Mine sisu juurde

XVIII üldlaulupidu

Allikas: Vikipeedia
XVIII üldlaulupidu
Nõukogude Eesti 1975. aasta üldlaulupidu
Toimumisaeg 19.–20. juuli 1975
Toimumiskoht Lauluväljak, Tallinn
Esinejate rühmi 641
Esinejaid 28 537
Üldjuhid Gustav Ernesaks
Jüri Variste
Arvo Ratassepp
Ants Üleoja
Kuno Areng
Roland Laasmäe
Lembit Verlin
Heino Kaljuste
Helmut Orusaar
Vello Loogna
John Tungal
Uno Järvela
Korraldaja Üldlaulupeo Peakomisjon
XIX > 
 < XVII

XVIII üldlaulupidu toimus 19. ja 20. juulil 1975. aastal Tallinnas.

Laulupeo korraldajaks oli Üldlaulupeo Peakomisjon ja Üldlaulupeo Büroo ning algupäraseks nimetuseks Eesti NSV 1975. aasta üldlaulu- ja tantsupidu.[1]

Laulupeo korraldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kümme aastat lahus peetud laulu- ja tantsupidu peeti taas ühel ajal. Tantsupidudest oli saanud eraldiseisev üritus – esmakordset nimetati ühel ajal toimunud pidustusi "üldlaulu- ja tantsupeoks", varasema nimetuse "üldtantsupidu ja rahvakunstiõhtu" asemel. Laulu- ja tantsupeoga liideti mitmed teisedki sündmused. Peo eel toimus rahvusvaheline koorifestival Tallinn 75, mis tõi Eestisse koore Nõukogude Liidust ja mujalt. Kuna koorifestivali külalistel oli võimalus üldpeol osaleda. Pirita jõekäärus lavastati Eugen Kapi ooper "Tasuleegid".

Gustav Ernesaks nimetas 1975. aasta laulupidu "üldlaulupidude teise aastasaja esimeseks peoks" ning see järgis mitmeti 1969. aastal peetud juubelipeo joont. Laulupeo esimest päeva alustati äratusmängudega, laulupidu algas ja lõppes Mihkel Lüdigi "Koiduga". 1969. aastal olid sellele järgnenud veel Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" ja Raimond Kulli "Kodumaa". Kinnistus 1969. aastal alguse saanud traditsioon, et laulupeo avalooks on Mihkel Lüdigi "Koit".[1]

Ideoloogiline pool

[muuda | muuda lähteteksti]

Laulupidu oli tugevalt ideologiseeritud. Laulupeo eelpäeval avati pidulikult Maarjamäe memoriaal, mis kujutas mälestusmärki sõjaohvritele ja "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest". Laulupeotuli süüdati Tõnismäel Tallinna vabastajate monumendi (Pronkssõdur) juures ning toodi soomustransportööril läbi linna lauluväljakule. Ajaleht Noorte Hääl kirjeldas:"Kolme põlvkonna esindajad kandsid suuri punaseid nelke – laulupeo sümbolit, suvelilli ja värve, tuules voogavaid lipukangaid ning juubeliarve 30 ja 35. Läksid koolijütsid – põlvepikkused mehepojad ja sõjaleekides parkunud veteranid, ordenite ja medalite tilin sammurütmi rõhutamas, läksid tüdrukud, läksid emad ja vanaemad ja tööveteranid...".

Laulupeol osalesid ka vene koorid, nende esitatud viiest laulust oli vaid üks eesti helilooja oma. Laulupeo kavas olnud lauludest oli eesti algupäraseid teoseid vaevalt pool. Kanti ette mitmeid nõukogude võimu ülistavad teosed. Markantsemaks näiteks võimude survest loomingule võiks pidada Veljo Tormise kantaati “Lenini sõnad”, kus lauldi tekstikatkeid Vladimir Lenini teostest. Kuigi repertuaari koostamisele oli tugev ideoloogiline surve, siis laulupeo teise päeva lõpus laulsid ühendkoorid ikkagi Lydia Koidula sõnadele loodud Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”.[1]

  1. 1 2 3 XVIII LAULUPIDU (1975). sa.laulupidu.ee.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]