Jelena Bonner

Allikas: Vikipeedia
Vasakult paremale: Jelena Bonner, Andrei Sahharov ja Sofja Kallistratova, 1986

Jelena Bonner (vene keeles Елена Георгиевна Боннэр; 15. veebruar 1923 Mary, Turkestani ANSV18. juuni 2011 Boston) oli vene ühiskonnategelane, dissident ja publitsist, akadeemik Andrei Sahharovi abikaasa.

Tema isa oli armeenlane Levon Kotšarjan, kasuisa Gevork Alihanjan oli parteitöötaja; ema oli juuditar Ruth Bonner.

1940. aastal asus Bonner õppima Leningradi pedagoogilises instituudis vene keele ja kirjanduse teaduskonnas.

Teises maailmasõjas oli Bonner vabatahtlikult medõena rindel. 1953 lõpetas ta Leningradi Esimese Meditsiiniinstituudi, töötades seejärel jaoskonnaarsti ja lastearstina.

1965 astus Bonner Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. 1972 lahkus ta parteist poliitiliste veendumuste tõttu. Samal aastal abiellus ta Andrei Sahharoviga.

1975. aastal võttis Bonner Oslos Sahharovi nimel vastu Nobeli rahupreemia, kuna Sahharovil oli keelatud Nõukogude Liidust lahkuda. 1980. aastast elas ta Gorkis koos sinna asumisele saadetud Sahharoviga. 1987 aitasid Bonner ja Sahharov rajada ühinguid Memoriaal ja Moskva Tribüün.

Bonner kuulus president Boriss Jeltsini inimõiguste komisjoni, kuid lahkus sealt 1994. aasta lõpul, pärast Esimese Tšetšeenia sõja algust.

Jelena Bonner pälvis oma tegevuse eest 2008. aastal Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi, mis anti talle üle aasta hiljem Washingtonis.

Bonneri surma järel nimetas USA välisministeerium tema tööd inimõiguste kaitsel erakordseks. Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso tunnustas Bonneri julgust.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]