Mine sisu juurde

Islamiterrorism

Allikas: Vikipeedia

Islamiterrorism on vägivalla kasutamine usuliste eesmärkide saavutamiseks. Pühasõdalaste jaoks on ususõda ja terror õigustatud tapmise vormid.

Islamiterrorismis saab eristada äärmusislami (ehk islamismi) ja fundamentalistide erinevust ususuundi või -organisatsiooni tasandil.

Islamiterrorismiks nimetamise tõsiasi on see, et suurimad rahvusvahelised terrorivõrgustikud kasutavad oma värbamispropaganda aluse ja tegevusprogrammina islamit, olgu nende versioon usundi alustest siis kui tahes väärastunud.[1]

Mõisted

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa keeles on eraldi mõisted "islam" (islami usk) ja "islamism" (islamiga seotud negatiivsed nähtused, nt terrorism, šariaadist lähtuvad sundabielud, naisetapmised jms). Islamismi kohta pole eesti keeles head vastet, varem räägiti islami fundamentalismist, mille asemel kasutatakse mõistet äärmusislam.[2] Kui loobuda Lääne ehk inimõigusmaade arusaamadest, siis islami poolt vaadates poliitilise ja mittepoliitilise mõistete erisust pole.

Äärmusislam

[muuda | muuda lähteteksti]

Äärmusislam ehk radikaalne islam ehk islamism (hilisem nimetus) tekkis 19. sajandi lõpul. Islamistlike rühmitiste eesmärk on islami õiguse ehk šariaadi kehtestamine. Islamism õigustab vägivaldset püha sõda (džihaadi) – võitlust "uskmatute" vastu. Olenevalt liikumisest võib see tähendada ühe riigi või kogu maailma allutamist šariaadile.

Fundamentalistlik islam

[muuda | muuda lähteteksti]

Islami fundamentalismi näide on Moslemi Vennaskond. Nad on kasutanud 20. sajandil terrorismi aga praegu on organisatsioon vägivallast eemaldunud.

Äärmus ja fundamentaalse islami ühiseks jooneks on inimõiguste vaenulik ideoloogia (lääneliku elulaadi ja mõjutuste hukkamõistmine). Erinevad suhtumises vägivalla kasutamisse. Äärmuslased kasutavad vägivaldseid vahendeid, mida fundamentalistid ei poolda.

Islamistlikud terroriorganisatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Ḩizb at-Taḩrīr (Vabastamispartei; asutatud 1952, rahvusvaheline, panislamistlik)
  2. Islami Liit (al-ǧamāʿa al-islāmiyya; asutatud u 1970. aastatel, Egiptus)
  3. Islami Džihaad Palestiinas (asutatud 1981, Moslemivennaskonnast)
  4. Islami Džihaad Egiptuses (asutatud 198?, liitus 1998 AQ-ga)
  5. Ḩizb Allāh (Hizbollah; asutatud aastal 1982, Liibanon, šiiad)
  6. Hamas (asutatud aastal 1987, Palestiina, alates 2007 kontrollivad Gazat, sunnid)
  7. Lashkar-e-Taiba (LeT; asutatud 1989 Afganistanis)
  8. Al-Qā‘idah (AQ; asutatud 1990; harud Afganistanis, Süürias, Somaalias, Jeemenis, Magribis/Sahelis; sunnid)
  9. Al-Qā‘idah Jeemenis (AQAP; asutatud 2009; Al-Qā‘idah Jeemeni haru; sunnid)
  10. Al-Qā‘idah Araabias (AQAP; ...)
  11. Jema’ah Islamiyah’ (JI; asutatud 1993, Indoneesia)
  12. Ţālebān (asutatud 1994, Afganistan, Pakistan TTP, sunnid)
  13. Boko Haram (asutatud 2002, nimetus Islami ja džihaadi sunniitlik liit, a. 2010; Nigeeria, sunnid)
  14. Anşār al-Islām (Islami Kaitsjad, asutatud 2003 Iraagis, kurdid)
  15. Ansar al-Sunna (Sunna Kaitsjad, asutatud 2003 Iraagis; kurdid, araabilased; sunnid)
  16. Islami Džihaadi Ühendus (asutatud aastal 2004, Usbekistan, AQ)
  17. Al-Šabaab (asutatud 2006 aasta lõpus Somaalias; kuulus ühendusse Islami õiguse liit; alates 2012 on AQ piirkondlik haru)
  18. Ansar al-Sharia (Islami seaduse järgijad, asutatud 2011; Araabia kevade rahutustes tekkinud rahvusvah. võrk, salafid)
  19. An-Nusra (asutatud AQ-st aastal 2011, Süüria, Liibanon, sunnid)
  20. Jeruuslemma toetajad (Anşār Bayt al-Maqdis; asutatud 2011, Egiptus; liitus ISga novembris 2014, salafid = sunnid)
  21. Islamiriik (organisatsioon), IR (eraldus AQ-st, nimetus aastast 2014, on sama mis Daiš; Iraak, Süüria, salafid)
  22. Khurāsān (ka Khorasan; Süüria, 2014 eraldus an-Nusrast)
  23. Jemaah Anshorut Daulah (Indoneesia, koostöö ISga)

Võimsaim rahvusvaheline võrgustik on Al-Qaidal. Islamiriik (IS) on toetust kogunud kogu maailma takfiride (nn pühasõdalaste) hulgas aga teised rühmitused neid veel ei toeta. Väljaspool Süüriat ja Iraaki on Islamiriigi juhile truudust vandunud Egiptuses tegutsevad Jeruusalemma toetajad (Anşār Bayt al-Maqdis) ja Nigeerias Boko Haram. Al-Qaidaga võrreldes on IS põlvkonnahetus. Lähis-Idas toimub kahe sunniitliku terroriorganisatsiooni AQ ja IS konkureerimine. Mujal tegutsevad Boko Haram Nigeerias, Al-Shabab Somaalias ja Abu Sayyaf Malaisias.

Islamiriik tegi seda, mida Al-Qaida ei suutnud. Nad juurutasid oma ideoloogia Lääneriikides. Aastatel 2014–2016 läksid tuhanded Euroopast pärit inimesed Islamiriigi eest võitlema (2017 alla 50; 2018 on see peatunud, sest enamus saavad surma).[3]

Islamiterrorismi alused

[muuda | muuda lähteteksti]

Teatud usundi osadele antakse poliitiline tähendus. Ohvrimõrvadele suunatakse eraelu keelamisega (nt AQ juhtkond otsustab, kes elab või sureb) või kangelaseks kuulutamisega (Liibanonis ja Palestiinas; ise otsustan elu ja surma üle). Kloostrisse minemise asemel haaratakse pommivöö. On võimalik, kui üksikisik pole väärtus + tegelik vihkamine + ettekujutuslik hävitusideoloogia (või vandenõuteooria). Ohverdusmõrv iseenesest pole ohtlik, aga mõjus on ühiskonnas tekitatav hirm, nende pideva järgnevuse ees.

Egiptuse päritolu tänapäeva islami tõlgendaja Abd al-Salam Faraj kirjutab oma teoses "Faridah al-Gha´libah" (inglise keeles "The Neglected Duty"), et koraanis sisalduvat sõna džihaad (jihad) tuleb mõista otseselt sõjana, seaduslikud ning rahumeelsed usu edendamise või kaitse meetmed ei olevat õiged.

Pühasõdalaste ideoloogia (islamism) ei ole naasmine minevikku, aga soovitakse taastada kunagist maailmariiki. See on uudne ideoloogia, mis võlgneb väga palju lääne poliitilisele ajaloole ja kultuurile. 17. sajandi teaduslik revolutsioon põimitakse jumala valitsemisega (jumal pole enam kohtumõistja, nagu keskajal). Riik ja jumalik põimuvad kokku, nii et Jumal muutub poliitiliseks ja poliitika muutub pühaks.[4]

Äärmusislam on sisuliselt sarnane kommunismiga (kommunistlik liikumine jäljendas äraspidiselt kristlust): õpetuse totaalsus, vägivalla kasutamise õigustus ideoloogia elluviimiseks, üksikisiku vabaduse ja isiksuse sisuline eitamine õpetuses, kogu ajaloo käsitlus kui võitlus õpetuse eest, globaalne sõda (džihaad või maailmarevolutsioon), et õpetus üldiselt ellu viia, pakutakse liitujatele lunastust. Küsimus on kui palju on Islami äärmus seotud islami kui religiooniga või on see islami süsteemi kasutav poliitiline õpetus? Äärmusislamil (ori) ja kommunistidel (ühisomand) on erinev suhtumine naistesse.[5]

Kodusõda Afganistanis ja võitlus Nõukogude okupantide vastu ühendas sunniitide ühtekuuluvustunnet ning tugevdas nende religioonipõhist enesepilti. USA ja Suurbritannia toetasid külma sõja ajal vahabiitide ja salafiistide relvarühmitusi, lootes nendelt vastupanu Nõukogude Liidu laienemisele.[6]

1998. aastal kuulutas Osama bin Laden ametlikult läänemaailmale sõja.[7] Islamimaailma üks arvestatav osa on täiesti sallimatu ja radikaalne – nn Islamiriik, Al-Qaeda, Jabhat-al-Nusra. Need ja teised grupeeringud kuulutasid juba aastaid tagasi püha sõja õhtumaadele ja alustasid oma "ristisõda" meie kõikide vastu.

Islamiterrorismi võib vaadelda ka kui islamimaailma sisest kodusõda (globaalse mässu ja hübriidsõja kõrval). Sellest lähtuvalt pole vägivald suunatud "lääne" vastu, vaid selleks, et teistelt moslemivalitsustelt võim ära võtta. Hirmuvalitsus, ülerahvastatus, ebanormaalsed sugupoolte vahelised suhted, naftast sõltuv majandus, sõnavabaduse puudus on islamimaailma probleemid, millele lahendamiseks on eri võimalusi.

Islami takfiri-terroristide peamine sõjaväli on propaganda, vaenuliku ideoloogia levitamine, mida toetavad tegelikud operatsioonid (pommiplahvatused, mässud, peade maharaiumine). AQ ja IS operatsioonides on esikohal teabesõda ja informatsiooni levitamine. Füüsiline tegevus on kõigest vahend soovitud tulemuse saavutamiseks. See on vastupidine lääneriikide (USA ja NATO) sõjategevusele. Riik kavandab füüsilise tegevuse ja seejärel teabeoperatsioonid, et oma tegu õigustada.[8]

2004. aastal sõnastasid al-Qaida Iraagi haru esindajad kavatsuse: "Metsikuste haldamine". Eesmärk on teatraalse metsikusega (nii Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Euroopas) usklikes ja teistes inimestes tekitada mõttetuse tunne, ning kõhklejad ja vaenlasi hirmutada, mis võimaldaks neid seeläbi kontrollida või mõjutada. Pettunud ja mässumeelseid idealistlike noori tuleb ära kasutada eneseohverduse rünnakuteks. Raskesti kaitstavate ehk nn pehmete sihtmärkide ründamine peaks viima arenenud ühiskondades väljakurnava julgeolekuriigi tekkimisele. Turismikuurortide ründamisel kasvavad märgatavalt nende maade kulutused julgeolekule. Rünnakuid tuleb kasutada selleks, et tõmmata Lääneriigid võimalikult sügavale sõjalisse konflikti. Eesmärk on hirmutada arenenud ühiskonnad (Ameerikas ja Euroopas) loobuma psühholoogilisest meediasõjast ja sõdimisest käepikenduse abil ning nende suunamine otsessesse võitlusesse.[9]

Terrorismi strateegia

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. provokatsioon (ässitusrünnak)
  2. hirmutamine (tapetakse valitsusega koostööd tegevaid kohalikke)
  3. venitamine (konflikti pikendamine)
  4. väljakurnamine (mitte sõjaväe, vaid tugisüsteemide ja varustussüsteemide ründamine)

Terrorismi mudelid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vastupanu globaliseerimisele
  • Globaliseerunud mäss
  • Islami kodusõda
  • Hübriidsõda

Islami kodusõda: sunnide ja šiiade vaen

[muuda | muuda lähteteksti]

Islami kaks usuvormi või erakonda sunniidid ja šiiidid on omavahel kodusõjas. Lõhenemine toimus pärast Muhammadi surma. Võimu pärast võitlesid tema äi (sunnid) ja onupoeg (ka tütre mees; šiiad). Lõplik eraldumine toimus kohe pärast Omajjaadide kukutamist 750. aastal.

2015. aastal toimus nähtamatus külmas sõjas vastasseis ka kahe suurriigi, Saudi Araabia (konservatiivne sunniitlik vahhabiitlus) ja Iraani Islamivabariigi (89% iraanlastest on šiiad; ametlikult täielik usuvabadus, aga islamist lahtiütlemise karistuseks on surm) vahel. Omavahel võideldakse Iraagis, Süürias, Bahreinis ja Jeemenis. Peale selle võitlevad Al-Qaida ja IS kõigi teiste vastu.

Sarnasused IS-i ja Saudi Araabia vahel on suured. Saudi Araabia on islamiriik, kus valitseb omaenda inimesi rõhuv jõhker režiim. Seal on sündinud salafism ja vahhabism – islami harud, mida järgivad nii IS kui ka al-Qaida. Vägivaldse islamismi jäljed viitavad Saudi Araabiale, mis rahastab ja levitab islamismi[viide?] (sealhulgas rahastab salafismi levitavate Euroopa mošeede ehitamist).[10]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Sven Mikser. Afganistan ja püha terror. Ajaleht: Diplomaatia nr 37, 9. 2006. https://www.diplomaatia.ee/artikkel/afganistan-ja-puha-terror/
  2. ↑ Georg Kirsberg. Poliitika psühholoogilised alused. 2014, lk 271.
  3. ↑ Suur osa ISISesse suundunuist sureb. Postimees, 16.04.2018, lk 12.
  4. ↑ Kevin McDonald. ISISe džihadistid ei ole keskaegsed – nad on kujundatud kaasaegse lääne filosoofia poolt. Decivitate, 23.09.2014. (10.11.2014)
  5. ↑ Urmas Reinsalu. Islami ekstremism ja kommunism on sarnased ideoloogiapõhised ohud. epl.delfi.ee. 25. märts 2016.
  6. ↑ Hille Hanso. Islamiäärmuslased on loonud eduka narratiivi... Diplomaatia nr 136. 12.2014. [1]
  7. ↑ Heiki Suurkask. Rindejooned tänases maailmasõjas: alad, kus võimutsevad Islamiriik või al-Qaida. FORTE.ee 05. aprill 2015. https://web.archive.org/web/20150427142830/http://eesti.info/uudised/uudis.php?uudis=Rindejooned+t%E4nases+maailmas%F5jas%3A+Alad%2C+kus+v%F5imutsevad+Islamiriik+v%F5i+a...&uid=1931614
  8. ↑ David Kilcullen. Juhupartisanid. RR 2015:350 (Oxford 2009).
  9. ↑ Scott Atran, Nafees Hamid. Pariis – sõda mida ISIS igatseb. Ajakiri: Vikerkaar, 2015 nr 12, lk 84–85.
  10. ↑ Tamara Chabe. Lähis-Ida kristlased ja ilmalikud diktaatorid. Objektiiv.ee 30. november 2015

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

- Ilmar Raag. Kes on 6ige moslem? [2]

* Madis Kimmel. Maailmarahuni läbi terrori ehk islam kui rahureligioon. http://arvamus.postimees.ee/4214983/madis-kimmel-maailmarahuni-labi-terrori-ehk-islam-kui-rahureligioon

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Islamiterrorism&oldid=6752739"