Islamism

Allikas: Vikipeedia

Islamism on poliitiline teooria ja ideoloogia, mille eesmärk on islami õiguse ehk šaria kehtestamine. Islamism on uus nähtus, mille kohaselt islam ei ole ainult usk, vaid ka poliitiline süsteem, mis peab olema ühiskonnakorralduse aluseks. Sarnane fašismi, stalinismi ja maoismi ideoloogiatega. Rahvusvahelises kirjanduses nimetatakse ka religioosseks terrorismiks, rahvusvaheliseks terrorismiks, püha- ja usuterrori ideoloogiaks, kuigi religioon on ainult sirm võitluses maa ja loodusvarade pärast.

Järelliite -ism kasutamine sõnas islamism määrab selle nähtuse ideoloogilise sisu. Islamism on kaitsemehhanism ehk reaktsioon, meie ajastu äärmuslike utoopiliste ideede nüüdisversioon, mille eelkäijad on marksism-leninism ja fašism. Islamismi peamine tekkejõud on ideoloogilise relvana kasutatav religioon.

Islamism on lai mõiste, mis hõlmab erinevaid ususuundi ja -organisatsioone. Uus ideoloogia põhineb tahtel luua uus kindel kord – ülemaailmne šaria seaduste järgi elav totalitaarne ühiskond, kus ei oleks kohta individualismil, pluralismil ega demokraatial.

Islami ideoloogilised suunad[muuda | muuda lähteteksti]

1. Ilmalik islam tõdeb, et kuigi islami pärand on äärmiselt hinnaline, tuleb selle ühiskondlikku arengut reguleeriv osa välja jätta ning pühenduda Lääne ühiskondliku süsteemi kopeerimisele. Šaria kui juriidiline süsteem tuleb kõrvale heita kui tagurlik ja islami riikide arengut takistav. Näiteks tuuakse Türgit, millest on saanud sekulaarriik (1923–1938 tegeles Türgi riigi ja islami moderniseerimise ja reformimisega Mustafa Kemal Atatürk).

2. Reformism väidab, et islam ja Lääne elustiil ei ole vastuolus ning on kombineeritavad. Läänest tuleb võtta parem, ent probleem seisneb selles, et islamimaailm ei ole oma saavutusi kasutanud, Lääs aga kasutas need oskuslikult ära ajaloo vältel. Seega, valides ühe või teise Läänes levinud idee või institutsiooni, valitakse tegelikult iseenda unarusse vajunud saavutuste seast.

3. Islamism (äärmuslik sõjakas islam) on kolmas reageering islami rolli hääbumisele maailmas, mida omakorda iseloomustavad kolm peamist erinevust:

a) šaria äärmuslikust tõlgenduse kasutamine ja sellest kinnipidamine,

b) kõikvõimalike Lääne mõjude eitamine ja nende vastu võitlemine,

c) religiooni muutumine ideoloogiaks.

Islamismi rahvusvaheline olukord[muuda | muuda lähteteksti]

Islamism, otseselt teokraatliku riigikorraldusena, toimib vaid Iraanis.

Islamism kui religioosne ideoloogia tugevnes 20. sajandi kahel viimasel aastakümnel, pärast 1979. aastat. Siis toimus Iraani islamirevolutsioon, mis aktiviseeris poliitiliselt šiiitliku kogukonna, ja Nõukogude Liidu sissetung Afganistani, mis ühendas sunniitlikku kogukonna.

Sunniitliku islamismi põhimõtted on 1928. aastal Egiptuse haritlaste loodud Moslemi Vennaskonna juhtlauses: „Jumal on meie eesmärk; Koraan on meie õigus; Prohvet on meie juht; Džihaad on meie tee; ja surm Jumala eest on meie ülim taotlus.”[1]

Islamismi agressiivne pealetungi kahele mõõdukamale islami ideoloogiale tähendab ka islamimaailma sisest kodusõda, sest peamised rünnakuobjektid on esmalt läänelike ideede kandjad, valitsused ja sümbolid islami maailmas ja alles siis Läänes.

Egiptuses, Türgis ja Saudi Araabias on islamism poliitiline opositsioon, Pakistanis, Liibanonis, Malaisias ja Indoneesias aga pigem mõjuvõimas, kuid nähtamatu jõud. Iraanis, Sudaanis ja Afganistanis (kuni USA ja liitlaste läbiviidud eduka sõjalise operatsioonini "Enduring Freedom", mis Talibani režiimi Afganistanis kukutas) võimule saanud islamistid on muutnud terrorismi rahvusvahelise suhete vahendiks oma eesmärkide saavutamisel. 

Islamistlikud organisatsioonid on loonud sidemed teiste terroristlike organisatsioonide, organiseeritud kuritegevuse, narko- ja inimkaubitsejatega. Säärased võrgustikud on hästi organiseeritud, neil on moodsad side- ja krüpteerimisseadmed, uuema põlvkonna relvad ja suur suitsiiditerroristide inimvaru.

Islamism on nüüdseks territoriaalsetest piiridest välja kasvanud nähtus, mille üldised iseloomujooned on üha enam sümboolsed ja/või globaalsed eesmärgid, äärmiselt vägivaldsed meetodid, totaalse sõja strateegia ja mitmekülgne taktika.

Islamismi peasuuna kandjad Lähis-Idas on Hamas, Hizbollah ja Muslimi Vennaskond. Vägivalla kasutamine ning selleks valmistumine on mõeldud vastuhakuna välisohule, mida oodatakse põhiliselt Iisraelist. Nad on rünnanud ka kohalike valitsevaid režiime – Alžeerias, Süürias ja Egiptuses.[2]

Enamik organiseerunud islamistlikest liikumistest püüab kas poliitilist võimu teostada või jõuda selle teostamiseni rahumeelsel teel kohalikel ja parlamendivalimistel osalemise kaudu. Eelmise kümnendi keskpaigast võib märgata, et islamistide edu vabadel ja ausatel valimistel on vägagi tõenäoline. [3]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Rein Tammsaar. Terrorism muutuvas maailmas. RiTo 29, 2014. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11619

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek Österman. Islamism multikulturalistlikus heaoluühiskonnas: Rootsi näide. Magistritöö 2015. PM.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]