Budistlik mütoloogia

Allikas: Vikipeedia

Budistlik mütoloogia

Budism tekkis Indias, kus mütoloogiline mõtlemine oli arenenud ja traditsiooniks. Buddhism arvestas selle olemasoluga ja aktsepteeris ka hinduistliku mütoloogiat. Aja möödudes muutus ka budistlik mütoloogia keerulisemaks. Budistlikud filosoofid mõistsid, et reaalselt midagi sellist ei eksisteeri, kuid mõistsid selle mõju inimestele on positiivne. Näiteks Avalokitesvara on kaastunde kehastus, temale mõeldes või teda kujustades, tekkivat inimeses endas ka kaastunne teiste vastu.

Vara-budistlik mütoloogia annab hindu jumalustele olulise koha. Tehes nad alluvaks üldisele karma seadusele. Esimesed tekstid, mis on kirja pandud ja mille eesmärk on edasi anda Buddha sõnu, teevad mitmeid vihjeid jumalatele ja deemonitele. Kõige varajasem autentne India allikas on Ašoka sambad, Paljud vara-budistlikud monumendid on kaunistatud jumalate, jakšade ja teiste üleloomulike olendite kujutistega.

Kuigi budism jaotatakse kolmeks põhisuunaks, ei erine need algbudismi erinevaid aspekte rõhutavad suunad põhiprintsiipides - seetõttu saab rääkida ka üldisest budistlikust mütoloogiast. Peamine üld-budistliku mütoloogia allikas on “Tripitaka”, millest ilmselt kõige rohkem huvi mütoloogia seisukohalt pakub “Vinayapitaka” (käitumisõpetuste korv). Mahajaana mütoloogia seisukohalt on olulisemad “Õilsa seadmuse lootos-suutra” ja “Õnneliku maa suutra” Vadzrajana mütoloogia allikateks on eelkõige aga selle suuna kanoonilised tekstid - tantrad.

Budistlikule mütoloogiale avaldas Buddha Sakyamuni ise ilmselt vähem mõju, kui mõnele teisele oma õpetuse valdkonnale, kuid kindlasti pärineb palju juba tema ajast ja ei saa väita, et algupärane budism oleks mütoloogiast täiesti vaba olnud. Budhism vaatab mütoloogilisi olendeid ja jumalusi kui teadvuse loomingut. Seetõttu kaasati budistlikku jumalate panteoni ka teiste rahvaste jumalusi ja teisi mütoloogilisi olendeid, kes säilitasid oma funktsioonid, aga olid allutatud budistlikele põhimõtetele. Samuti mütologiseeriti tegelikult elanud inimesi. Kuid budistliku panteoni suurendamise kõige unikaalsemaks viisiks on kunstlik ja täiesti teadlik mütoloogiliste kujude ja isikute loomine. See kulmineerus I aastatuhande teisel poolel maj, mil loodi vadzrajaana peamised jidamid. Need olid loodud kujustamis-praktikate jaoks, kuid omandasid peagi mütoloogilise sisu ja kindla koha mütoloogias. Kui eristada Hinajaana ja Mahajaana mütoloogia erinevust võiks välja tuua kolm põhilisemat punkti: Hinajaanas on oluline Meru mäe maailm, Mahajaanas on olulisemad erinevad Buddhade maailmad; Hinajaanas on dharmad - Buddha õpetused, Mahajaanas on Buddha ise olulisemal kohal; Hinajaanas on Buddha ajalooline isik, Mahajaanas on ta üliinimlik.

Hinajaana mütoloogias ilmnesid konservatiivsemad tendentsid, erinevalt algbudismist, mis oli avatum ja dünaamilisem ja võimeline oma sisu muutma ning rikastuma. Mahajaana budismi mütoloogiat loetakse üldse rikkamate mütoloogiate hulka maailmas, peaaegu iga suutra esitab mingis mõttes erineva mütoloogia, mida seob ühine lähenemisviis ja hulk põhimõtteid, mille põhjal elemendid välja töötati.

Peab mainima, et Buddha ise ei seletanud kosmoloogiat. Tema õpetus ei sõltu nende maailmade olemasolust, või mitte-olemasolust.

Universumi käsitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Budismis sanskriti keelne termin universumi kohta on (loka-dhãtu). See vihjab kohale, mis on tekkinud karma tõttu, mida on tekitanud elavad olendid ja ta ka püsib karma tõttu. Hiljem usuti, et (loka-dhãtu) eksisteeris ainult inim-meeles.

Lugematu hulk maailmu grupeeritakse hiigaslikeks maailma-süsteemideks (sahãloka), mida on loendamatul arvul. Iga maailm koosneb aga järgmistest osadest:

  • tuulering (vãyumandala), mis on kettakujuline ja hõljub kosmoses (ãkãsa), selle peal on vee ketas (jalamandala) ja selle peal omakorda kuldse maa (kãnñcanmandala) kiht. Selle ülemisel pinnal on mäed, mered ja saared. Veeketta ja kuldse maa ketta diameetrid on samad, sest kunagi olid nad üks ja see sama kiht. Nende kahe kihi vahelist piiri kutsutakse kuldse ringi tipuks. Väljend, mis hakkas tähendama hoopis “kõige põhjas asuvat kohta”. Inimeste jaoks, kes elavad ühes väikses osas kuldsel kihil, ongi see ilmselt kõige maailma põhi. Maailma keskpunktis asub Meru mägi, mille ümber tiirlevad päike, kuu ja tähed. Kuldsel kihil on üldse 9 mäge. Meru mäge ümbritsevad veel 7 mäeahelikku, mis on ümbritsetud järvedega. Nende ees asuvad neli saart või kontinenti, kus ka inimeste elud on erinevad. Lõunas Dzambudvípas on inimeste elu kõige lühem, kuid seal sündimist peetakse kõige soodsamaks, sealsed inimesed on mehised ja paistavad silma mõistuse ja vagadusega. Ainult seal ilmuvad Buddhad ja tšakravartinid. Dzambudvipa vastab Indiale. Põhjas Uttakurus puudub eraomand, vili küpseb iseenesest, inimesed ei pea töötama ja elu on kõige õnnelikum. Púrvavideha on idas asuv kontinent ja läänes Aparagodãníja.

Purvavideha on poolkuukujuline, Dzambudvipa on trapetsikujuline, Aparagodãníya on ringikujuline ja Uttakuru põhjas on ruudukujuline. Kaheksast merest, mis eraldavad mäeahelikke, seitse sisemist on mageveekogud, aga tohutusuur välimine meri on soolase veega. Cakravãda on mäeahelik, mis ümbritseb ringikujuliselt kuldset kihti ja takistab suure mere vetel tühjusesse langemast.

Sansaaral tervikuna ei ole budistlikus mütoloogias algust, iga üksik maailm aga aja jooksul tekib ja areneb ja ka hävib. Ühe maailma olemasolu kestab ühe mahãkalpa, mis jagatakse neljaks kalpaks, igaüks kestab miljardeid aastaid. Kalpasid jagatakse kahesugusteks - sellised, kus ilmuvad Buddhad ja teised, milles nad ei ilmu. Praegune kalpa on Buddhakalpa.

Merumägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seitse mäeahelikku on tehtud kullast, Meru mäel on neli aaret - kuld põhjaküljel, hõbe idaküljel, lasuriit lõunaküljel ja kristall lääneküljel. Kuna Dzambudvípa asub Sumeru mäest lõunas on seal taevas sinine, peegeldades lasuriiti. Meru mäe kõrguseks on ~560 000 km ta on tunduvalt kõrgem kui kõrgeim mägi Himalaajas. Materjal selle kohta leidub Mahãbhãratas. Arvatakse, et buddhism laenas selle sealt.

Dzambudvipa - India kontinent[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõunapoolne maa Dzambudvipa on “meie” maailm. Tema erinevad jooned toovad välja sarnasuse India kontinendiga. Näiteks asub põhjapoolses osas mägi nimega Himavat. Mütoloogia kohaselt asub sellest mäest põhjapool järv Anavatapta, millele ei ole täpset geograafilist vastet leitud. Järv on ruudukujuline ja tal on neli “suud”: idas voolab välja Ganges kuldse elevandi suust, lõunas voolab välja Indus hõbedase lehma suust, [[Oxus]] (Amu Darja) voolab välja lasuriidist hobuse suust läänes ja põhjas voolab Šítã kristallist lõvi suust. Enne kui jõed võtavad oma tegeliku suuna, teevad nad ringi ümber mäe. Jõed on küll stiliseeritud, kuid enam vähem lähevad kokku tegeliku geograafiaga.

Anavatapta kõrval kasvavad dzambu puud, nende vili olevat väga magus ja nimi Dzambudvipa pärinevat selle puu nimest. Järvest põhjas asub Gandhamãdana mägi. Siin elavad gandharvad, pooljumalad, kes teenivad muusikutena Indrat ja toituvad lõhnadest (gandha). Nende kontrolli all on lugematu hulk kinnarasid, kes etendavad muusikat ja tantsu. Seetõttu on sellel mäel alati muusikat kuulda. Himavati mäest lõunas on kolm gruppi kolmest mustast mäest. Dzambudvipa lõunaosas asuvad veel kaks saart, kummalgi pool maatippu -Cãmara ja Avara -cãmara.

Päike ja kuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päikest ja kuud ja tähti kannab ümber nelja maamassi tuul, mis hõljub kõrgel ringina, mille kõrguseks on mäetipu ja merepinna keskpunkt ja ulatub ümber Meru mäe. Kuu ja päike on mõlemad suurusühikutelt umbes sama suured kui Anavapta järv (ühikutelt kuu siiski väiksem). Tähti on erinevas suuruses. Päike ja kuu ei hõlju iseenesest tuules, vaid nad asuvad sõidukeis või nn hoidlates, mida kutsutakse vimãnaks ehk taevaseks paleeks, mille alumine osa moodustab tulepärli ringi, et tekitada päike ja veepärli ringi, et tekitada kuu. Sellepärast siis päike särab eredalt ja kuumalt ja kuu helendab külmalt. Päike ja kuu keerlevad nelja maa kohal. Kui päike on Dzamudvipa kohal lõunas, on Púrvidehas päikeseloojang ja Aparagodãníyas päikesetõus ja öö Uttakurus. Päevade ja ööde erinevaid pikkusi seletatakse päikese liikumisega põhjast lõunasse üle Dzambudvipa, kuu kahanemist ja kasvamist aga lähenemisega päikese majale, mis heidab talle varju.

Stuupa – väike universum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stuupade sümboolika arenes kahes liinis – kosmilises ja psüühilises. “Nende süntees toimub inimese teadvuses, kus asuvad psüühilised elemendid, loodusseadused ühes oma vaimsete teisikutega, erinevad ilmatasandid (loka) neile vastavate teadvuseastmetega, samuti see, mis neid ületab. ”

Hilisemates budistlikes tekstides on oeldud, et stuupade koonuste erinevad kihid vastavad kindlatele psüühilistele võimetele ja teadvuse tasanditele inimese arengus teel valgustatusele, need aga omakorda lähevad kokku vastavate maailma tasanditega. Hästi läheb see kokku ka ilmapuu sümboliga universumi teljel, mis kujutab kõrgemaid ilmu, mis loendamatutes tasandites pealpool Meru mäe tippu laiuvad puu okstena.

Erinevad eksistentsi sfäärid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Surma ja sünni lakkamatu kordumine toimub läbi kuue näiliku valdkonna: põrgu, näjlased vaimud, looma, hiiud, inimesed, jumalad. Valgustusele jõudmata pole võimalik sellest ringlusest vabaneda. Heaks ümbersünniks loetakse kindlasti inimeseks sündimist, aga head teed on ka devadeks ja asurateks sündinutel. Halvaks ümbersünniks loetakse looma, näljase vaimu või põrguolendina sündimist.

Kontinentidel elavad ka loomad, sügaval maa all preetad, põrgud aga asetsevad veelgi sügavamal. Asurad elavad Meru mäe jalamil. Mäe kohal elavad jumalad.

Põrgud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põrgu, Naraka (või ka niraya) tõlkes “õnne puudumine”, on ümbersünni võimalus budistlikus mütoloogias kõige ja neist ka kõige ebasoodsam. Põrguid on erinevaid tüüpe ja suurusi, samuti on mitmetes suutrates nende loetelud erinevad. Põhiliselt jagatakse põrgud kaheksaks külmaks ja kaheksaks kuumaks põrguks, millele lisanduvad veel juhuslikud ja naabruses asuvad narakad. Külmad põrgud asuvad maailma äärtel. Juhuslikud põrgud võivad asuda igal pool.

Juhuslikud põrgud võivad tekkida mõne üksiku inimese või väiksema grupi karmast. Samuti võivad need olla sellised põrgud, kus ainult ühte inimest piinatakse.

Põrgusse sattuvad igasugused olendid, nende hulgas ka inimesed erinevate halbade tegude eest, millele on ka erinevad karistused. Peale piinarikast surma põrgus piinamise läbi, ärkavad olendid seal uuesti ning piinad võivad alata otsast peale. Kuid põrgupiinad ei kesta igavesti, Kui on vabanetud karma halbadest viljadest, võib iga olend uuesti sündida uuesti kõrgemas sfääris. Arvatakse, et ka Buddhad ning boddhisattavad võivad minna kaastundest põrgusse, et sealseid olendeid kannatustest vabastada ning nende teadvust kõrgematesse seisunditesse suunata.

Genshin, jaapani munk kirjeldab oma teoses “Essentials of salvation” Samghãta põrgut järgmiselt:

Põrgu deemonid püüavad kinni need, kes on sinna põrgusse kukkunud ja panevad nad elama metsa, milles asuvate puude lehed on teravad nagu mõõgad. Kui kurjategijad vaatavad üles, näevad nad puudelatvades ilusaid, hästi riietatud naisi ja kohe hakkavad üles ronima ja puulehed lõikavad nende kehasid. Kui nad üles jõuavad on nende kehad täiesti katki ja nad avastavad, et naised on äkki hoopis puude all ning vaatavad üles silmis kirg ja suul sõnad “olen just armastusest sinu vastu siia tulnud, miks küll ei tule sa alla, kus mina olen ja ei emba mind”. Naisi nähes haarab ka kurjategijaid kirg ning nad hakkavad uuesti alla ronima. Alla jõudes kordu kõik taas. See jätkub 10 triljonit aastat. Nende kannatuse põhjuseks on nende endi meel ja lõputu piinaring nende iha, mis neid taga ajab.

Selle põrguga on seotud 16 erinevat põrgut. Nende hulgas põrgu, mida kutsutakse Kurja-nägemise Kohaks. Sinna satuvad need, kes on teinud halba teiste inimeste lastele. Siin näevad nad oma lapsi põrgusse kukkumas ning deemonite poolt piinamas - neile rauast vitsasid, väikeseid puure ja konkse sugu-elunditesse torkamas. Selline vaatepilt täidab kurjategijad nii suure armastuse ja kahjutundega, et nad ei suuda vaatepilti taluda. Kuid siiski peetakse seda piina väiksemaks, kui piina, mida tekitab tule läbi põletamine. Kui neid on piinatud psüühiliselt hakatakse nende keha piinama. Nad pannakse pea peale seisma ning nende olulised organid ning sisikond põletatakse sulatatud vasega, mida kallatakse kehasse päraku kaudu ja mis peale siseorganite põletamist suust välja voolab. Need vaimsed ja füüsilised piinad kestavad sadu tuhandeid aastaid.

  • Budistliku põrgu mõiste India päritolu

Mahãbhãrata viimases osas kirjeldatakse põrgut. Sarnaselt Manu seadustele, kus on nimekiri 21 põrgust, mille hulgas on ka termin naraka, mis võis seal tähendada põrguid üldiselt, või ka ühe teatud põrgu nime. Dzainistlikes ja brahmanistlikes tekstides on mitmeid sarnaseid elemente, mis näitavad, et nad on pärit samast allikast. Samuti on budistlike põrgutega. Igatahes on raske otsustada, milline religioon mõjutas teist, kuna inimesed kasutasid väga vabalt teiste ideid omadena.

  • Loomade maailm

Loomi kirjeldatakse, kui olendeid, kes on võimelised liikuma horisontaalselt. Nad võivad elada vees, maal ja taevas, kuid pärit on nad ookeanist ja hiljem liikusid maale ja taevasse. Budistid usuvad, et olendid sünnivad ümber loomadeks halva karma tõttu. Neil on olemas ka võimalus sündida uuesti inimesena. Peab märkima, et aeg-ajalt elavad mõned loomad näiteks kassid ja koerad paremat elu, kui inimesed tänu nende mineviku heale karmale.

  • Preetade maailm

Preetad e. näljased vaimud on surnud hinged. Nälja idee on hiljem liidetud, et rõhutada nende kohutavat olukorda. Nad elavad kas metsades või puude otsas või põgenevad sellest maailmast taevasse; teised elavad aukudes, mis on täidetud väljaheidetega ja kannatavad pideva nälja all. Neid kujutatakse pikkade väljaveninud kaeladega ning kõhtudega, mis ripuvad lotakalt, ja kuigi nende maailm on viljakas ei saa nad kunagi isu täis ja nälgivad kuna nad ei saa nad midagi suu kaudu süüa. Näljaste vaimude valitsejaks on Jama.

Jaapanis on nende nimeks Gaki, kellel on veel lisaks võime võtta ükskõik milline kuju ja, kuigi neil on võime halba teha, vajavad nad inimeste sümpaatiat ja kaastunnet. Bhutaanis ja Birmas on nad tuntud kui Bhutad, Krodha lapsed, kelle mees on Bhuta. Pahatahtlikud vaimud, vampiirid, kes ei salli inimesi ning elavad surnuaedades. Need, kes on surnud vägivaldset surma, sünnivad bhutadena, nad ei puhka kunagi ja sellepärast saab neid vältida maas lamades.

Näljased vaimud ei ole vaimud selles mõttes, et nad oleksid ilma füüsilise vormita - nad on deformeerunud kujult mis on erinevad suuruselt, kuid on tavaliselt paljale silmale nähtamatud. On olemas spetsiaalne raamat -“Petavatthu”, mis tegeleb ainult nende lugudega nendest olenditest.

Neid võib jagada nelja kategooriasse:

  • Vantãsikas, kes toituvad väljaheidetest,
  • Khuppipãsino, kes kannatavad janu ja nälja käes,
  • Nijjhãmatanhika, kes piinlevad janu käes ja
  • Paradattúpajívino, kes elavad teiste kingitustest. Viimased jagavad meriiti oma elavate sugulastega, kes on nende nimel toime pannud häid tegusid ja seetõttu võivad ka edasi minna paremasse elusse.

Asurate maailm

Asurad on olendid, kes elavad meres, mis ümbritseb Meru mäge. Nad on madalamal kui inimesed, kuid kõrgemal kui loomad. Enamasti on nad hirmuäratavad olendid, kuna nad kasutavad oma suurt jõudu kurjadel eesmärkidel.

Kõige kuulsam asura on Rãhula Asura. Ta valitses Meru mäest põhja jäävat järve, kuid ei olnud rahul sellega, et päike, kuu ja 33 jumalat ületasid kogu aeg tema territooriumi. Niisiis võitles ta Indraga ja ähvardas teha päikesest ja kuust endale kõrvarõngad. Mõnede allikate kohaselt tuleb ta vahel oma riigist välja, et vaadata taevalikke neitsisid, kuid kuna päike on nii ere ja ta ei saa neid näha, siis katab ta päikese parema käega, põhjustades sellega päikesevarjutuse.

Asurad peavad jumalatega igavesti kestvaid lahinguid, Tüli põhjuseks on müütiline puu Tšittapãtãli, mille juured on asurate maailmas, kuid viljad jumalate valduses, kuid nad jäävad alati kaotajateks. Vadzrajaana mütoloogias sümboliseerivad nad kadedust.

öeldakse asurate kohta, et nad on sarnaselt preetadele kannatavad olendid ja neid peaks eristama nendest asuratest, keda vastandatakse devadele.

Taevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nende eelmainitud nelja õnnetu olemisviisi ehk Duggati kõrval on 7 õnnelikku olemist ehk Sugati: Manussa - inimeste maailm ja 6 erinevat taevast. Neid 11 maailma kutsutaksegi ühiselt Kãmaloka’ks. [33]

Jumalad on jagatud gruppidesse. Kõige madalamal elavad “neli suurt valitsejat” (ilmakaarte kaitsjad, kes valitsevat vastavalt gandharvasid, kumbhandasid, naagasid ja jakšasid. Kõrgemal asub “kolmekümne kolme jumala taevas” eesotsas jumal Šakraga (Indra). Õhulossides paiknevad taevad - Jãma, Tusita, Nirmãnarati ja Parinirmitavašavartin. Nendes sfäärides elavad olendid moodustavad “ihade sfääri” (Kãmãvacara e kãmãdhãtu). Ülejäänud jumalad asuvad “kujude sfääris” ja “kujudeta sfääris” Budistlikumütoloogia kohaselt võivad jumalad avaldada maailmale teatavat mõju, kuid alluvad siiski ka karma seadusele. Eksisteerimine jumala kujul on ka üks olemise püsitu vorm samsaaras.

Nelja Suure Kuninga Maailm, Ilmakaare kaitsjad

Meru mäe osa, mis asub merest kõrgemal, on kuubiku kujuga ning neli suurt kuningat ning nende alamad elavad neljal väljaulatuval tasandil selle kuubiku alumisel poolel. Kuningad, keda vahel on kutsutud ka neljaks taevalikuks kuningaks, ja nende teenijad elavad kõige ülemisel terassil. Need neli kuningat on Dhrtarãstra, ida valvur; Virúdhaka, lõuna kaitsja; Virúpãksa, lääne kaitsja ja Vaišravana põhjakaitsja. Nende alamad elavad alumisel kolmel terassil ja, seitsmes mäeahelikus, päikesel ja kuul.

Need neli kuningat valvavad sissepääsu Sukhavatisse, budistlikku paradiisi. Algselt peeti neid heasoovlikeks, kuid hiljem kujunesid neist ähvardava kujuga olevused. Tantrismis kujutatakse neid kui trampivaid deemoneid. Nad olevat olnud Buddha Sakjamuni sünni juures, samuti olnud nad tema juures, kui ta põgenes paleest ja hoidnud Buddha hobuse kapju õhus.

Dhritarastra on gandharvade isand. Dhrtarãstra, kes valitseb kevade üle ja hoiab riiki korras. Virudhaka on hiiglaslike deemonite ja gnoomide isand, keda tuntakse Kumbhandadena. Ta hoiab käes mõõka ja elevandi peanahka. Tema värv on sinine ja ta valitseb lõunakaares suve üle. Ta võitleb rumalusega ning kaitseb inimestes peituvad headusealget. Virupaksa värv on punane ning tema hoiab käes madu, juveeli ja hoiulaegast, ta on naagade isand.

Vaišravanat loetakse kõige tähtsamaks valitsejatest, tema valitseb põhja ja talve üle. Ta on jakšade armeede eesotsas

Gandharvad

Gandharvad - devade klass, kelle kohta öeldakse, et nemad valitsevad tajumise protsessi üle. Nad on Indra alalhoidjad, neid esitatakse kui jumalikke lauljaid ja muusikuid, kes pidutsevad lõhna üle. Sama terminit kasutatakse aga ka teises tähenduses, kui räägitakse inimeste sünnist siia ilma, siis tähistatakse sellega sobivat olendit, kes, kui tema isa ja ema ühinevad, on valmis siia ilma sündima.

Kumbhanda - on koletis, kelle suguelundid on nii suured, et ta ei võib neid kasutada istmena ja ta saab käia ainult siis kui ta hoiab neid.

Naagad on hinduistlike uskumuste kohasel maokujulised pooljumalad, kes valvavad maa aardeid. Budistlikus mütoloogias kaitsevad nad sageli budistlikke tekste. Nende kuningad esinevad sageli Buddha Gautama sündi kujutavatel piltide. Nad kontrollivad vihmasid, jõgesid, järvi ja ka meresid. Kuid Naagasid on ka selliseid, kes elutsevad kuival maal. Nad võivad muutuda inimesteks ning astuda armu-suhetesse inimestega. Nad on sageli raevukad ning arvatakse, et nende pilk võib tappa ning nende hingus on mürgine. Ka Buddha Sakjamuni olevat enne Buddhaks saamist mitmeid kordi naagana sündinud

1 - yodzan vördub - 14.624 kilomeetrit