Jaapani budism

Allikas: Vikipeedia

struktuur tuleb teha!

Buddhism Jaapanis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Buddhismi saabumisega Jaapanisse on lugu keeruline. Jaapani religiooni ajaloo uurija Masaharu Anesaki andmeil saabus Jaa­­panisse üks nimekas budist Shiba Tachito aastal 522. Pole teada, milliste ringkondadega ta Jaapanis suht­les. Ametlikult on budismi leviku algus Jaapanis siis, kui Koreas asuva riigi Backche delegatsioon saa­bus Jaapanisse kas 538 või 552. Saatkond külastas Yamato õukonda ja tõi kingituseks kaasa buddha ku­jusid ja hiina-keelseid budistlikke tekste. Buddhism on üsna agressiivne enda religioosses väljenduses, eri­ti tol ajal, kui ta positsioonid Indias kaotas ja leidis uue levikuala Ida-Aasias. Jaapanis tegid buddhistid kingitusi mõ­jukatele Jaapani suguvõsadele, ülistasid buddhismi voorusi ja kasutasid ära Jaapani valitsejate keerulist olu­korda – teatud välisvalduste kaotus Koreas, Kjūshū saare vürstide vähene kuulekus keisrile jne. 6. sa­jan­di teisel poolel tõusis esile Soga klann, kes omandas suure mõju keisrikojas, eriti keisrinna Suiko (592 – 628) ajal. Buddhismi katsed Jaapanis oola põhjustasid erinevaid tundeid, oli 2 nö. parteid:

  • pro-budistlik, mille eesotsas Soga suguvõsa
  • anti-budistlik, mille eesotsas Nagatomi

Nende parteide vahel algas äge võitlus, mille oli põhjustanud võimu saamine. Soga klannil oli suur mõju keisrikojas (abi­­elusidemete kaudu), nad nägid buddhismis võimalust oma võimu kindlustada. Pro-budistid võit­sid. 587 ehitati esimene budistlik tempel – Tõe Sünni Tempel. Mõni aasta hiljem kuulutas prints Shō­to­ku buddhismi Yamato riigiusuks. Ta konstitutsioon aastast 604 käskis innukalt austada buddhat, ta seadust ja buddha munkade vennaskonda. Ta ei püüdnud varasemaid uskumusi välja juurida, vaid luua multi­reli­gioos­set süsteemi. Faktiliselt selline süsteem Jaapanis välja kujunes, ehkki ta üksikud komponendid olid eri aegadel domineerivad. Budismi soodustamine tähendas buddha munkade ja pühamute arvu kasvu – Shō­to­ku surma järel 622 loetleti juba 46 budismi pühakoda, maal 816 buddha munka ja ligi 600 (?) nun­na. Bu­dist­liku pühamud olid esialgu seotud vaid klanniga, nad, nagu ka shintō pühamud, polnud üleriiklikud. Budd­ha kujudelt oodati eri võimu ja budistlikke tekste retsenseeriti seepärast, et neil arvati olevat maa­gi­li­ne võim, mis õnnistab pere liikmeid hea tervisega, toob õnne, annab retsenseerijale pika eluaja, annab ma­­jandusliku õitsengu jne. Shōtoku ajal saavutas budism valitseva seisundi, kuid ei suutnud välja tõrjuda shin­tōt. Budism oli sunnitud kohandama rituaale Jaapanis shintō traditsioonidele. Isegi buddha templi ehi­tamisel tuli arvestada kohalike kamide poolehoiu võitmise vajadust. Küsimus muutus eriti aktuaalseks, kui Taiko pööre kukutas Soga suguvõsa, mis oli buddha munkadele ohuks, hakati otsima koosolemise või­malust shintōga:

  • 1. budistlike kaanonitele üritada arendada huve, mis shintōga ei kattunud
  • 2. budistlikele terminitele otsiti shintō ekvivalente, nt sanskritis olev jumal samastati kamiga
  • 3. shintō jumalaid hakati vaatlema kui buddha ümberkehastusi, nt päikesejumalanna Amaterasut seos­tati India päikesejumalanna Vishnuaga
  • 4. budistlikke pühamuid üritati ühendada shintoistlike templitega (mainitakse 1 juhtum 7. sajan­di lõpus)

Shintōl tuli omakorda arvestada budismi positsioonidega, oli 4 vastust budismi levikule:

  • 1. pandi kirja ta põhilised seisukohad Kojikis ja võeti kasutusele shintō mõiste
  • 2. aktsepteeriti buddhat, keda hakati vaatlema kamina
  • 3. 6. ja 9. sajandi vahel kujunes 2-aspektiline shintō, kus olid ühise katuse alla viidud nii shintō kui budismi poolt aktsepteeritud seisukohad
  • 4. tekkisid uued budismi voolud, mis spetsiifilised ja Jaapani pärased, nt zen-budism, sotsio­polii­tiline Nichireni sekt, nn Puhta Maa Jōdo sekt.

Sünkretismi ilmingutega kujunes shintō ja budismi vahel funktsionaalne tööjaotus. Shintō tegevuse sfää­riks olid sugulussuhted: inimese suhe loodusega, esivanemate austus, kultuur. Jaapanlaste arvates on kul­tuur ja loodus samatähenduslikud, nad peegelduvad teineteises. Loodus on kamide olemisviis, elu allikas, ta on iseenesest hea, ei vaja täiustumist, kuid kultuur peab loodust mõtestama ja kujutama. Budismi te­ge­vu­se sfääriks jäid inimeste omavahelised suhted, eelkõige valitseja ja lihtrahva vahel. Budism toetas tsent­raliseeritud valitsemissüsteemi, ta seadis riikliku esiplaanile sugukondliku ees ning tsentristliku esi­plaa­nile perifaalse ees. Sellest hoolimata püsivad aristokraatlikul ja feodaalsel ajastul teatud pinged shin­tō ja budismi vahel.

8. sajandil ehitati grandioosne Tōdaiji budistlik tempel (“Suur Ido Tempel”), mis kujunes riiklikuks püha­ko­haks, levisid riiklikud templid. Igas väiksemas kohas pidi olema tempel, mis riigi poolt finantseeritud. Shin­tō preestrid pidasid tähtsaimaks Amaterasule pühendatud Ise templit. 10-11 sajandil saavutasid shin­tois­tid Ise templikompleksi tähtsuse tõusu. Ise templis läbi viidud preestrite õnnistamise tseremoonia kuu­lu­tati riikliku tähtsusega sündmuseks. Nara perioodile 8. sajandi lõpul järgnes Heiani periood, kus keisri residents oli Heianis (Kyōto). See pol­nud vaid poliitiline muutus, vaid uus faas Jaapani kultuuris ja religioonis. Paljud kultuuri- ja religiooni ele­­mendid tulid Hiinast, kuid ei jäänud Hiina originaalkujudena, vaid japaniseerusid. Heiani perioodil sai prees­­terkond riigis mõjusa positsiooni, olid aristokraatiaga võrdsel tasemel ka siis, kui polnud kõrget su­gu­­kondlikku põlvnemist. On arvamus, et paljud läksid templi teenistusse, et rikkust ja privileege saada. Preest­rid ei elanud templi juures, vaid omandasid eemal maatüki ning muutusid maaomanikeks. Heiani ühis­kond aktsepteeris ilma diskrimineerimata shintō, budismi ja konfutsianismi, mille vahel teatud “töö­jao­tus”. Konfutsianism tegeles haridusega, shintō arendas esivanemate kultust, budism tegeles valitsemise prob­leemidega. Budism oli kõige mõjukam religioon sel perioodil ning arenedes tekkis vajadus muuta bu­dism rohkem Jaapani-pärasemaks. Jaapanis tekkis nn esoteeriline (salajane) budism, mille arendasid välja 2 koolkonda 8-9 sajandil – tendai ja shingon. Tendai sekti rajajaks sai Saicho (766 – 822), kes oli pärit Hiina immigrantide perekonnast, sai kas­vatuse klassikalise budismi vaimus, oli 19-aastasena mungaks Tōdaiji templis. Sõitis Hiinasse, kus tut­vus sealsete õpetlaste doktriinide ja meditatsiooni saladustega. Jaapanis rajas aluse tendai koolkonnale, mis inkorporeeris endasse:

  • moraali eeskirjad
  • mungaliku kasvatuse
  • esoteerilise kultuse
  • zen-budistliku praktika, mis peamiselt baseerus Lootuse suutral

Tendai koolkond tunnustas ilmaliku maailma mõtet ja arvas, et budalikkus on kättesaadav igale elusolen­di­le. Saicho võitles seni õukonnas olnud doktriinide vastu ja püüdis ühendada shintō ja budismi doktriine. Sel­le sekti keskuseks sai Iei tempel Kyōto lähedal. Shingoni koolkonna rajas Kūkai (773 – 833), kes esialgu oli riigiteenistuja, aga hakkas peagi usuprob­lee­mi­dega tegelema. 8. sajandil kirjutas “Traktaat 3 õpetusest”, kus püüdis leida harmooniat konfutsianismi, tao­ismi ja budismi vahel. Käis Hiinas, tutvus suutratega (eriti Suure Päikese suutraga). Rajas shingoni kool­konna, mis suurel määral kujunes müstilis-rituaalseks usuvooluks. Saicho surma järel oli Kūkai Jaa­pa­ni kõige prominentsem usutegelane ning sellega seoses oli shingoni õpetus justkui rahvuslik õpetus. Pea­gi tekkisid siselõhed, preestrid hakkasid korrupeeruma, sekti populaarsus langes. Budismi koolkonna esoteeriline suund ei jätnud mõjutamata shintōt. Shintōs sel perioodil 2 suundumust:

  • nostalgia – igatseti taga vana kuldset aega
  • lepituslikkus – püüti kohaneda uute ideede ja praktikaga

Nostalgia pooldajad koostasid kroonikaid, neil õnnestus riigis suurendada shintō templite tähtsust. Shin­tōs toimus ka sisulisi muudatusi – shintō rituaale hakati tõlgendama konfutsiaanlikus laadis, paljud shintō preest­­rid kasutasid Hiina terminoloogiat ja taoistlikke ideid. Kami looduslikku olemust hakati käsitlema bu­distlikuna, paljud budismi vaated leidsid koha shintōs. Mõningaid jumalusi hakati Heiani perioodil eriti aus­tama, eriti neid, mis sobisid nii budismi kui shintōga, nt Amida (igavese valguse buddha), mis aitas sur­nute hingi päästa põrgu kannatustest. Hakati otsima Jaapanis paradiisi, eriti leiti mägedes kohti, kus ra­ja­ti kloostreid ja tehti palverännakuid. Oli võrdlemisi tugev budismi ja shintō segunemine ja kooselu.

Feodaalse Jaapani kamakura perioodil (1185 – 1333) ilmnesid shintō ja budismi kooselus uued jooned. Shin­tō koos juhi keisriga Kyōtos oli surutud seisundis, budism elas üle oma õitseaega. Kamakura pe­rioo­dil kandus võimukeskus Kyōtost üle Tokyo lähedale Kamakurasse (kandumine krüsanteemi juurest mõõ­ga juurde). Budism ei olnud sama, mis 6. sajandil oli Jaapanisse sisse tunginud, see polnud enam puhtalt Hii­na budism, mis õitses 12-14 sajandil, vaid nüüd oli ta kujunenud Jaapani kultuuri foonil, välja aren­da­tud jaapanlaste endi poolt. Budismi ideed olid kohandatud Jaapani tegelikkusele, rakendatud Jaapani va­ja­dus­te teenistusse. Budism oli tõusnud uuele kõrgemale tasemele, kuhu Hiina budism kunagi ei jõudnud. Olu­lised sellised inimesed nagu Hōnen (1133 – 1212), kes rajas Jōdo sekti, Dōgen (1200 – 1253) arendas zen-­budismi õpetust, Nichiren (1222 – 1282) lõi omanimelise sekti, mille tähtsus püsib tänini. Juba tollal võib Jaapani budistlikus mõtlemises eristada 2 dendentsi:

1.rõhutas sotsiaalse elu tähtsust ja nõudis iniviidi huvide allutamist ühiskonna omadele 2.vastupidine – inimene võib end avastada ja teostada, kui põgeneb sotsiaalsest elust Esimest dendentsi propageeris Nichireni sekt. Nichiren on Jaapani religiooni ajaloolaste arvates üks Jaa­pa­ni religiooni ajaloo kõige karismaatilisemaid isiksusi. Ta sündis kaluri perekonnas praeguse Tokyo lä­he­dal, oli väga sündmusterohke elu. Nooruses juurdles kahe probleemi üle:

· kuidas ta saab tunnetada lunastust?

· Kuidas sai võimalikuks Kamakura võit keisri vägede üle, kui keisri vägede eest palvetasid Shin­goni ja Tendai preestrid?

Aastatel 1242 – 1253 elas Hiei mäel tendai õpetlaste keskel. Siin jõudis veendumuseni, et mõlema prob­lee­mi vastus peitub Lootuse suutras. Tendai (“suure looduse”) koolkonna aluseks sai Saicho õpetus, kust ten­dai shintō sünkretistliku õpetuse kaudu võrsus Nichireni enda õpetus ja koolkond. Nichiren alustas oma õpetusega 1253, kutsudes rahvast üles pöörduma tagasi Lootuse suutra õpetuse juurde. Seal oli tema ar­vates buddha õpetuse tõeline tuum, kõik teised budismi kirjatükid jättis kõrvale.ta suhtus vaenulikult teis­tesse budismi vooludesse ja sektidesse. 1260 esitas võimudele essee selle kohta, kuidas rajada rah­vu­se­le õiglus ja julgeolek. Ta hoiatas võimusid riigi sisehädade ja välise agressiooni eest. Selle eest kan­na­tas ta palju – võimud ja Nichireni ideoloogilised vastased tegid atendaate, oli korduvalt vangis ja asu­mi­se­le saadetud. Nichireni hoiatused läksid täppi, sest 1268 nõudsid mongolid Jaapanilt tribuuti, 1274 ja 1281 kor­raldasid nad invasiooni Jaapanisse. Nichiren oli neid sündmusi ette näinud, kuid sellest hoolimata oli ta võimude põlu all kuni oma surmani. Nichireni õpetus oli sisuliselt katse reformida tendai õpetust Jaa­pa­ni rahva huvides. Palju toetajaid oli samuraide hulgas. Pärast ta surma levist ta õpetus Kyōtosse 13. sa­jan­di lõpus ja veelgi laiemalt 14. sajandil, kuid kutsus esile ka sõjalisi kokkupõrkeid. 1536 sai sekt tõsise kao­tuse – võimude poolt hävitati 21 sekti pühamut, surma sai 58 000 Nichireni järgijat. Sekt jäi siiski püsi­ma. Nichireni tänapäevastest järglastest on tuntuim Shōka Gakkai (“väärtuste rajamise ühend”), mis tekkis 1930 ja võitis jaapanlaste poolehoiu. Ta lubas liikmetele rikkust, tervist, hüveolu. Ehitati üles oma tem­­pel, kus on maailma tekkimist sümboliseeriv maal, mille Nichiren ise olevat teinud ning sellel olevat imet te­gev jõud. Nichireni sekti liikmed jagunevad 7 astmesse, kõrgemale astmele saamiseks tuleb sooritada ek­samid. Pärast Teist maailmasõda on Shōka Gakkai arendanud tormilist tegevust. 1964 rajasid sekti liik­med Puhta Poliitika Partei (Komeito), mis astub välja rahvamasside heaolu eest. See sai peagi esinduse Par­lamendis, kus kujunes keskparteiks. Ta põhiseisukohad on:

1. riik ja ühiskond peavad baseeruma religioonil

2. ainsaks õigeks religiooniks on Nichireni budism

3. selle religiooni alusel tuleb rajada budistlik demokraatia, kus religioon ja poliitika on ühen­datud

4. tuleb võidelda Jaapani budistliku tsivilisatsiooni eest, mis on

a) vastukaaluks Euroopa ja Ameerika tsivilisatsioonidele

b) vastukaaluks pahempoolsele rahvusvahelisele ekstremismile

5. riiki peavad juhtima sügavalt usklikud ja kõrge moraaliga mehed, sellest sõltub rahva heaolu Tänapäeval on ka üks teine sekt, mis baseerub Nichireni budismile – Õiglaste ja Sõbralike Suhete Kehtes­ta­mise Ühing, mis tekkis 1938. Ta usulised rõhuasetused pole seotud poliitikaga, tegeleb sotsiaalsete ja elu­oluliste probleemidega.

Teise dendentsi tähtsaimaks esindajaks on zen-budism, millel üle Jaapani umbes 21 000 templit ja liik­meid umbes 9 miljonit. Ta rõhutab vajadust vabaneda sotsiaalsetest köidikutest. Zen-budismi juured ula­tu­vad Indiasse, kuid tekkis 6. sajandil Hiinas. Jaapanisse jõudis 12-13 sajandil, esialgu oli ta mõju suh­te­li­selt piiratud. Pikapeale kujunes 3 zen-budistlikku sekti:

1. rinzai sekt, mille tõi Jaapanisse Hiinast 1191 Eisai (1141 – 1215). Ta rajas 2 templit – üke Kyō­tosse ja ühe Kamakurasse, kuid need funktsioneerisid kui neo-konfutsianistlikud koolid. Eisai­le omandatakse ka tee tseremoonia Jaapanis, ta on kirjutanud essee “Joo teed ja pikenda elu”. Eisail ja ta järeltulijatel suur tähelepanu maa kultuurilisele arengule, kuid mitte liht­ini­me­sele. Rinzai sekti järgijatel olid 13-14 sajandil rasked ajad, sest neid jälitati ametivõimude poolt. Nad said siiski sõjaväe juhtide soosingu ja kamakura perioodil riigiusundi aupaiste. Has­hikaga perioodil 14-16 sajandil ehitati igasse provintsi1 zen-budistlik tempel, mis arendas suh­teid Hiinaga. Rinzai preestrid olid kõrgelt haritud, nende käes suured maavaldused, raa­ma­tu- ja kunstikogud. Nad oli võimelised ka teiste kultuuri taset arendama. Arenesid kunst, kir­jandus, teejoomise kultus, no teater. Zen-budism mõjutas kogu Jaapani kultuuri

2. sōtō sekt, mille tõi Hiinast 1227 munk Dōgen (1200 – 1253). Dōgeni koolkond rõhutas tra­dit­sioo­ni säilitamise vajadust, õpetaja autoriteeti ja meditatsiooni rolli õndsuse saavutamisel. Dō­geni peetakse kamakura perioodil üheks suuremaks intellektuaaliks. Ta ei taotlenud isik­lik­ku au, kuid oli suures lugupidamises. Ta arvates oli budistlik vaimuvalgus saavutatav kõi­gi­le, ka naistele. Ta guhtus kriitiliselt Hiina zen-budistlikesse kirjutistesse, mis ignoreerisid budd­ha suutraid, tema arvates võis buddha tõelisi kavatsusi leida vaid ta suutrates. Tal oli lahk­­arvamusi Nichireni õpetusega, sest Dōgeni õpetus rõhutas kõigi buddha kirjutiste auto­ri­tee­ti ja kõigutamatut usku buddhasse

3. fuke sekt tekkis 1255, kuid ei omandanud sellist mõju nagu 2 eelmist Oli olemas ka ōbaku sekt 17. sajandi keskel, kuid suurt mõju sellel polnud. Zen-budismil on suur tähtsus kogu ta eksisteerimise vältel. Töötati välja oma kasvatusteadus, millel on palju ühist samuraide aukoodeksiga. Zen-budistlik kasvatus rõhutas:

  • 1. rangust, julmust
  • 2. kepi distsipliini
  • 3. enesekontrolli saavutamist
  • 4. sihikindluse arendamist
  • 5. valmisolekut kõigeks, ka surmaks
  • 6. mehisust, julgust, kartmatust
  • 7. ustavust, eriti oma senjöörile
  • 8. väärikat käitumist
  • 9. au kõrget hindamist
  • 10. fanaatilist lojaalsust zen-budismi ideedele



Kogu zen-budistlik kasvatus mõjutas eelkõige samuraisid, kuid tal oli mõju kogu Jaapani arengule. Täna­päe­val on hakatud zen-budismi levitama ka Euroopas. Zuzuki (1870 – 1966) on õpetlane, kes esimesena hak­kas lääne tsivilisatsioone tutvustama zen-budismiga. Deshimaru (1914 – 1982) oli hakanud mungaks 1965, ta reisis Euroopas ja Põhja-Aafrikas, rajas üle 60 zen-budistliku meditatsiooni keskuse. Budismi sektide edu pole suutnud kõrvale tõrjuda shintō koolkondi ja sekte. Feodaalsel ajal valitses shin­tō pooldajate hulgas teatud ebakindlus, polnud kindel, mis on õige. Üks osa shintoiste pürgis shintō puh­tu­se poole, teine osa taotles shintō allutamist budismile, kolmas osa püüdis leida võimalust nende ise­seis­vaks arenguks, neljas osa otsis shintōs ja budsimis ühiseid jooni. Mõned filosoofid tahtsid budistlikku filo­­soofiat harmoniseerida. Tokugawa šogunaadi ajal 17. sajandil sai alguse shintō taassünd. See leidis oma väljenduse Jaapani rah­vus­­liku koolkonna kujunemises ja tegemistes. Nende esindajad nõudsid shintō puhastamist budismi ja kon­­futsianismi mõjutustest, nad:

1. ütlesid, et tugineda tuleb vaid esivanemate tarkusele ja kogemusele

2. rõhutasid müütilise loomejõu tähtsust

3. arvasid, et ei tule otsida lahendusi võõrastest usunditest, kõik tuleb jätta kami hooleks

Meji ajal 19. sajandil saavutas shintō riigiusundi positsiooni. Konstitutsioon deklareerib küll usuvabadust, kuid eelistas shintōt. Kuni Meji ajastuni oli 2 tüüpi shintōt: templi shintō ja rahva shintō. Nüüd lisandus veel kolmas tüüp: sekti shintō. Ajapikku on tekkinud shintō sekte 13, neil järgmised liigid:

1. shintō taassünni sektid

2. shintō konfutsianistlikud sektid

3. shintō puhastamise sektid

4. mägede austamise sektid

5. usu tervendamise sektid

Mõned shintō sektidest on oma rahumeelsed seisukohad minetanud ja muutunud terroristlikeks, nt Ülima Tõe Sekt. Shintō riiklik positsioon püsis kuni Teise maailmasõja lõpuni, siis kaotati riiklikud toetused shin­tō kirikule ja keisrikultust käsitleti kui eraettevõtlust. Shintō tänapäeva probleemid on kuidas koha­ne­da tänapäeva nõuetega ja kuidas toime tulla finantsküsimustega. Kirishitan on jaapani keeles kristlus. Ristiusu esimeseks levitajateks olid Lääne-Jaapanis jesuiidid, kes 1459 sinna jõudsid. kUna vürstid olid huvitatud tulirelvadest ja kauplemisest Euroopaga, siis jesuiitide töö edenes hästi. Esimeseks tuntuimaks nimeks oli Xavier, kes oli Jaapanis paar aastat, mille jooksul ristis um­bes 8000 jaapanlast. Kristlaste arv jätkas kiiret kasvamist. Jesuiidi misjonäride edu põhjuseks oli koha­ne­mine kohalike oludega. Nad leidsid reale Jaapani usuterminitele vastsed kristlikus terminoloogias, nt Ju­mala kohta kasutati mõistet Dainichi, mida üldiselt kasutati Jaapanis buddha tähistamiseks. Joda tä­his­tas taevast, paradiisi. Kristlus jõudis Jaapanisse keerulisel ajal – kodusõjad, poliitilise ühendamise prot­sess. Kuigi Jaapani ühendajad suhtusid kristlusesse soosivalt, ei läinud nad ise ristiusku. Kristlastel lubati te­gutseda ja nad said rajada oma kirikuid. Nogawa järeltulijad enam nii leplikud polnud ja 16. sajandi lõ­pul anti välja dekreet kristlaste pagendamise kohta maalt; eurooplastel keelati sekkuda budistide ja shin­tois­tide usuellu. Kristlaste tegelik tagakiusamine algas 17. sajandil, kui võimule tuli Tokugawade dü­nas­tia. Kuni aastani 1613 said kristlased, kellele nüüd oli veel lisandunud dominikaanlased ja frant­sis­kaan­la­sed, teha misjonitööd, kuid 1614 ristiusk keelustati, sest valitsejad leidsid, et see on rahva heaolule kah­ju­lik ja vastuolus teiste usunditega. Kirikud hävitati, misjonärid saadeti maalt välja, ristitud jaapanlased pi­did kas ristiusu hülgama või maalt lahkuma. Kohati kehtestati isegi surmanuhtlus. 1637 korraldasid jaa­pan­lased Kjūshū saarel ülestõusu, mis suruti vägede poolt maha. Väike grupp kristlasi suutis oma kiriku ja kogukonna pärast aastat 1639 säilitada, kui Jaapan eurooplastele täielikult suleti. Need veel säilinud krist­lased avastati alles 19. sajandil. Probleemiks on nn uususundid , mille puhul on mõnikord tegemist vana sektiga uuel kujul. Jaapanis neid um­bes 200 ja nad jaotatakse 4 kategooriasse: 1. religioosse sobimuse sektid, millest tuntuim on 1930 tekkinud nn kasvumaja, mis on segu shin­tōst (keisri jumalik päritolu), protsetantismist (ligimese armastus) ja budismist (pattude eita­mine). On üsna mõjukas – üle 1,5 miljoni toetaja 2. nn neo-shintō sektid, millel ligi 2,5 miljonit järgijat. Tegelevad põhiliselt haridus- ja misjoni­tööga 3. metabudistlikud sektid, millel selgelt budistlik kallak. Seal hulgas on mõnikord Väärtuste Ra­ja­mise Ühing 4. neo-konfutsiaanlikud sektid, nt Taeva Tee. Nad rõhutavad palvetamist, vagadust, ligimese ar­mas­­tust, maailma rahvaste olemuslikku ühtsust, vanemate austamist. Neis leiavad väljendust nii sümbioos kui sünkretism. Põhilised usundid on siiski shintō ja budism. Igas Jaa­pani kodus on 2 altarit: · kamidana (“kami riiul”) · butsudan, mis on buddha altar Abiellumine toimub tavaliselt shintō traditsioonide järgi, sõrmuste vahetamise traditsiooni tõi ristiusk. Ma­tu­sed on budistliku kombe kohaselt. Kuni Teise maailmasõja lõpuni matsid surnuid (isegi shintō preest­reid) buddha preestrid. Nüüd on kombed lõdvemad. Eesti kirjandusse jõudsid shintō ja budismi mõisted 1849 Berend Gildenmanni õpikus.



Heiani perioodil loodi kaks uut koolkonda Saichoo (Dengyoo Daishi, 767 - 822) - tendai buddhism. Rajas Hiei mäele templi. Pärast tema surma hakkas Hiei mäel toimuma munkade pühitsemine.

Kúkai (Kóbó Daishi, 774 - 835) - shingon buddhism Oskas klassikalist hiina keelt, sanskriti, tundis buddhismi kirjandust. Müstilisele maailmanägemusele põhinev, mandalate teemadel mediteerimine . Meeldis aristokraatidele, kõik tahtsid kiiresti kirgastuda, meeldisid rituaalid.

õpetati mappo nime all lihtsustatud buddhismi. Uued suunad tekkisid 12, 13 sajandil 1. Jiriki koolkond väidab, et mappo ajal ei saa inimene buddhistlikule institutsioonile loota, kirgastumine on inimese enda kätes . 2. Tariki koolkond - võõra jõu koolkond- rahu võib leida lootes ülimasse võimu Buddha Amithabasse.

Tariki

Amitabha - Amida puhas maa Jodo (Sukhavati) Esimene Amida kogudus mantra - Nembutsu - Rajatud Rjõnini poolt juba 1124a. nägi pääseteed löputus nembutsu (palve , mantra “Nami-Amida-Butsu”, kordamises .lugemises mille abil Puhtale maale ymber sünnitakse ) .

Munk Genku, tuntud kui Hõnen Shõnin (1133 - 1212a.), võttis Tariki kasutusele kui ainukese praktika. Selle koolnonna toetajate hulgas on läbi aegade olnud palju fanaatilisi inimesi.

Üks munk arvas, et võib ka naistega magada - läinud keisri naiste juurde - ta võeti kinni ja raiuti pea maha. Hoonen kui kahjuliku õpetuse levitaja saadeti maapakku, hiljem tuli tagasi, kuid ei saanud enam kunagi nii mõjukaks kui enne.

Eraldatuna hakkas Jōdo-Shinshū koolkond, rajaja Shinran Shonin oli samuti Hiei mäel. Sulgus pikaks ajaks oma ruumi mediteerima, talle ilmus Boddhisattva, kes käskis uskuda Amitabhat ning lubas munkadel abielluda, käskis temalgi seda teha ja Puhta Maa usku levitada. Ei olnud vaja pidevalt nembutsut korrata - piisas ühest korrast Toetajad koondunud majapidamistesse, mis olid hierarhilises seoses. Moodustasid tugeva poliitilise jõu kuna neil oli oma demokraatlik korraldus.

Kõige olulisem periood arengus oli 15, 16 sajand, kui koolkonna ees oli Rennyo (1415 - 1499a), kes kasutasid oma aja poliitilist olukorda selleks, et Shin-buddhismi esile tõsta. Tollal veel tugevad koolkonnad seotud Jaapani algupärase maailmapildiga. Talupojad polnud poliitilise olukorraga rahul - ka buddhismiga, mis rõhutas kami ja shinto ühtsust. Kamid olid tihti maaomaniku nime järgi.


Liikumine Ikko ikki.

Shin budismi talupojad hakkasid ise juhte valima ning valdasid ise oma maad. Ka aristokraadid hakkasid toetama, hulk samuraisid läks üle shin buddhismi. Lõppes Jaapani ühendamisega - Oda Nobunaga ei sallinud shin buddhismi Jishu - ajalik puhta maa koolkond. Alguses juba probleem palju pidi nembutsut ütlema. Oluline oli nembutsu ja usk Amithabasse.

Rajaja Ippen Shonin (1239 - 1289a.) Rändas Kumano poolsaarele, kus arvati olevat värav surnute riiki. Seal asuvad rajad, mis moodustavad mandala. Seda mööda käimine aitab kaasa kosmilise korra ülalhoidmisele. Tal olid saviplaadid, kuhu oli kirjutatud Amitabha nimi ning ta jagas neid vastutulijatele. Üks munk aga ütles, et ta ei taha - tal polnud usku. Öösel ilmus talle kohalik kami, kes ütles, et isegi usku pole vaja - teadvus olgu puhas. Usk tähendab toetumist oma jõule. Ippen hakkas oma usku levitama. Muutus populaaseks. Käisid ringi ja jagasid savitahvleid. Täiendasid nembutsu lausumise mõistet . Hiljem kui oma templid tekkisid, hakkasid ka vaatemänge korraldama. Vastuolijad leidsid, et see on ebasünnis. Ippeni jälgijad tahtsid ennast peale tema surma surnuks nälgida, kuid kohas, kus nad asusid,selle maaomanik ei tahtnud endale probleeme ja veenis nad ümber, et nad ikka usku edasi kuulutaksid.

Eisai (Yosai, 1146 - 1215 a.) tutvustas öpetust Kamakura välivalitsuselemis muutus kohe populaarseks. Eisai oli ka hea diplomaat ja suutis endale Kamakuras poolehoidjaid leida. See, mis ta Jaapanisse tõi oli Rinzai - zen 520a. saabus Hiinast Boddhidharma.Ilmusid möisted ja tehnikad;

  • Teadvust tuleb mõjutada vahetult, kiirete, shokeerivate vahenditega.
  • Satori - äkiline kirgastus.Valgustatus.

Zeni õpetati kaua õpetajalt õpilasele ,kuni tekkisid zen kloostrid, . Jagunes põhja ja lõuna zeniks. Hiinas oli zenil palju õpetajaid, üks radikaalsemaid neist Linji. Jaapanis hakkasid zeniga segunema kohalikud tantristlikud õpetused, sisaldas ka igasuguseid rituaale ja müstilisi pühendusi. Erines oluliselt Hiina chanist Kutsuti Jaapanisse Rankei Doryu e. Lanji Daolong (1213 - 1278a) et ta korraldaks zen institutsiooni. Õpetas juba oma aegset zeni, mis oli rangema distsipliiniga kui Linji ajal. Kamakuras 5 suurt templit, üks neist Gozan.

Muso Soseki (1275 - 1351a.) andis nõu Ashikagale, kes hakkas chani toetama. Üks väljapaistvamaid isiksusi, kes zenikoolkondadele vastu hakkas oli Ikkyu Sojun (1394 - 1481a), kes oli luuletaja. Praegu on Jaapanis rohkem levinud soto-zen. Õpetlane ja rajaja Dogen (1200 - 1253) pärit aadli- suguvõsast. Tema ema oli sõja ajal ohverdati: lootuses, et linn päästetakse ja anti ühele sõjapealikule naiseks. Hiljem uus mees kellega abiellus ja kes linnas võimu sai, ei hoolinud naise häbistatusest ja võttis ta endale naiseks.Sellest abielust sündis Dogen. Kui isa suri läks ema kloostrisse ja Dogeni kasvatas vanem vend. Hiljem läks Hiei mäele tendai kloostrisse, mis teda ei rahuldanud enda korraldusega , läks Eisai juurde. Otsustas Hiinasse sõita, õppis seal tüll aega ja tagasi tulles tõi kaasa Sōtō-zeni.Pöhimöteks on nii kaua kui zen meditatsiooni harrastada on inimene kirgastunud. Dogen möönis, et üks kõik milline tegevus võib olla praktika, kui sellele läheneda teatud seisundis. Tahtis oma koolkonda poliitilistest keskustest kaugele asetada.

Oli range, kloostri distsipliin oli karm. Peale tema surma õpilased lihtsustasid ja populaarsus kasvas. Praegu populaarsem kui rinzai.


Nichireni koolkond, rajanud Nichiren (1222 - 1282a.), teda häiris, et koolkondi on liiga palju.oli vihaselt kõigi teiste koolkondade vastu - ka soovis teisi templeid maha põletada (kutsus inimesi üles), mis tõid talle poliitilisi psobleeme. Ähvardas: kui kogu maa juhtimist kohe tema kätte ei anta, juhtub igasuguseid koledaid asju; kamid on ammu jalga lasknud ja Puhta Maa buddhistid juhivad inimesi otse põrgutesse. Vahepeal möisteti isegi surma enda ideede propageerimise eest kuid saadeti siiski maapakku. Seal ajas ta kõik gulluks. Ulus kuu poole, väites, et ta on nii universumiga üks. Siis ilmus mongolite poolt vallutusoht Jaapanile. Nichiren rõõmustas, et tema ettekuulutus on täide läinud. Nõudis juba konkreetselt võimu enda kätta. Talle pakuti osalust rituaalides ja tseremooniates , kuid ta keeldus kuna seal osalesid ka teised buddhismi koolkonnad. Talle kogunes palju pooldajaid. Kolis koos pooldajatega Minobu mäele .

Õpetus - kõige parem õpetus on lootossuutra, daimoku : Namu-Myoho-Renge-Kyo. Koolkond on olnud agressiivne läbi aegade samuti ka hilisematel aegadel, võtsid hulgaliselt ette ka sõjakäike teiste koolkondade vastu.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]