Mahajaana

Allikas: Vikipeedia

Mahajaana (sanskriti keeles mahāyāna – 'suur sõiduk') on budismi üks kahest suuremast voolust hinajaana kõrval.

Mahajaana tekkis 1. sajandil e.m.a.1. sajandil m.a.j. vastandusest konservatiivsema budismi pooldajate õpetuse ehk hinajaana vastu. Mahajaana pooldajad väitsid, et nende õpetuse kaudu võivad virgumiseni jõuda paljud – sellest ka nimetus 'suur sõiduk', samas kui hinajaana on mõeldud ainult vähestele, kes saavad järgida munga- või nunnaelu rangeid reegleid. Mahajaana ideaaliks on bodhisattva, kes toimib kaastundest ja mõistmisest lähtudes kõigi olendite hüvanguks.


Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mahajaana budism ei tekkinud Indias algselt uue koolkonnana ega budismi lõhenemisena eri vooludeks. Budismis on mungakoguduses lõhe tekkimise ajendiks olnud tavaliselt eriarvamused kloostrielu korraldamisel, aga mitte erinevad arusaamad õpetuse küsimustes. Nii elasid Indias mahajaana ja hinajaana mungad koos samades kloostrites, järgisid väliselt samu reegleid, kuid võisid järgida erinevaid meetodeid teel virgumisele.

Esimesed mahajaana suutrad tekkisid ilmselt 2.-1. sajandil e.m.a., kuid väliselt eradliseisva vooluna võib mahajaanast rääkida ehk alates 4. sajandist m.a.j. Esimeste mahajaana suutrate loomisaega 2. sajandil e.m.a. – 2. sajandil m.a.j. nimetatakse varajaseks mahajaanaks. Kesk-mahajaanas 2.-5. sajand kujunesid välja filosoofilised koolkonnad. Hilis-mahajaanaks nimetatakse perioodi 6.-12. sajandini. Viimase perioodi üheks mõjukamaks tekstiks on Šāntideva "Bodhitšarjāvatāra", kuid sel ajal kujunes ka välja budistlik tantrism ehk vadžrajaana ja pandi kirja tantrad.

Meie ajaarvamise esimestel sajanditel levis budism peamiselt mahajaana kujul Hiinasse ja sealt edasi Koreasse, Jaapanisse ning Vietnami. 7. sajandil jõudis mahajaana budism Tiibetisse ja sealt Mongooliasse ning Venemaale.