Budistlik kirjandus

Allikas: Vikipeedia

Budistlik kirjandus on budismile omistatud tekstid.

6.5. sajandil eKr tekkis Indias uus usund budism, mis omal moel vastandus senisele hinduismile ja vedade pärimustele. Selle algatajaks peetakse Siddhārtha Gautamat (566–486 eKr), keda hiljem hakati kutsuma Buddhaks ehk "valgustatuks". Ta hakkas oma eluajal otsima võimalusi kannatustest vabanemiseks ning uuestisünniks. Esialgu püüdis ta seda saavutada askeesi teel, ent 6 aasta pärast jõudis ta arusaamisele, et see pole õige. Töötas välja nn 4 õilsat tõde:

  • Elu on kannatus.
  • Kannatuste põhjus on elujanu (millest tulenevad ka viha, iha ja teadmatus).
  • Kannatus lakkab, kui elujanu on kustunud.
  • Kannatusest vabanemisele viib 8-osaline tee.

Sellest 5 esimest punkti on mõeldud ilmalikkudele inimestele ning 3 viimast ainult munkadele. 8-osalise tee 2 esimest punkti puudutavad tarkust, 3.–5. punkt moraali ning 6.–8. punkt meditatsiooni. 8-osaline tee on:

  • Õige arusaamine ehk tee mõistmiseni.
  • Õige meel, mis on vaba pahedest ja hirmudest.
  • Õige kõne.
  • Õige tegutsemine (teistele mitte kahju tegemine).
  • Õige eluviis (ei tohi tappa).
  • Õige püüdlus (kõlblus).
  • Õige ärksus (sügav teadvustumine).
  • Õige keskendatus.

Budistlikud teosed kirjutati rahvalikus paali keeles, aga ka sanskritis. Budistlik kanoonilise kirjavara kogu, mis on loodud umbes aastal 205 eKr, kannab pealkirja "Tipitaka" (tõlkes "kolm korvi"). Pärimuse järgi peetakse selle autoriks samuti Buddhat ennast. Antud teose kuulsaim tekst kannab pealkirja "Dhammapada" ja see on Tipitaka 5. osa. Ülejäänud osad kannavad pealkirju:

  • "Vinjapitaka" – räägib munkade elust;
  • "Sukapitaka" – suutrad ehk õpetuslaused;
  • "Abhidhammapitaka" – mõtisklused psühholoogiast. Nimi tähendab tõlkes "ülima seadmuse (õpetuse) kord".