Neli õilsat tõde

Allikas: Vikipeedia

Neli õilsat tõde (paali k cattāri ariyasaccāni) on Siddhārtha Gautama õpetuse ja selle põhineva budistliku usundi alusmõtted. Gautama sündis 6. sajandil eKr tänapäeva Nepaali territooriumil rikkas suguvõsas, kuid loobus pärandusest ja hakkas 29-aastaselt rändaskeediks. Ühel ööl bodhipuu all mediteerides avanes talle olemise mõte ja Gautama mõistis nelja õilsat tõde:

  1. Maailm on täis kannatusi. Kannatusi põhjustavad haigused ja surm, lahusolek, vihkamine ning võitlus oma vajaduste rahuldamiseks. Elu, mis pole vaba ihadest ja kirgedest, tekitab kurbust. Seda tõde nimetatakse kannatamise tõeks.
  2. Inimliku kannatuse põhjused peituvad kehalistes tungides, naudingujanus ja pettekujutlustes. Seda tõde nimetatakse kannatuse põhjuste tõeks.
  3. Et vabaneda kannatustest ja sansaarast, tuleb lahti saada himudest ja ihadest. See on kannatuse lõppemise tõde.
  4. Et jõuda ihade ja järelikult kannatusteta seisundisse, tuleb järgida nn õilsat kaheksaosalist teed: täiuslik nägemus, täiuslik tunne, täiuslik kõne, täiuslik käitumine, täiuslik eluviis, täiuslik püüdlus, täiuslik tähelepanelikkus ja täiuslik keskendumine. Seda nimetatakse kannatuse lakkamise õilsa tee tõeks.

Neli õilsat tõde ütles Gautama legendi järgi esimest korda välja oma esimeses jutluses, mille ta pidas Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma saatjatest rändaskeetidele. Kirja on see õpetus pandud Dhammacakkappavattana (paali k 'seadmuseratta käivitamine') suutras.

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).