budistliku õpetlase ja Srivijaya printsi Serlingpa käe all. Vadžrajaana säilis Indoneesias ja Malaisias 13. sajandini, mil islam selle kõrvale tõrjus.

Mongoolia[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. sajandil, kui vadžrajaana esimene laine oli Hiinas juba vaibunud, käisid Mongoolia õukonnas kaks tähtsat sakjapa koolkonna õpetajat Tiibetist. Need olid Sakya Pandita Kunga Gyaltsen ja Chogyal Phagpa. Umbes samal ajal viibis õukonnas Marco Polo. Õukonna ees võistlesid kristluse, islami ja budismi esindajad. Prints Godan leidis, et endale kõige sobivama olevat Tiibeti budismi ning asus seda järgima, kuid alamatele seda peale ei surunud. Et Hubilai oli äsja vallutanud Hiina ning rajanud Yuani dünastia, viis see vadžrajaana praktikate taassünnile Hiinas, sest valitsev klass jäljendas oma valitsejat.

Kui Yuani dünastia langes, siis vadžrajaana käis Hiinas ja Mongoolias alla, andes maad taoismile, konfutsianismile ja puhta maa budismile. Ent vadžrajaana taassündis Mongoolias 17. sajandil, kui seati sisse sidemed dalai-laama ning mongolite riigi jäänuste vahel. Nõnda said Tiibeti usujuhid jälle mongolite riigi valitsejate preestriteks. Hoolimata 80 aastat kestnud kommunistide võimust elab Tiibeti budism Mongoolias rahvausundina edasi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]