Parlament

Allikas: Vikipeedia
Põhiseaduse vastuvõtmise hääletus Poola Seimis 1791. aastal (Kazimierz Wojniakowski maal, 1806)

Parlament on üleriigiline seadusandlik esinduskogu ja -asutus, mille liikmed on valitud üldistel ühetaolistel otsestel salajastel vabadel valimistel.[1]. Lisaks seaduste vastuvõtmisele on sageli parlamendi pädevuses teiste riigijuhtimise asutuste valimine, nimetamine ja kinnitamine ning poliitiline ja õiguslik kontroll nende tegevuse üle. Tavaliselt on parlamendi oluline ülesanne riigieelarve kinnitamine.

Eesti parlament on Riigikogu. Skandinaavia traditsioonis tuleneb parlamendi nimetus enamasti sõnast "ting", mis tähendab rahvakogunemist, kus arutatakse kogukonna asju. Sageli ongi parlamendid saanud alguse sellistest koosolekutest, näiteks Novgorodi vabariigi kõrgeim võimuorgan veetše. Teine parlamentaarne traditsioon pärineb monarhidele nõuandvatest kogudest.

Parlamendid tegutsevad ka riikides, kus neil tegelikku võimu pole. Ehkki Nõukogude Liitu valitses sisuliselt Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, valiti riigis formaalselt kõrgeim riigivõimuorgan NSV Liidu Ülemnõukogu.

Parlamendid võivad olla ühe- või kahekojalised. Üldjuhul tulenevad kahekojalised parlamendid keskaegsetest seisuste esindustest, kus üks koda esindas aadlit ja teine lihtrahvast.

Demokraatia alged kujunesid Vana-Kreekas, kuid tänapäeva mõistes parlamente seal ei olnud, sest kõrgeimasse seadusandlikku organisse buleesse inimesi ei valitud, vaid loositi[2]. Rooma riiki valitsenud Senatit ei valitud samuti, vaid selle koosseisu määras vabariigi ajal tsensor, keisririigi ajal keiser[3].

Tänapäeva parlamentidest on kõige vanem Hispaania parlament, mille eellaseks on 1188 Leóni kuningriigi esinduskogu Cortes, mille oli kokku kutsunud Alfonso IX, kui 17-aastasena võimule sai.

Sõna "parlament" pärineb Inglismaalt aastast 1236. Enne seda kutsuti kuninga nõunike lähimat ringi nõukoguks (council).

Parlamente[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. VVK: Valimisõiguse üldpõhimõtted
  2. Antiigileksikon, 1. kd., lk. 91, 112
  3. Antiigileksikon, 2. kd., lk. 166-167