Mine sisu juurde

Uulu mõis

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Uulu mõisa peahoone
Uulu mõis 1878. aasta gravüüril

Uulu mõis (saksa keeles Uhla) oli rüütlimõis Pärnu kihelkonnas Pärnumaal. Mõisasüda paikneb tänapäeval Uulu külas Häädemeeste vallas.[1]

Uulu mõisaga moodustas 1819. aastast ühise valduse Surju mõis, mida hiljem käsitleti Uulu kõrvalmõisana.[1][2]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Uulu kohanime on kirjalikes allikates mainitud vähemalt 16. sajandist. 1560. aastal esineb nimekuju Ulen küla nimena ning 1601. aastal on Ulen juba mõisana nimetatud.[1] Mõisaportaalis on Uulu mõisa kohta teateid juba 16. sajandi algusest.[3]

Keskajal kuulus Uulu valdus Schultzedele ja Stollerkampfidele. Hiljem muutus Uulu riigimõisaks. 1799. aastal kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa Campenhausenite aadlisuguvõsale.[3]

1801. aastal müüs Balthasar von Campenhausen Uulu mõisa 27 000 hõberubla eest Julie Elisabeth von Vietinghoffile. 1807. aastal pantis Vietinghoff mõisa oma isale Daniel Gottlieb Sucknile 32 000 hõberubla eest.[2]

Suckni valduses oli ka Surju mõisa pandiõigus. Kuna pandilepinguid ei suudetud ostulepinguteks vormistada ega varasemad omanikud valdusi tagasi lunastada, müüdi Uulu ja Surju 1819. aastal oksjonil Johann Erich Staël von Holsteinile. Sellest ajast moodustasid Uulu ja Surju ühise majandusliku valduse.[2][4]

Johann Erich Staël von Holstein muutis Uulu-Surju valduse 27. septembril 1837 fideikomissiliseks perekonnavalduseks.[5]

Pärast Johann Erichi surma päris Uulu-Surju valduse tema poeg Gotthard Reinhold Staël von Holstein. Pärimine kinnitati Liivimaa õuekohtu otsusega 1846. aastal.[2]

Gotthard Reinholdi ajal kujunes Uulust üks Pärnu ümbruse suuremaid ja esinduslikumaid mõisakomplekse.[3]

Staël von Holsteinide aeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Staël von Holsteinide pitser[6]

Gotthard Reinhold Staël von Holstein (1819–1892) oli kammerhärra ja Liivimaa maanõunik. Lisaks Uulu ja Surju mõisale osales ta aktiivselt Pärnumaa ühiskonna- ja kirikuelus.[7]

Tema ajal arendati Uulu-Surju põllu- ja metsamajandust ning mõis tegeles ka rannalaevandusega. Uulu-Surju metsadest veeti Pärnusse küttepuid, samuti teravilja ja muid mõisasaadusi.[4]

1850.–1860. aastatel rajati Uulu mõisa uus suur neorenessanslik peahoone. Sellele lisandusid arvukad majandus- ja kõrvalhooned ning Uulu kujunes üheks esinduslikumaks mõisakompleksiks Pärnu ümbruses.[3]

Gotthard Reinhold suri 13. novembril 1892 Uulus. Tema fideikomissijärgseks pärijaks sai poeg Magnus Johann Heinrich Friedrich Alexander Staël von Holstein. Pärimine vormistati 1893. aastal ning kinnistati 1894. aastal.[2]

Alexander Staël von Holstein jäi Uulu-Surju viimaseks mõisaomanikuks enne 1919. aasta maareformi.[3]

Mõisa majandus 1892. aastal

[muuda | muuda lähteteksti]

1892. aasta Liivimaa aadress- ja liiklusteatmiku järgi oli Uulu mõisal 8745,07 dessatiini mõisamaad ning lisaks talumaid. Mõisa omanikuna on märgitud kammerhärra Reinhold parun Staël von Holstein, kes elas Uulus.[8]

Mõisavalitseja oli Eichen ning Surju metskonna metsnik Michelson.[8]

Mõisa majandus oli mitmekesine. 1892. aasta teatmiku järgi tegutsesid mõisas muu hulgas:

  • viinavabrik ja destilleerimiskoda;
  • tellisevabrik;
  • saeveski;
  • jahuveskid;
  • puukool;
  • aiandus;
  • kalapüük, mis oli välja renditud.[8]

Mõisa valdustes tegutses neli kõrtsi: Rannakõrts, Sillakõrts, Laadi kõrts ja Surju kõrts. Laadi kõrtsi juures paiknes ka sae- ja jahuveski.[8]

Uulu-Surju valdustes oli kaks luterlikku külakooli – Uulus ja Surjus – ning Surjus tegutses ka õigeusu kool. Uulus oli luteri kirik ja tegutses lauluselts.[8]

Pärnu kihelkonna laulupidu

[muuda | muuda lähteteksti]

6. juunil 1867 korraldati Uulu mõisa alal Pärnu kihelkonna laulupidu. See oli üks esimesi piirkondlikke laulupidusid Eestis ja toimus kaks aastat enne esimest üldlaulupidu.[9]

Laulupeo korraldamisega oli seotud Pärnu Eliisabeti koguduse pastor C. F. Lorenzsonn.[10]

1880. aasta keiserlik külaskäik

[muuda | muuda lähteteksti]

1880. aastal külastas Uulu mõisa Venemaa troonipärija Aleksandr Aleksandrovitš, kellest sai järgmisel aastal keiser Aleksander III. Uulu mõisa külalisteraamatusse on jäänud nii tulevase keisri kui ka tema abikaasa sissekanded.[11]

1892. aasta teatmiku järgi kasvas mõisalossi ees kaks tamme, mille olid 1880. aasta külaskäigu ajal istutanud hilisem keiser Aleksander III ja tema abikaasa. Uulu mererannas asus marmorist mälestustahvel, mis tähistas keiserliku paari maabumist Uulus.[8]

Troonipärija saabus Uulu juurde meritsi Uulu muuli kaudu. Külaskäiku meenutasid hiljem nii muuli juures olnud mälestusmärk kui ka mõisaga seotud pärimus.[5]

Mõisa mereäärsel maa-alal paiknes ka roosiaed. Selle mälestuseks on Uulu muuli lähedusse rajatud ajaloolise roosiaia puhkepark.[12]

Mõisa hävimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja ajal majutati Uulu mõisa Vene sõjaväeosi. 1917. aasta jooksul sai mõis korduvalt kannatada sõjaväelaste tegevuse ja rüüstamise tõttu.

1917. aasta veebruaris paigutati Uulu mõisa piirkonda rindelt toodud sõjaväeosa. Pärast selle lahkumist suvel koostati mõisale tekitatud kahjude kohta akt. Mõisast oli kadunud mööblit ning vara oli ära viidud ka tallidest ja viinavabrikust.

Sama aasta sügisel paigutati mõisa uus sõjaväeosa.

Ajalehe Pärnu Postimees 7. detsembri 1917 numbri järgi puhkes 6. detsembri varahommikul mõisa peahoones tulekahju. Ajaleht seostas põlengu mõisas viibinud sõjaväelaste hooletu ümberkäimisega tulega ning hindas kahju ligi 300 000 rublale.[13]

Tulekahjus hävinud neorenessanslikku peahoonet enam ei taastatud. Selle varemed lammutati 1920. aastatel.[3]

Maareform

[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta maareformiga võõrandati Uulu-Surju fideikomiss Eesti Vabariigile. Maaseadusest tulenev omandimuutus toimus 10. oktoobril 1919 ning kinnistusraamatusse kanti Eesti Vabariik omanikuna 14. augustil 1922.[2]

Endiste mõisamaadele kujunes 1920. aastatel Uulu asundus. Umbes 1939. aastast nimetati seda külaks.[1]

Mõisakompleks ja park

[muuda | muuda lähteteksti]

Uulu mõisa peahoone ei ole säilinud. Selle endisele asukohale mõisapargis rajati 20. sajandi teisel poolel uus ühiskondlik hoone ning piirkonnast kujunes Uulu asula keskus.[3]

Mõisa kõrvalhoonetest on osa säilinud ümber ehitatud kujul. Säilinud on ka endise mõisa kõrtsihoone ning mõisa ajaloolise teedevõrgu osi.[14]

Mõisasüdamest kiriku ja perekonnakalmistu suunas kulges üle kilomeetri pikkune allee. Seda ääristasid tammed ja läätspuud ning rahvasuus on seda nimetatud Akaatsia alleeks.[15]

Uulu mõisa park on looduskaitse all. Pargi pindala on 3,6 hektarit ja selle keskkonnaregistri kood on KLO1200209.[16]

Uulu mõisa kirik ja kalmistu

[muuda | muuda lähteteksti]
Staël von Holsteinide mälestusmärk
Staël von Holsteinide hauakamber

Mõisasüdamest ligikaudu kilomeetri kaugusel läänes, teisel pool ajaloolist Pärnu–Riia maanteed, asub Uulu mõisa kalmistu. Sinna maeti Staël von Holsteinide perekonna liikmeid.[3]

1880. aastal laskis Gotthard Reinhold Staël von Holstein kalmistu juurde ehitada maakividest Uulu kiriku oma esimese abikaasa mälestuseks. Kirik oli mõisaperekonna kodukirik ja mahutas ligikaudu sada inimest.[17]

Pärast mõisate võõrandamist anti kirik Pärnu Eliisabeti kogudusele abikirikuks. Nõukogude ajal kasutati hoonet muu hulgas viljalaona ja peopaigana ning 1950. aastate lõpul lammutati selle torn. Hiljem hoone taastati ja seda hakati taas kasutama.[18]

Uulu mõisa kirik ja Staël von Holsteinide hauakamber on riikliku kaitse all olevad kultuurimälestised.[19]

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Uulu nime vanemad kirjapanekud on 1560. aasta Ulen, 1601. aasta Ulen ning 1638. ja 1797. aasta Uhla. Saksakeelse mõisanimena kinnistus Uhla.[1]

Kohanime täpne päritolu pole teada. Eesti kohanimeraamatus on võrdluseks toodud isikunime Olav mugandeid ning murdesõna uule 'uure'.[1]

Mõisa järgi sai nime hilisem Uulu asundus ja tänapäevane Uulu küla.[1]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 "Uulu". Eesti kohanimeraamat. Vaadatud 31.08.2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 "Uulu Surju". Rahvusarhiivi kinnistute register. Vaadatud 31.08.2026.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 Uulu mõis Eesti mõisaportaalis (vaadatud 31.08.2026)
  4. 1 2 Aldur Vunk. "Mere turjal turule: Eesti kaubalaevastiku sünd Pärnumaal 1860. ja 1870. aastatel". Tuna. Vaadatud 31.08.2026.
  5. 1 2 "See lugu räägib Uulu külast". Oma Leht. November 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.02.2025. Vaadatud 31.08.2026.
  6. ↑ "Stael von Holstein, Eestimaa". Rahvusarhiivi pitserite andmebaas. Vaadatud 31.08.2026.
  7. ↑ "Stael von Holsteinide perekond". Rahvusarhiivi fondiloend. Vaadatud 31.08.2026.
  8. 1 2 3 4 5 6 "Livländisches Verkehrs- und Adreßbuch" (PDF). 1892. Vaadatud 31.08.2026.
  9. ↑ O. Kasemaa (1981). "Puhkpilliorkestrid XIX sajandi Eesti laulupidudel" (PDF). Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Vaadatud 31.08.2026.
  10. ↑ "Luitemaa looduskaitseala tutvustus". DIGAR. Vaadatud 31.08.2026.
  11. ↑ "Gästebuch und Fotoalbum der Familie Stael v. Holstein auf Uhla". Deutsche Digitale Bibliothek. Vaadatud 31.08.2026.
  12. ↑ "Uulu muul ja ajaloolise roosiaia puhkepark". Puhka Eestis. Vaadatud 31.08.2026.
  13. ↑ „Uulu mõisa põlemine”. Pärnu Postimees, 7. detsember 1917.
  14. ↑ "Uulu kirik". Puhka Eestis. Vaadatud 31.08.2026.
  15. ↑ "Uulu kirik". Visit Pärnu. Vaadatud 31.08.2026.
  16. ↑ "Häädemeeste valla üldplaneering. Kehtivad piirangud" (PDF). Häädemeeste vald. Vaadatud 31.08.2026.
  17. ↑ "Koguduse lugu: Pärnu Eliisabeti kogudus". e-Kirik. Vaadatud 31.08.2026.
  18. ↑ "Uulu kirik". Puhka Eestis. Vaadatud 31.08.2026.
  19. ↑ "Kultuurimälestiseks tunnistamine". Riigi Teataja. Vaadatud 31.08.2026.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Uulu_mõis&oldid=7244037"