Notarite Koda

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Notarite Koda.png

Notarite Koda on avaliku õiguse valdkonda kuuluv juriidiline isik, mille moodustavad notarid.[1] Notarite Koja tegevus põhineb notariaadiseadusel ja põhikirjal, mille tunnistab vastuvõetavaks Notarite Koja koosolek ja kinnitab valdkonna eest vastutav minister.[1] Notarite Koja tegevuse seaduspärasuse tagab haldusjärelevalve, mida teeb valdkonna eest vastutav minister.[1]

Notarite Koja ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Notarite Koja peamised ülesanded on järgnevad:

  1. kontrollida notarite ametialast kohusetundlikkust ja laitmatust, kutse-eetika järgimist, väärikat käitumist ning Notarite Koja otsuste ja juhendi järgimist;
  2. ühtlustada notarite töökogemusi;
  3. koolitada välja notarid ja notaribüroode töötajad;
  4. korraldada kandidaaditeenistust;
  5. aidata valdkonna eest vastutavat ministrit haldusjärelevalvega;
  6. hallata ja edendada Notarite Koja infosüsteeme.[1]

Notarite Koja organid[muuda | muuda lähteteksti]

Notarite Koja kõrgeima organi moodustab Notarite Koja koosolek.[2] Notarite Koja korraline koosolek leiab aset kord aastas.[1] Erakorraline koosolek toimub Notarite Koja eestseisuse juhtimisel, valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul, mitte vähem kui 1/5 Notarite Koja liikmete tahtel.[1] Koosolekul saab otsuse vastu võtta, kui kohal on vähemalt 2/3 Notarite Koja liikmetest ja seda tehakse lihthäälteenamusega.[1]

Notarite Koja täitev-korraldava organi moodustab Notarite Koja eestseisus.[2] Notarite Koja eestseisusesse kuuluvad Notarite Koja esimees, aseesimees ja eestseisuse liikmed.[1] Notarite Koja eestseisuse ülesanne on tagada Notarite Koja põhikirja täitmine ja Notarite Koja koosolekul vastu võetud otsuste realiseerimine.[1] Notarite Koja eestseisuse seitse liiget valib koosolek kolmeks aastaks.[2] Praeguse eestseisuse esimees on Tallinna notar Merle Saar-Johanson, aseesimees Tallinna notar Anne Saaber ning liikmed Tallinna notar Erki Põdra, Tartu notar Andrus Ruul, Viljandi notar Kersti Kulla, Jõhvi notar Andrei Lõssenko ja Kuressaare notar Gerda Pitk.[2]

Notarite Koja revisjonikomisjon inspekteerib Notarite Koja majandustegevust ja toimetust iseseisval algatusel või kui seda nõuab vähemalt 1/5 notaritest.[1]

Notarite Koja aukohus analüüsib kaebusi, mis on tehtud notari, notarikandidaadi või notari asendaja ametipidamise, kutse-eetika ja käitumise kohta. Seda saab algatada notar, notarikandidaat, notari asendaja, eestseisus, revisjonikomisjon või justiitsministeerium. Kui pooled tahavad, otsib aukohus vahekohtuna lahenduse notarite, notarikandidaatide ja notari asendajate omavahelistele auasjadele.[1]

Töötavaid notareid on kokku 90 ja notarikandidaate on viis (01.05.2019 seisuga). Argipäevadel töötavad Notarite Kojas tegevdirektor, jurist, referent ja sekretär. Nende ülesanded on koosolekute, eestseisuse istungite ja teiste ürituste organiseerimine, arvamusavalduste, kirjade ja eedete koostamine, rahvusvaheliste suhete ja väliskomandeeringute eestvedamine, kommunikatsioon justiitsministeeriumi ja muude riiklike asutustega.[2]

Eesti notariaadi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Notarite Koda loodi 1. novembril 1993. aastal notariaadiseaduse jõustumisega. 1995. aastal liitus Eesti Notarite Koda Rahvusvahelise Notarite Liiduga (UINL). 2004. aastal liituti Euroopa Liidu Notariaatide Nõukoguga (CNUE).[2]

Lauri Vahtre on raamatus „Eesti Notariaadi ajalugu: 1918–2003“ jaganud notariaadi ajaloo kümneks etapiks:[3]

  1. Algusaastatel (1918–1920. keskpaik) käivitati Eesti notariaat kui Eesti Vabariigi notariaat ja notarikandidaatide eksamineerimise kord ning ühtlustati notarite taksid ja tõestusvormid.
  2. Eneseleidmise ajal (1920. keskpaik-1929) rakendati tööle notariaat peaaegu esialgu planeeritud mahus ja ühtlustati rajatud notarite võrku.
  3. Kriisiaastatel (1929–1933) notariaadi tegevus elavnes ja selle tagajärjel loodi notaritele mitmeid uusi kohti. Notariameti autoriteet tõusis tänu küllaltki suurele palgale. Oli ka notareid, kes võtsid osa poliitikast.
  4. Stabiilsusperioodil (1933–1940) notariaat koondus ja loodi Notarite Ühing eesmärgiga tõsta kvalifikatsiooni. Koostati taotlus riigiametniku staatusest vabanemiseks, et omandada vabakutseline positsioon. Riigiasutuste mõju notariaadi tegevuse üle tugevnes.
  5. Sõjaaja ebakindlad olud (1940–1944) viisid riikliku notariaadi sisseandmiseni 1941. aastal, aga juba sama aasta suvel taastati endine notariaat.
  6. Totalitaarriigi oludega kohanemise perioodil (1944–1956) hakati uuesti looma riiklikku notariaati. Need olid segased ajad, mil notarid pidid ise looma rohkelt pretsedente sellest, kuidas mõista seadusesätteid või vormistada enda toiminguid.
  7. Vabamad olud (1956–1973) tähendasid nõrka riigikontrolli notarite tegevuse üle. Notarid allutati esiteks Ülemkohtule, seejärel Juriidilisele Komisjonile ja viimaks Justiitsministeeriumile. Notarite töö muutus mitmekülgsemaks tänu inimeste võimaluste laienemisele.
  8. Brežnevismiajastut (1973–1988) iseloomustab ministeeriumi kindel kontroll, mis oli omakorda NSVL Justiitsministeeriumi kontrolli all.
  9. Murranguaastatel (1988–1993) tekkis veendumus, et tuleb taastada ladina tüüpi notariaat. 1991. aastal alustati uue notariaadiseaduse väljatöötamist ja see jõustus 1993. aastal. Uue notariaadiseadusega said notaritest vabakutselised ametnikud, kes kuulusid Notarite Kotta.
  10. Uus algus (1993–2003) tähendas töömahu märgatavat suurenemist. Notariaat pidi rahuldama inimeste vajaduse notaritöö järele ja samal ajal muutma notariaati ka jätkusuutlikuks. Need eesmärgid saavutati suures osas 2002. aastaks ja sellest edasi võib rääkida normaaloludest ja stabiilsest arengust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Notariaadiseadus. – RT I, 19.03.2019, 71; RT I 2000, 104, 684.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Notarite Koda. Arvutivõrgus: https://www.notar.ee/258 (06.10.2019).
  3. Vahtre, L. Eesti notariaadi ajalugu: 1918–2003. Tallinn: Juura 2008.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]