Mine sisu juurde

Iraagi ja Levandi Islamiriik

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt ISIS)
Iraagi ja Levandi Islamiriik
Tüüp Terrorirühmitus
Asutatud 8. aprill 2013
Peakorter Ar-Raqqah, Süüria
Tegevuspiirkond
Jooksvalt uuendatav kaart olukorra kohta piirkonnas:
██ ISIS-e kontrolli all olev maa-ala
██ Süüria opositsiooni kontrolli all
██ Süüria valitsuse kontrolli all
██ Iraagi valitsuse kontrolli all
██ Liibanoni valitsuse kontrolli all
██ Hezbollah' kontrolli all
██ al-Nusra kontrolli all
██ Süüria kurdide kontrolli all
██ Iraagi kurdide kontrolli all
██ Vaidlusalune territoorium
██ Türgi armee kontrolli all
Võtmeisikud

Juht: Abū Bakr al-Baghdādī †

Töötajaid Kokku võitlejaid: 47 600 – 257 900
Allüksused

Islamiriigi harud:

Iraagi ja Levandi Islamiriik (araabia keeles الدولة الإسلامية في العراق والشام ad-Dawlah al-Islāmiyah fī 'l-ʿIrāq wa-sh-Shām; araabiakeelne lühend داعش Daiš; inglise keeles Islamic State või Islamic State of Iraq and Syria või Islamic State of Iraq and the Levant; lühend IS või ISIS või ISIL) on sunniitide islamistlik terroriorganisatsioon, mis on eri nimede all olemas olnud alates 1990. aastate keskpaigast, kui Al-Qā‘idahga seotud rühmitus asus koostööle Usāmah ibn Lādiniga. Islamiriik on hõivanud maa-alasid Iraagis, Süürias ja Liibüas.

Araabia keeles on grupp tuntud kui ad-Dawlah al-Islāmiyah fī 'l-ʿIrāq wa-sh-Shām, mis viib lühendini Da'ish, Da'eesh või DAESH (داعش, araabiakeelne hääldus: [ˈdaːʕiʃ]), mis on "Araabia ja Levandi Islamiriigi" (ing ISIL) araabiakeelne vaste.[1] Seda terminit on hakatud järjest sagedamini kasutama ka lääneriikides.[2]

Islamiriik põlvneb kunagisest Al-Qaida (AQ) Iraagi harust, mis ilmus Iraagis avalikkuse ette 2004. aastal pärast Şaddām Ḩusayni kukutamist.[3] 2006. aastal ühines see AQ allasutus 11. sunniitliku äärmusasutusega ja loodi Islami Riik Iraagis (ISI). Liikumine haaras samm-sammult ka keskse rolli president Bashār al-Asadi vastu suunatud sõjategevuses Süüria kodusõjas (algas 2011. aastal). 9. aprillil 2013 hakkasid nad end nimetama Islami Riik Iraagis ja Süürias (ISIS). Eduka sõjategevus tulemusel kuulutati 29. juuni 2014 hõivatud aladel Süürias ja Iraagis välja šariaadi juhtimisvormiga ülemaailmne Islami Kalifaat (IR). Pealinnaks sai Al-Raqqah, Süürias. Islamiriigi (IR) sunniäärmuslastest võitlejad vallutasid juunis 2014 Iraagi suuruselt teise linna Mosuli. Rahvusvahelise avalikkuse jaoks tuli IR-i kiire edu üllatusena.[viide?] 2018. aasta kevadeks on Islamiriigilt kõik maa-alad tagasi võidetud.

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Islamistliku ühiskonda rajava organisatsiooni esindajad on teatanud (29. juunil 2014), et nende propagandistlik nimetus inglise keeles on Islamic State (ing IS). Paljude riikide poliitikud kasutavad ka organisatsiooni vanu nimetusi, kuna ei soovi kalifaati tunnustada. Ametlikuks nimeks on araabia maailmas lühend, mis kirjutatakse eesti keeles Daiš (a võib hääldada araabiapäraselt ä, aga ei pea).

Islamiriik (IR) loodi 2014. aasta algusest Al-Qaida rühmadest Iraagis ja Süürias, organisatsioonis, millel olid juba varem sarnased nimetused: Islamiriik Iraagis ja Süürias (ISIS, araabia ajakirjanduses nimetus al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām) ja Islamiriik Iraagis ja Levandis (ISIL). Viimasest nimetusest oli 2 varianti ja ISIS-est kolm. Islamiriigi nime kasutusele võtmisega loobus rühmitus geograafilisest tähistusest "Iraagis ja Levandis" (araabia k al-Sham) oma nimes, mis viitab nende laienenud ambitsioonidele.

Islamiriik on läbinud mitmeid nimevahetusi alates väidetavast loomisest 1999. aastal Iraagis. Algselt tuntud nime all Jamāʻat al-Tawḥīd wa-al-Jihād (JTJ), ("Monoteismi ja džihaadi organisatsioon"). 2004. aastal rühmitus vandus truudust Osama Bin Ladenile ja võttis nime Tanẓīm Qāʻidat al-Jihād fī Bilād al-Rāfidayn ("Džihaadi baasorganisatsioon Mesopotaamias"). Tollal oli organisatsioon tuntud kui Iraagi Al-Qaida (AQI). 2006. aastal muutus see Iraagi Islamiriigiks (ISI), kuid muutis nime uuesti 2013. aastal pärast laienemist Süüriasse: Iraagi ja Levandi Islamiriik (ISIL) või Iraagi ja al-Shami Islamiriik (ISIS). Rühmituse viimane (hüüd)nimi, "Islamiriik", tekkis pärast uue kalifaadi väljakuulutamist 29. juunil 2014.[4]

Nimede ja lühendite ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1999? JTJ (Jamāʻat al-Tawḥīd wa-al-Jihād ; e.k Monoteismi ja džihaadi organisatsioon).
  • 2002 Az-Zarqawi-Võrgustik, hakkas tegutsema Põhja-Iraagis.
  • 2004 TQJBR (Tanẓīm Qāʻidat al-Jihād fī Bilād al-Rāfidayn ; e.k Džihaadi baasorganisatsioon Mesopotaamias); AQI (Iraagi Al-Qaida) koostöö tõttu Al-Qaidaga.
  • 2006 ISI (e.k Iraagi Islamiriik).
  • 2013 ISIS (ar: al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām; ing: Islamic State of Iraq and al-Sham) Iraagis ja ISIL Süürias.
  • 2014 juuni IR (ing Islamic State; e.k Islamiriik IR). Araabia maailmas kasutatakse araabiakeelset lühendit Daiš, sest see terrorirühmitus pole ei islam ega riik.

Nimeversioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Islamiriigi nimi on poliitilise, sotsiaalse ja ideoloogilise võitluse osa. Islamiriik kasutab moslemitele olulist nimetust oma tähtsuse tõstmiseks ning see on ideoloogilise sõja üks osa. Islamiriigi nimi võeti nutikalt kasutusele, et värvata võimalikult suurt hulka kaasajooksikuid. Rühmituse tegevus ja nimi tekitavad maailmas põhjendamatut islamihirmu ja vastumeelsust muslimite vastu.[5]

USA sõjaväes (ja ka mujal meedia uudistes) kasutatakse ametlikult kahte pikemat lühendit (ISIS ja ISIL), et (juba pealkirjas) eristada sündmuse toimumise asukohariiki. 60 riigist ja organisatsioonist koosnev ühendus ei kasuta nimetust Islamiriik, vaid rühmituse varasemat nimetust – Iraagi ja Levandi Islamiriik (ISIL). Viimane suund on nimetus Daiš (Daesh), lühend araabiakeelsest al-Dawla al-Islamyia fil Iraq wa’al Sham, mis ei viita otseselt ei islamile ega riigile.[5]

Türgi meedia kasutab tihti araabiakeelset nimetuse lühendit Daiš. Kui Prantsuse välisminister seda tegi, ähvardati teda raevukalt sotsiaalmeedias, sest äärmuslastele ei sobi nende jutustuse teisendamine.[6] Suund nimetuse Daiš kasutamiseks on tugevnenud ka USA-s.[7]

Ideoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Süürias ja Iraagis maid vallutanud terroriorganisatsioon Islamiriik (IR) on lisaks edukusele sõjatandril ka edukas ühismeedias ja reklaamivõtetes. Levitatakse kvaliteetseid videoid Islamiriigi tegevusest. Twitteris mainitakse araabia keeles Islamiriiki päevas kümneid tuhandeid kordi, mis teeb sellest kõige mainituma terrorirühmituse maailmas. Araablaste kõrval sõdib tuhandeid eurooplasi ja ameeriklasi, mis näitab, et Islamiriigi propaganda avaldab mõju ka lääneriikide elanikele[8]. IR-i mõjuvõim tuleneb edukast veebipropagandast. Seetõttu reisivad üha uued fanaatiliselt meelestatud isikud Süüriasse ja Iraaki Islami Kalifaati rajama.[9] Propagandist saab oluliselt kõrgemat palka ja soodustusi kui tavaline püssimees.

Ideoloogiliselt on Lähis-Idas toimuva juured nii Muhammadi järgse kalifaadi loomise kui ka ristisõdijate vastase võitluse eeskujus. Organisatsiooni eesmärk on Iraagi ja Süüria aladel rajada islamikalifaat, mis järgiks (nagu kõik pühasõdalased soovivad) koraani ja šariaadi reegleid.

IR-i teatraalne metsikus on osa teadlikust plaanist, mis sõnastati 2004. aastal kui "Metsikuste haldamine" (al-Qaida Iraagi haru esindajate poolt). Turismikuurortide ründamisel kasvavad nende maade kulutused julgeolekule. Rünnakuid kasutatakse, et tõmmata Lääneriigid võimalikult sügavale sõjalisse konflikti. Eesmärk on hirmutada arenenud ühiskonnad (Ameerikas ja Euroopas) loobuma psühholoogilisest meediasõjast ja sõdimisest käepikenduse abil ning nende suunamine otsesesse võitlusse.[10]

Islamiriik on saanud tugevaid mõjutusi vahhabismist, on fundamentalistlik ning äärmuskonservatiivne (nõuavad kõigilt inimestelt, ka ilmalikus elus, šariaadi järgimist). Soovitakse tulla tagasi islami juurte juurde, allutada igapäevaelu kõiges Koraanis ning hadith'ites (jutustused Muḩammadi ning tema peamiste kaaslaste sõnadest ning tegudest) sätestatule. Islamiriigi suurimad vaenlased on šiiidid (keda on Iraagis üle 60 protsendi), ning Iraanis valitsev šiiitide režiim.

Islamiriigi sunniidi (neid on moslemitest 90%) pühasõdalased nõuavad kõigi moslemite neile allumist ja truuduse vandumist Islamiriigile. IR on kõige olulisem rahvusvaheline sündmus seoses islami terrorismiga alates 9/11 toimunut. Eesmärk on globaalse võimu haaramine, sest rajatav kalifaat peaks hõlmama kõiki islamiriike, Kagu-Euroopat, Põhja- ja Kesk-Aafrikat, Venemaa lõunaosi ning Indiat ja Hispaaniat.

Rahastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Islamiriigi pühasõdalaste valduses on Iraagis mitmeid naftatööstusettevõtteid. Sõdalased võivad teenida naftamüügiga kuni miljon dollarit päevas. Islamiriik saab raha ka jõukatelt annetajatelt ning kuritegevusest (nt pangaröövid). 2014. aastal olevat pühasõdalased pantvangi võetud lääneriikide kodanike pealt teeninud juba umbes 20 miljonit dollarit. 13. novembril 2014 esitles Islamiriik oma valuutat dinaari (koostises on kulda, hõbedat ja vaske) sotsiaalmeedias ning võttis selle kohe käibele Iraagis Mosulis ja Ninevehis.[11]

2015. aasta alguse meediateadete kohaselt rahastab Daiš end odava nafta müügiga (20 dollarit barrel). Teine tuluallikas inimkaubanduse kõrval on elundite müük. Müüakse kunstiväärtusi (neid ka lõhutakse: Nimrudi linn, Mosuli muuseum) ja eraisikutele arheoloogilise kaevandamise õigusi. Väidetavalt IRi rahastatakse Qatarist ja Saudi Araabiast, et kukutada Iraagi ja Süüria (Assadi) valitsusi.

USA rahandusministeeriumi hinnangul on IR-i naftatulud 500 miljonit dollarit aastas. Arvatakse, et kalifaadil on varasid 500 miljoni kuni miljardi dollari väärtuses, mis võeti eelmisel aastal Iraagi pankadest. Sõdalased hoiavad kontrolli all Tigrise ja Eufrati jõe orgudes põlde, mis annavad umbes kolmandiku Iraagi nisu (200 miljoni dollari eest) ja peaaegu 40 protsenti odrasaagist.[12]

Ülevaade

[muuda | muuda lähteteksti]

Rühmituse asutas sunni võitleja Abū Muş‘ab az-Zarqāwī, väidetavalt aastal 1999. Rühmituse algus ja juhtimine pole täpselt teada.[13] 2002. aastal hakkasid Al-Qaida juhid kõnelema ühtse kalifaadi loomisest. 2003 plaaniti sõja väljaviimine Iraagist. 2004–2006 oli USA eriüksuste põhiülesanne Abū Musʿab az-Zarqāwī tabamine. 2012. aasta detsembris moodustati Süüria Islamirinne. Ühendades viis suurt salafide rühmitust (nende hulka ei kuulu Jabhat al-Nusra), moodustati Islamiriik Süürias.[14] Riigiüleselt, piirkonda ohustavaks arvestatavaks sõjaliseks jõuks kujunesid nad 2014. aasta alguseks, kui otsustati ühineda Iraagi islamistlike rühmitustega. Rühmitus koosneb rahvusvahelistest võitlejatest üle maailma. Islamiriigi liider on praegu Abu Bakr al-Baghdadi.

Islamiriik (IR) tekkis rändavatest pühasõdalastest Süürias ja Iraagis, keda rahastati läbi Araabia Ühendemiraatide, Katari, Kuveidi ja Saudi Araabia. ISIS-t ehk Iraagi alade võitlejaid juhivad eranditult Husseini aegsed luure- ja salapolitsei endised ohvitserid. Rühmitus tõusis läänemaailma huviorbiiti aasta 2014 alguses, kui nad korraldasid sissetungi Iraaki. IR-i sümboolseks alguseks peetakse Süüria ja Iraagi vahelise piiri hävitamist.

Venemaalt tulnud võitlejad vallandasid Süüria kodusõja, kuulutasid Al-Qaida liiga leebeks ja alustasud läbirääkimisi Iraagi islamistide ühinemiseks Süüria omadega, luues niimoodi aluse praegusele "islamiriigile". Venemaalt saabunud islamistide ja Iraagi endiste ohvitseride tegevust on algusest peale väga hästi suunatud, mis sarnaneb mitmeti hübriidsõjaga Ida-Ukrainas.[15]

Iraagis vallutasid Islamiriigi võitlejad ka Şalāḩ ad-Dīn ja Nīnawá provintside osad ning Al-Fallūjahi ja Tikrīti linnad. Rühmitus sai pärast Mosuli linna vallutamist kuni 429 miljonit dollarit sealsest keskpangast. Kuni 80 000 võitlejaga rühmitus omab Toyota kaubikute konvoisid ning Singeri rakette, õhutõrjerelvi, tankitõrjerelvi, Blackhawki helikoptereid, kaubalennukeid ja isegi Scud-rakette.[13] Hoolimata oma nimest (Islamiriik) ei ole tegu riigi, vaid "armeega", kelle käsutuses on ka mõned tankid, hävituslennukid, kahurid ja mürsuheitjad. Kõik terroriaktid on teostatud tulirelvadega AK-47, mis on vene päritolu. Iraagi šiiitidelt võeti ära neile USA armee antud sõjatehnika (peamiselt täisrelvastuses Mosuli langemisel) ja eriüksuste maastureid.

2014. aastal vallutasid IR-i liikmed Põhja-Iraagis kahe miljoni elanikuga Mosuli linna (suuruselt teine Iraagis) ja veel teisigi Põhja- ja Lääne-Iraagi linnu, jõudes välja ka Bagdadi naabrusse u 80–90 km kaugusele pealinnast. Iraagi sõjavägi ja šiiitide vabatahtlikud on asunud vasturünnakule ning saavutanud teatavat edu, kuid Tikrit ja Mosul on veel jätkuvalt IR-i salafistidest pühasõdalaste käes. Alates augustist 2014 on IRi võitlejad USA õhurünnakute märklauaks.

Panislamistlik IR on Jabhat al-Nusra kõrval kõige võimekam salafistlik grupeering Süürias. IR arendab vastupanu nii Iraagis kui Süürias, kuigi viimasel ajal on nende tegevus enam kandumas Süüriasse, kus nende tugialad asuvad al-Raqqah kubermangus Põhja-Süürias ning nad hoiavad enda kontrolli all mitmeid linnu Süüria ja Türgi piirialadel, kus nad on kehtestanud šariaadi võimu.

IR on sisemiselt killustunud eri huvirühmade vahel. See on IRi ründamise lihtsamaks muutnud. USA ja Euroopa Liit toetavad Iraagi armeed ja kurde. Iraan andis kurdidele vajalikku relvastust.[16]

IS on ainus terroriorganisatsioon, mis on suutnud vallutada ja hoida suuremat maa-ala Edela-Iraagis ja Kirde-Süürias. Sellest piirkonnast on IR armutult kõrvaldanud kõik, kes pole moslemid – peamiselt kristlased ja jeziidid. Sajad tuhanded on pagenud paanikas Türki või Iraagi Kurdistani, kuid teist samapalju jäi lõksu ja tapeti võikal moel. Meestel raiuti pea, nad löödi risti, maeti elusalt või lasti lihtsalt maha. Naised ja lapsed jagati võitlejate vahel sõjasaagina. IR-i usk lubab võitlejatel naisi vägistada ning isegi lapsi seksuaalselt ära kasutada.

Paljud Türgi mõõdukad moslemid ja suur kurdi vähemus jälestavad ISISe "islami nimel" korda saadetud kuritegusid ja mõistavad need täielikult hukka. See pole ei islam ega ka riik.[5]

Prantsuse islamiühenduste 8. septembri 2014 üleskutse ja teiste islamikogukondade üleskutsed mõistavad selgelt ja tingimusteta hukka islami ärakasutamise terroristlike äärmusrühmituste poolt. Islami usund ei õigusta vägivalda, sallimatust ja inimsusvastaseid kuritegusid.[17]

Organisatsiooni välismaalastest võitlejad

[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta novembri alguse seisuga on IRi poole oletatavalt võitlema läinud Venemaalt u 2400; enamasti Tšetšeeniast (FSB, september 2015)[15]; Prantsusmaalt 900; Ühendkuningriigist 500; Saksamaalt 400 + 200 (Saksa luureteenistus, september 2015); Belgia: 300; Austraalia: 250–300 (20 hukkunud); Filipiinid: 200. Holland: 100–150; Kanada: 130; Taani ja USA: 100; Norra ja Rootsi: 50–100; Hispaania: 50; Soome: 40; Eesti: 2 (2015 I kvartal)

2015. aasta novembri seisuga väideti IR-l olevat u 90 000 võitlejat. 2016 mais arvati seal olevat u 70 000 võitlejat, kes on u sajameheliste autoüksustena hajutatud üle maa. 2015. aasta lõpuni ühines USA eriteenistuste andmetel nendega iga kuu u 1000 võitlejat üle kogu maailma. 2016. aasta mai seisuga oli võitlejaid u 33 000 ja välisvõitlejate juurdevool oli järjest maa-alasid kaotavale IR-ile vähenenud.

Arvamusuuringud

[muuda | muuda lähteteksti]

Lähis-Ida ja Aasia

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Küsitlusfirma ORB International 2014. aastal 12 Süüria kubermangus läbi viidud uuringu kohaselt leidis 4% inimestest, et ISIS esindab kõige paremini Süüria rahva huve ja pürgimusi. Enim (24%) jagati seda seisukohta ISIS-e kontrolli all olevas Ar-Raqqah kubermangus, kaheksas kubermangus aga ei leidunud ühtegi selliselt vastajat.[18] Sama firma 2015. aasta kõiki 14 Süüria kubermangu hõlmanud küsitluse järgi pidas valdav osa inimestest ISIS-e mõju Süüria situatsioonile negatiivseks, 22% aga positiivseks. Valitsusvägede võimu all olevas piirkonnas hindas nende mõju negatiivsena 94% ja positiivsena 5%, kurdi omakaitseväe YPG võimualal negatiivsena 81% ja positiivsena 17%, opositsiooni võimualal negatiivsena 69% ja positiivsena 28% ning ISIS-e enda kontrolli all hoitaval alal nägi nende mõju negatiivsena 21% ja positiivsena 71% vastajatest.[19] Kriitikute hinnangul pole aga selline ISIS-e aladel läbi viidud küsitlus usaldusväärne, kuna kohalikud inimesed võivad pidada ausalt vastamist ohtlikuks ja ORB International pole teada andnud, kuidas seal täpselt küsitlus korraldatud oli.[20] Sama küsitluse raames nõustus 82% süürlastest väitega, et ISIS on USA loodud. Üle poole vastajatest nõustus ka, et ISIS on araabia maade ja Türgi sektantliku poliitika tagajärg, et see on Araabia riikide loodud ning et välisriigid on selle loonud tasakaaluks Iraanile.[19]
ORB International viis analoogse küsitluse 2015. aastal läbi ka 9 Iraagi kubernerkonnas (kaasamata jäid 3 põhiliselt kurdidega ja 6 lõunapoolset põhiliselt šiiitidega asustatud kubernerkonda). 93% vastanutest pidas ISIS-e mõju Iraagi olukorrale negatiivseks ja 5% positiivseks. Šiiitide hulgas olid vastavad numbrid 99% ja 1%, sunniitide hulgas 89% ja 8%. ISIS-t uskus 85% iraaklastest olevat USA loodud, 75% nõustus väitega, et selle olemasolu on ülemäärase sektantluse tagajärg.[19]
  • Uurimisinstituut Arab Center for Research and Policy Studies korraldas 2014. aastal küsitluse Egiptuse, Iraagi, Jordaania, Liibanoni, Palestiina, Saudi Araabia ja Tuneesia elanike ning Liibanonis, Jordaanias ja Türgis elavate Süüria põgenike seas. Oma koduriigi julgeolekule ja stabiilsusele pidas ISIS-t otseseks ohuks 63%, otsest ohtu ei näinud 33% kõigist vastanutest. Enim tunnetati ohtu Liibanonis (90% vs 10%), kõige vähem Egiptuses (31% vs 63%). Keskmiselt 69% vastanutest nõustus väitega, et ISIS on loodud välisjõudude poolt, ning 20% väitega, et ISIS sündis kohaliku regiooni ühiskondadest ja nende konfliktidest, 7% ei nõustunud kummagi vaatega. Keskmisest enam nägid ISIS-e taga välisjõude liibanonlased (80%), regioonisisest põhjust aga palestiinlased (34%). Oma suhtumist ISIS-esse kirjeldas negatiivsena keskmiselt 72%, teatud määral negatiivsena 13%, teatud määral positiivsena 7% ja positiivsena 4% küsitluses osalenutest. Kõige negatiivsem oli suhtumine Liibanonis (99% hindas negatiivse või teatud määral negatiivsena), kõige positiivsem Palestiinas (24% hindas positiivse või teatud määral positiivsena). ISIS-e populaarsust oma toetajate seas seletasid vastajad kõige sagedamini sõjaliste saavutuste (15%), Kalifaadi väljakuulutamise (14%) ja islami reeglite pühendunud järgimisega (13%).[21]
Center for Research and Policy Studies viis analoogse küsitluse läbi ka 2015. aastal, seekord osalesid lisaks eelmise aasta riikidele (välja arvatud Süüria põgenikud) ka Alžeeria, Kuveit, Maroko, Mauritaania ja Sudaan. Kõigist vastajatest suhtus 80% ISIS-esse negatiivselt, 9% teatud määral negatiivselt, 4% neutraalselt, 4% teatud määral positiivselt ja 3% positiivselt. Kõige negatiivsemad olid hinnangud Liibanonis (99% hindas negatiivse või teatud määral negatiivsena), kõige positiivsemad Mauritaanias (20% hindas positiivse või teatud määral positiivsena). ISIS-esse suhtumine oli ühesugune nii eriti religioossete kui mittereligioossete, samuti nii religiooni riigivõimust lahutamist pooldavate kui mittepooldavate vastajate vahel, millest küsitluse korraldajad järeldasid, et ISIS-t ei toetata mitte religioossetel, vaid Araabia regiooni konfliktidega seotud kaalutlustel. Küsitlusele vastajad ise seletasid ISIS-e populaarsust oma toetajate seas enamasti poliitiliste teguritega (sh 24% sõjaliste saavutustega), kolmandik vastajatest nimetas religioosseid põhjuseid (sh 18% islami põhimõtete järgimist). 50% küsitletutest (enim Liibanonis – 77%) nõustus väitega. et ISIS on välisjõudude loodud, 38% (enim Marokos – 55%) väitega, et tegu on kohalike ühiskondade ja konfliktide toodanguga, 3% ei nõustunud kummagi väitega. 48% (enim Alžeerias – 59%) nõustus, et ISIS on Araabia ühiskondades leiduva usulise äärmusluse tagajärg, 35% (enim Liibanonis – 61%) pidas seda Araabia riigivõimude poliitika tagajärjeks, 7% ei nõustunud kummagi väitega. Peamise ISIS-e ja teiste terroriorganisatsioonide vastu võitlemise vahendina toodi kõige sagedamini välja regioonis toimuvat üleminekut demokraatiale (28%) ja Palestiina konflikti lahendamist (18%).[22]
  • Küsitlusettevõtte Zogby Research Services 2014. aastal korraldatud uuring näitas, et kõigi Süüria kodusõja osapoolte võrdluses toetas ISIS-t 15% Araabia Ühendemiraatide, 3% Saudi Araabia ja Liibanoni ning alla 1% Iraagi sunniitidest. Türgis ja Iraanis küsitletud sunniitidest polnud ükski ISIS-e pooldaja. Iraagi ja Saudi Araabia šiiitide seas oli nende toetus alla 1%, Türgis, Liibanonis, Iraanis ja Araabia Ühendemiraatides ei avaldanud ükski küsitletud šiiit ISIS-ele poolehoidu.[23]
  • The Washington Institute for Near East Policy 2014. aasta uuringute kohaselt suhtus ISIS-esse väga negatiivselt 99% Liibanonis, 82% Egiptuses, 79% Araabia Ühendemiraatides, 75% Kuveidis ja 73% Saudi Araabias küsitletud inimestest. Üsna negatiivseks hindasid oma suhtumise 17% Saudi Araabia, 15% Kuveidi, 13% Araabia Ühendemiraatide, 3% Egiptuse ja 1% Liibanoni vastajatest, üsna positiivseks 3% Saudi Araabia ja Kuveidi ning 2% Egiptuse ja Araabia Ühendemiraatide vastajatest ning väga positiivseks 2% Saudi Araabia ning 1% Egiptuse, Kuveidi ja Araabia Ühendemiraatide vastajatest.[24][25]
  • Mõttekoja Center for Strategic and International Studies enne 2015. aastat korraldatud uuringute järgi pidas ISIS-t terroristlikuks liikumiseks 94% Iraagi, 82% Jeemeni, 73% Jordaania ning 72% Süüria ja Liibüa küsitletutest. ISIS-t ei pidanud terroriliikumiseks 27% Süüria, 7% Jeemeni ja Liibüa ning 5% Iraagi ja Jordaania küsitletutest. Süüria-siseselt nimetas seda terroristlikuks liikumiseks 88% valitsusvägede võimuala, 63% opositsioonijõudude võimuala ja 37% ISIS-e enda võimuala inimestest. 63% ISIS-e alal, 35% opositsiooni alal ja 12% valitsuse alal elanud küsitletutest ISIS-t terroristlikuks liikumiseks ei pidanud.[26]
  • Uuringufirma IIACSS korraldas 2014. ja 2015. aastal Iraagis ISIS-e kontrolli all oleval alal Mosulis ja Anbaris uuringu, mille põhjal selgus, et oli kasvanud nende inimeste hulk, kes nägid ISIS-t endasuguste inimeste esindajana, ehkki enamus oli siiski nende vastu. 57% soovis, et ISIS lahkuks Mosulist, 39% soovis nende jäämist.[27] Selle küsitluse usaldusväärsust on kritiseeritud, tuues välja probleemid küsitluse korraldamise turvalisuse ja logistika osas ning kohaliku elanikkonna koosseisu muutumise suure hulga inimeste lahkumise tõttu.[28]
  • 2015. aastal Pew Research Centeri 11 riigis (Liibanon, Iisrael, Jordaania, Palestiina, Indoneesia, Türgi, Nigeeria, Burkina Faso, Malaisia, Senegal, Pakistan) läbi viidud uuringu kohaselt oli valdava osa küsitletute hoiak ISIS-e suhtes mittetoetav. Kõige negatiivsem oli suhtumine Liibanonis (kristlastest ja šiiitidest suhtus ISIS-esse negatiivselt 100% ning sunniitidest negatiivselt 98% ja positiivselt 1% vastanutest), Iisraelis (juutide hulgas olid vastavad näitajad 98% ja 0%, araablastel 91% ja 4%) ning Jordaanias (94% ja 3%). Kõige paremas valguses nähti ISIS-t Nigeerias (moslemitest oli 61% negatiivsel ja 20% positiivsel arvamusel, kristlastest vastavalt 71% ja 7%), Senegalis (60% ja 11%) ja Malaisias (moslemid 67% ja 12%, budistid 65% ja 6%). Pakistanis puudus 62% vastanutest kindel seisukoht, 28% suhtus mittetoetavalt ja 9% toetavalt.[29]
  • ASDA’A Burson-Marstelleri 2016. aasta küsitlused 16 araabia riigi noorte (18–24-aastaste) seas näitasid, et pooled noortest pidasid ISIS-e esiletõusu Lähis-Ida suurimaks probleemiks. 77% vastas, et nad on ISIS-e esiletõusu pärast mures, 22% aga, et nad ei ole. 13% nõustus väitega, et nad võiksid ISIS-t toetada, kui see ei kasutaks nii palju vägivalda, 78% aga ei nõustunud. 76% arvas, et ISIS-el ei õnnestu Islamiriiki luua, 15% arvas, et õnnestub. Põhjustena, miks ISIS mõnedele noortele võib meeldida, toodi kõige sagedamini välja noorte tööpuudust ja väheseid võimalusi (24%), uskumust, et ISIS-e tõlgendus islamist on teistest parem (18%) ning sunniitide, šiiitide ja teiste piirkonna religioonide vahelisi pingeid (17%). 25% ütles, et nad ei oska seda seletada ega mõista, miks keegi peaks tahtma ISIS-ega liituda.[30]

Lääneriigid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • USA-s 2014. aastal läbi viidud küsitluse kohaselt arvas 14% inimestest (sh 22% vabariiklastest, 13% sõltumatutest (parteidega mitteseotutest) ja 6% demokraatidest), et enamik moslemitest toetab ISIS-t, 44% (sh 53% sõltumatutest, 41% demokraatidest ja 41% vabariiklastest), et toetus on võrdselt jagunenud ja 40% (sh 48% demokraatidest, 35% vabariiklastest ja 31% sõltumatutest), et enamik moslemitest vastandub ISIS-ele.[31]
  • Uuringufirma The Polling Company Inc./Woman Trend küsitles 2015. aastal USA moslemeid, kellest 43% ütlesid, et ISIS-e uskumused pole islamipärased, 29%, et need on islamipärased, aga ekslikud tõlgendused, ning 9% arvas, et need on õiged ja šariaadiga kooskõlas.[32] Mitmetel hinnangutel on see küsitlus aga ebausaldusväärne: kahtluse alla on seatud küsitluse läbiviimise meetodi sobivus, tähelepanu on juhitud selle tulemuste märkimisväärsele erinemisele sarnasest usaldusväärsemast uuringust, samuti on osutatud, et uuringu tellija, mõttekoja Center for Security Policy juht on avaldanud mitmeid moslemitega seotud vandenõuteoreetilisi seisukohti, mis panevad kahtluse alla ta objektiivsuse.[33][34]
  • Uuringufirma ICM Researchi küsitlused näitasid, et 2014. aastal suhtus 44% Suurbritannia elanikest ISIS-esse väga negatiivselt, 20% mõnevõrra negatiivselt, 5% mõnevõrra positiivselt ja 2% väga positiivselt (ülejäänud ei osanud vastata). 2015. aasta küsitluse järgi oli väga negatiivse suhtumisega 80%, mõnevõrra negatiivse suhtumisega 5%, mõnevõrra positiivse suhtumisega 6% ja väga positiivse suhtumisega 3% brittidest.[35][36] Moslemite osakaal Suurbritannias on seejuures hinnatud 5%-le.[37] ICM Researchi korraldas 2014. aastal analoogsed küsitlused ka Saksamaal ja Prantsusmaal. Väga negatiivselt suhtus ISIS-esse 54% sakslastest ja 31% prantslastest, mõnevõrra negatiivselt 28% sakslastest ja 31% prantslastest, mõnevõrra positiivselt 2% sakslastest ja 13% prantslasest ning väga positiivselt 0% sakslastest ja 3% prantslastest. Nooremates vanusegruppides oli positiivne suhtumine ISIS-esse keskmisest enam levinud. Moslemite osakaalu Prantsusmaal on hinnatud 7,5%-le ja Saksamaal 4,6%-le.[37][38]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Tharoor, Ishaan (18. juuni 2014). "ISIS or ISIL? The debate over what to call Iraq's terror group". The Washington Post. Vaadatud 21. juuni 2014.
  2. ↑ Jon Levine: If You Hear President Obama and John Kerry Call ISIS "Daesh," Here’s Why Mic, 15. november 2015
  3. ↑ Holger Mölder. Kuidas taltsutada Islamiriiki – strateegiline malepartii Lähis-Idas. Maailma Vaade nr 23.
  4. ↑ James Corbett. Islamiriik: mis on ISIS? Avatud allikatel põhinev uuring. Decivitate.ee, 18.09.2014. (28.10.2014)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Hille Hanso. Islamiäärmuslased on loonud eduka narratiivi... Diplomaatia nr 136, 12.2014.
  6. ↑ Hille Hanso "Islamiäärmuslased on loonud eduka narratiivi..." Diplomaatia nr 136, 12.2014.
  7. ↑ US general rebrands Isis 'Daesh' after requests from regional partners. A. Yuashin, The Guardian
  8. ↑ Kristjan Ats Mägi. Kommentaar: Islamiriigi reklaamkampaania teeb suurkorporatsioonidele silmad ette. (01.11.2014)
  9. ↑ FOTO: Kapo vihjab, et Islamiriigi eest võitlema läinud Eesti kodanik rakendas oma pisitütre terroriorganisatsiooni propagandavankri ette. www.DELFI.ee 14. aprill 2015.
  10. ↑ Scott Atran, Nafees Hamid. Pariis – sõda mida ISIS igatseb. Ajakiri Vikerkaar, 2015 nr 12, lk 84–85.
  11. ↑ http://www.postimees.ee/2991323/islamiriik-tutvustas-oma-raha
  12. ↑ http://majandus24.postimees.ee/3406467/isisel-on-rohkem-raha-kui-senini-arvati
  13. ↑ 13,0 13,1 James Corbett. Islamiriik: mis on ISIS? Avatud allikatel põhinev uuring. Decivitate, 18.09.2014.
  14. ↑ Erik Männik. Sõda ja rahu Süürias.Diplomaatia nr 118/119, Juuni 2013 (28.10.2014)
  15. ↑ 15,0 15,1 Eerik-Niiles Kross. Venemaalt tulnud džihadistid radikaliseerisid Süüria kodusõja. Postimees. 17. september 2015.
  16. ↑ Peeter Raudsik. Miks Iraak ei lagune? Diplomaatia nr 134, Oktoober 2014. (01.11.2014)
  17. ↑ Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon olukorra kohta Iraagis ja Süürias ning rühmituse Islamiriik (IS) pealetungi, sealhulgas vähemuste tagakiusamise kohta 2014/2843(RSP).
  18. ↑ Three in Five Syrians Support International Military Involvement. ORB International
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 ORB/IIACSS poll in Iraq and Syria gives rare insight into public opinion. ORB International
  20. ↑ Happy In IS-Held Raqqa? No Way, Say Syrian Activists. RFE–RL
  21. ↑ The Military Campaign against the Islamic State in Iraq and the Levant: Arab Public Opinion. Arab Center for Research and Policy Studies
  22. ↑ Arab Opinion Index 2015. Arab Center for Research and Policy Studies
  23. ↑ Today's Middle East: Pressures and Challenges. Zogby Research Services
  24. ↑ ISIS Has Almost No Popular Support in Egypt, Saudi Arabia, or Lebanon. The Washington Institute for Near East Policy
  25. ↑ New Poll Shows Majority of Saudis, Kuwaitis, Emiratis Reject ISIS, Back Two-State Solution with Israel. The Washington Institute for Near East Policy
  26. ↑ Public Opinion Towards Terrorist Organizations in Iraq, Syria, Yemen, and Libya. Independent Institute for Administration and Civil Society Studies
  27. ↑ Combating Da'esh: We Are Losing the Battle for Hearts and Minds. The Washington Institute for Near East Policy
  28. ↑ Haitham Numan. Polling in ISIS-Controlled Territories: A Response. The Washington Institute for Near East Policy
  29. ↑ In nations with significant Muslim populations, much disdain for ISIS. Pew Research Center
  30. ↑ 8th annual ASDA’A Burson-Marsteller Arab youth survey: Inside the hearts and minds of Arab youth. ASDA’A Burson-Marsteller
  31. ↑ American Public Attitudes Toward ISIS and Syria
  32. ↑ Poll of U.S. Muslims Reveals Ominous Levels Of Support For Islamic Supremacists’ Doctrine of Shariah, Jihad. Center for Security Policy, 2015
  33. ↑ Lauren Carroll, Louis Jacobson. Trump cites shaky survey in call to ban Muslims from entering US. The PolitiFact, 2015
  34. ↑ Nathan Lean, Jordan Denari. Here’s Why You Shouldn’t Trust the Latest Poll on American Muslims. The Huffington Post, 2015
  35. ↑ Nick Sommerlad. Muslim leader: 'ISIS-supporting Brits may be disenfranchised by Tory cuts'. Daily Mirror, 2015
  36. ↑ ISIS Poll for The Daily Mirror. ICM, 2015
  37. ↑ 37,0 37,1 15% of French people back ISIS militants, poll finds. RT, 2014
  38. ↑ New EU Members Survey, Combined July 2014

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Juhtkond
Praegune
 † Endine
Ajalugu
Sündmuste ajatelg
2013 · 2014 · 2015 · 2016 · 2017 · 2018 · 2019 · 2020 · 2021
Rahvusvahelised
harud
Sõjad
Lahingud
2013
2014
2015
Nofaliya langemine (2015) · 2015. aasta Lääne-Aafrika pealetung · 2015. aasta Egiptuse õhulöögid Liibüas · Bosso ja Diffa reid · Ida-al-Hasakahi pealetung · Teine Tikriti lahing · Sirte lahing (2015) · Hama ja Homsi pealetung (märts–aprill 2015) · Sarrini lahing (märts–aprill 2015) · Yarmouki laagri lahing (2015) · Al-Karmahi pealetung · Qalamouni pealetung (mai–juuni 2015) · Palmyra pealetung (mai 2015) · Lääne-al-Hasakahi pealetung · Al-Hasakahi linna pealetung · Tell Abyadi pealetung · Sarrini lahing (juuni–juuli 2015) · Al-Hasakahi lahing (2015) · Kobanî veresaun · Palmyra pealetung (juuli–august 2015) · Ramadi lahing (2015–2016) · Al-Qaryatayni lahing (2015) · 2015. aasta al-Hawli pealetung · Homsi pealetung (november–detsember 2015) · 2015. aasta novembri Sinjari pealetung · Ida-Aleppo pealetung (2015–2016) · Ninevehi tasandike pealetung · Tishrini tammi pealetung
2016
Deir ez-Zori pealetung (2016) · Fallujahi piiramine (2016)Nangarhari pealetung (2016) · Ben Guerdane lahing · Ithriyahi-Raqqa pealetung (veebruar–märts 2016) · Al-Shaddadi pealetung (2016) · 2016. aasta Khanasiri pealetung · Al-Qaryatayni lahing (2016) · Palmyra pealetung (märts 2016) · Põhja-Aleppo pealetung (märts–juuni 2016) · Hiti lahing (2016) · Tipo-Tipo lahing · Sirte lahing (2016) · Ar-Rutbahi lahing (2016) · Põhja-Raqqa pealetung · Kolmas Fallujahi lahing · Manbiji pealetung · Ithriyahi-Raqqa pealetung (juuni 2016) · 2016. aasta Abu Kamali pealetung · Al-Rai lahing (august 2016) · Põhja-al-Babi pealetung (september 2016) · Lääne-al-Babi pealetung (september 2016) · 2016. aasta Dabiqi pealetung · Lääne-al-Babi pealetung (oktoober–november 2016) · Al-Babi lahing · Aleppo pealetung (november–detsember 2016) · Palmyra pealetung (detsember 2016)
2017
Mosuli lahing (2016–2017) · Raqqa kampaania (2016–2017) · Palmyra pealetung (2017) · Deir ez-Zori pealetung (jaanuar–veebruar 2017) · Ida-Aleppo pealetung (2017) · Ida-Homsi pealetung (2017) · Hama pealetung (märts–aprill 2017) · 2017. aasta Lääne-Ninevehi pealetung · Tabqa lahing · Süüria kõrbe kampaania (detsember 2016–aprill 2017) · Süüria kõrbe kampaania (mai–juuli 2017) · Maskanahi tasandike pealetung · Marawi lahing · Raqqa lahing (2017) · 2017. aasta Lõuna-Raqqa pealetung · 2017. aasta Kesk-Süüria kampaania · Tal Afari lahing (2017) · Deir ez-Zori kampaania (2017–2019) · Hawija lahing · Ida-Süüria kampaania (september–detsember 2017) · Loode-Süüria kampaania (oktoober 2017–veebruar 2018) · 2017. aasta Abu Kamali pealetung · 2017. aasta Lääne-Iraagi kampaania
2018
2019
2020
Rünnakud
2014
2015
Hypercasher koššerisupermarketi piiramine · 2015. aasta Liibüa koptide röövimine ja peade maharaiumine · 2015. aasta Corinthia Hoteli rünnak · Al Qubbahi pommirünnakud · Bardo Rahvusmuuseumi rünnak · 2015. aasta Sanaa mošeepommirünnakud · 2015. aasta Jalalabadi enesetapurünnak · Curtis Culwell Centeri rünnak · Qatifi ja Dammami mošeepommirünnakud · 2015. aasta 26. juuni islamistide rünnakud (Kobanî veresaun · Saint-Quentin-Fallavieri rünnak · 2015. aasta Kuweidi mošeepommirünnak · 2015. aasta Sousse'i rünnakud) · 2015. aasta Khan Bani Saadi pommirünnak · Suruçi pommirünnak · 2015. aasta augusti Bagdadi pommirünnak · 2015. aasta Ankara pommirünnakud · Metrojeti lend 9268 · 2015. aasta Beiruti pommirünnakud · 2015. aasta novembri Pariisi rünnakud · 2015. aasta Tunise pommirünnak · 2015. aasta Qamishli pommirünnakud
2016
Zliteni veokipommirünnak · 2016. aasta Hurghada rünnak · 2016. aasta jaanuari Istanbuli pommirünnak · 2016. aasta Jakarta rünnakud · 2016. aasta Ramadi pommirünnak · Mahasini mošeerünnak · 2016. aasta Sayyidah Zaynabi rünnakud · 2016. aasta Mosuli veresaun · 2016. aasta veebruari Homsi pommirünnakud · 2016. aasta veebruari Bagdadi pommirünnakud · 2016. aasta märtsi Istanbuli pommirünnak · 2016. aasta Brüsseli pommirünnakud · 2016. aasta Adeni autopommirünnak · Iskandariya enesetapurünnak · 2016. aasta aprilli Bagdadi pommirünnak · 2016. aasta Samawa pommirünnak · 2016. aasta mai Gaziantepi pommirünnak · 2016. aasta 11. mai Bagdadi pommirünnakud · Madridi Reali fänniklubide veresaunad · 2016. aasta Taji gaasielektrijaama rünnak · 2016. aasta mai Jeemeni politsei pommirünnakud · 2016. aasta mai Bagdadi pommirünnakud · 2016. aasta mai Jablehi ja Tartousi pommirünnakud · 2016. aasta 23. mai Jeemeni pommirünnakud · 2016. aasta Aktobe tulistamised · 2016. aasta Magnanville'i pussitamine · 2016. aasta juuni Mukalla rünnak · 2016. aasta Movida Bari granaadirünnak · 2016. aasta Atatürki lennujaama rünnak · 2016. aasta juuli Dhaka rünnak · 2016. aasta Karrada pommirünnak · Muhammad ibn Ali al-Hadi mausoleumi rünnak · Würzburgi rongi rünnak · 2016. aasta juuli Kabuli pommirünnak · 2016. aasta Ansbachi pommirünnak · 2016. aasta Normandia kiriku rünnak · 2016. aasta juuli Qamishli pommirünnakud · 2016. aasta Charleroi politseiametnike pussitamine · Štšelkovo kiirtee politseijaoskonna rünnak · 2016. aasta augusti Adeni pommirünnak · 2016. aasta 5. septembri Süüria pommirünnakud · 2016. aasta 9. septembri Bagdadi pommirünnakud · 2016. aasta oktoobri Bagdadi rünnakud · 2016. aasta Quetta politsei koolituskolledži rünnak · Hamam al-Alili veresaun · 2016. aasta Khuzdari pommirünnak · 2016. aasta Samarinda kiriku pommirünnak · 2016. aasta novembri Kabuli enesetapurünnak · 2016. aasta novembri Hillahi enesetapu-veokipommirünnak · 2016. aasta detsembri Adeni enesetapurünnak · Botroseya kiriku pommirünnak · 2016. aasta al-Karaki rünnak · 2016. aasta Berliini veokirünnak · 2016. aasta detsembri Bagdadi pommirünnakud
2017
Istanbuli ööklubi tulistamine · 2017. aasta 2. jaanuari Bagdadi pommirünnakud · 2017. aasta jaanuari Azazi pommirünnak · 2017. aasta Afganistani Ülemkohtu pommirünnak · Sehwani enesetapurünnak · 2017. aasta märtsi Kabuli rünnak · 2017. aasta Westminsteri rünnak · 2017. aasta Peterburi metroo pommirünnak · Palmipuudepüha kirikute pommirünnakud · 2017. aasta Mastungi enesetapurünnak · Manchester Arena pommirünnak · 2017. aasta Jakarta pommirünnakud · 2017. aasta Minya bussi rünnak · Al-Faqma jäätisekohviku pommirünnak · 2017. aasta London Bridge'i rünnak · 2017. aasta Brightoni piiramine · 2017. aasta Tehrani rünnakud · 2017. aasta juuni Pakistani rünnakud · 2017. aasta Hurghada rünnak · 2017. aasta rünnak Iraagi saatkonnale Kabulis · 2017. aasta augusti Quetta enesetapurünnak · 2017. aasta Barcelona rünnakud · 2017. aasta augusti Brüsseli rünnak · 2017. aasta Nasiriyahi rünnakud · 2017. aasta 20. oktoobri Afganistani rünnakud · 2017. aasta Siinai terrorirünnak · 2017. aasta 28. detsembri Kabuli enesetapurünnak · Püha Menase kiriku rünnak
2018
2018. aasta Bagdadi pommirünnakud · Jalalabadi Päästke Lapsed rünnak · Kizlyari kiriku tulistamine · 2018. aasta märtsi Kabuli enesetapurünnak · Carcassonne'i and Trèbesi rünnak · 2018. aasta 22. aprilli Kabuli enesetapurünnak · 2018. aasta 30. aprilli Kabuli enesetapurünnakud · 2018. aasta rünnak Kõrgele Riiklike Valimiste Komisjonile Tripolis Liibüas · 2018. aasta Mako Brimobi vastasseis · 2018. aasta Pariisi noarünnak · Surabaya pommirünnakud · 2018. aasta Liège'i rünnak · 2018. aasta juuli Jalalabadi enesetapurünnak · 2018. aasta Mastungi ja Bannu pommirünnakud · 2018. aasta Quetta enesetapurünnak · 2018. aasta as-Suwayda rünnakud · 2018. aasta augusti Kabuli enesetapurünnak · 2018. aasta septembri Kabuli rünnakud · Ahvazi sõjaväeparaadi rünnak · 2018. aasta Minya bussi rünnak · 2018. aasta Melbourne'i pussitamisrünnak
2019
2020
2021
Poliitika
Suhted
Ühiskond
ISIL-i meedia
Seotud teemad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iraagi_ja_Levandi_Islamiriik&oldid=6712556"