Notariaalne kinnitamine
Notariaalne kinnitamine on notari ametitoiming, mis on sätestatud notariaadiseaduses.[1]
Notariaalne kinnitamine on üks tõestamistoimingu vorm, mis on sätestatud tõestamisseaduses.[2] Erinevalt notariaalsest tõestamisest on notariaalne kinnitamine on leebema vorminõudega. Notariaalse kinnitamisega tõendatakse isikuga omakäeliselt allkirja andmist ja allkirja ehtsust.[3]
Notariaalse kinnitamise eesmärk on tagada informatsiooni õigsus. Enne dokumendi kinnitamist notar peab dokumenti kontrollima eesmärgiga välja selgitada, kas ei ole alust ametitoimingu tegemisest keelduda.[3] Siinkohal notar ei kontrolli dokumendi sisulist õigsust, vaid on vajalik selleks, et välistada isiku tahtevastane eksiklik allkirjastamine.[3]
Notariaalselt võib kinnitada lapse välisriiki lubamise avaldust, äriühingu üldkoosoleku protokolli registrile saatmiseks, äriregistri, rahvastikuregistri ja kinnistusraamatu väljatrüki õigsust ning lepingu ärakirja õigsust. Äriühingu üldkoosoleku protokolli kinnitamisel notar tõendab koosoleku korrapärase toimumise tingimusi.[3]
Tulemusena, notariaalselt tõestatud või kinnitatud dokument peab vastama:
- poolte tõelisele ja tegelikule tahtele;
- kajastama tegelikku olukorda täielikult ja õigesti;
- esitama poolte avaldused juriidiliselt selgelt ja üheselt mõistetavalt;
- vältima eksitusi, kahtlusi ja mitte kahjustama kogenematuid osapooli.[3]
Asjaolu notariaalseks kinnitamiseks teeb notar notariaalmärke, mis peab sisaldama notari tunnistust kindlakstehtu kohta, notari allkirja ja värvipitsati jäljendit, samuti ka notariaalmärke tegemise kuupäeva ja kohta. Ilma notariaalmärke kinnitamine on tühine. Notariaalmärkest ärakirju notaribüroos ei säilitata.
Notariaalselt võib kinnitada:
- allkirja ja allkirjanäidise õigsust;
- dokumendi esitamise aja kindlakstegemist;
- avaliku registri andmeid ja väljatrüki õigsust;
- ärakirja õigsust;
- isiku elusolekut ja teatud kohas viibimist;
- avalduse ja teate edastamist;
- dokumendi tõlke õigsust ning
- muid lihtsaid asjaolusid.[2]
Allkirja ja allkirja näidise kinnitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Allkiri kinnitatakse, kui allkiri on antud või omaks võetud notari juuresolekul. Allkirja omaksvõtmise dokumendil kinnitab allkirja andja notari juuresolekul omakäelise allkirjastatud märkusega.
Dokumenti, millel allkirja kinnitatakse, notar kontrollib selleks, et välja selgitada võimalik alus ametitoimingust keeldumiseks.
Samuti notar võib kinnitada ka blankoallkiri (allkirja ilma selle juurde kuuluva tekstita). Aga seda notar võib teha ainult juhul, kui ta on kindlaks teinud, et allkirja kinnitamine on vajalik enne dokumendi sisu kindlaksmääramist. Notariaalmärkes notar viitab teksti puudumisele ja nimetab asjaolud, millega põhjendati blankoallkirja tõestamise vajalikkust.
Notar võib tõlkija allkirja kinnitamisest keelduda, kui ta ei tunne tõlkijad või tõlke õigsuses tekib kahtlus.
Allkirjanäidise kinnitamisel tuleb anda allkiri notari juuresolekul, vastasel juhul on kinnitamine tühine.[2]
Dokumendi ärakirja kinnitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Dokumendi ärakirja kinnitamisel tuvastab notar, kas dokument on originaal, algärakiri, tõestatud või tõestamata ärakiri. Notarimärkes tehakse sobiv märge, samuti tehakse märge nendest asjaoludest, mis viitavad dokumendis esialgse sisu muutmisele. Väljavõtesse märgitakse, et dokument ei sisalda täiendavaid või muutuvaid andmeid.[2]
Väljatrüki kinnitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Väljatrüki kinnitamisel peab dokument kajastama:
1) millise registri andmetega on tegemist;
2) kas väljatrükk sisaldab ainult kehtivaid andmeid või ka kehtetuid andmeid;
3) millise ajalise seisuga on andmed väljatrükil.[2]