Albert Marquet

Allikas: Vikipeedia
Albert Marquet
Albert Marquet' autoportree (1904, Bordeaux' kunstimuuseum)
Sünninimi Pierre-Léopold-Albert Marquet
Sündinud 26. märts 1875
Bordeaux, Prantsusmaa
Surnud 14. juuni 1947
La Frette-sur-Seine, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Haridus École des Arts Décoratifs
École des Beaux-Arts
Tegevusala maalikunst, graafika
Kunstivool fovism, impressionism
Mõjutatud Henri Matisse,
Gustave Moreau
Abikaasa Marcelle Martinet (1923–1947)
Autogramm

Albert Marquet (26. märts 1875 Bordeaux, Prantsusmaa14. juuni 1947 La Frette-sur-Seine, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik ja graafik. Ta kuulus foovide tuumikusse koos oma eluaegse sõbra Henri Matisse'iga. Hilisemas loomingus ta loobus fovismist ja jätkas naturalistlikuma stiiliga.

Marquet' looming hõlmab peamiselt maastikumaale, kuid aastatest 1910–1014 ka rohkelt naisakte. Maastikumotiividest meeldisid talle kõige rohkem Pariisi sadamad ja sillad.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre-Léopold-Albert Marquet sündis 26. märtsil 1875 Prantsusmaal Bordeaux's raudteetöölise Joseph Marquet' ja Marguerite Marquet' perre.[2] Joonistamisest hakkas ta huvituma juba noores eas. Talle meeldis kujutada kodulinna sadama laevu ja kaisid, aga ka tunnelitesse kaduvaid rööpaid ja nendel liikuvaid ronge.[3]

Marquet omandas põhihariduse sünnilinnas. Ta polnud eriti hea õpilane, sest tal oli raske keskenduda muudele ainetele kui joonistamine ja kunst. Peale selle kiusati teda koolis õblukese kehaehituse, lampjalgsuse ja lühinägelikkuse pärast.[4] Suved veetis ta ema sünnipaigas, Bordeaux'st edelas asuvas rannikulinnas Le Teichis. Seal võlusid teda vastandlikud motiivid: rahulikud vaated kõrvalasuvale Arcachoni lahele, mändidele, nisu- ja maisipõldudele ning kirevad linnavaated koos sadamate, laevade ja elust kihavate tänavatega.[3]

Õpingud Pariis[muuda | muuda lähteteksti]

1890. aastal, vaid 15-aastaselt, suundus Marquet Pariisi, et omandada maalimise vallas akadeemiline haridus. Ta ema, kellel oli temasse palju usku, müüs maha oma kinnisvara, et poega toetada. Mõni aeg hiljem kolis ka tema oma abikaasa vastuolekust hoolimata Pariisi ning avas seal tikandipoe, mille sissetulekust ta pojaga esialgu elas.

Pärast Pariisi saabumist pani Marquet end kirja kunstikooli École des Arts Décoratifs. Seal kohtus ta perspektiiviõpetuse tunnis Henri Matisse'iga. Marquet'le meeldis Matisse'ile samuti omane kangekaelsus. Neist said eluaegsed sõbrad. Õpingute ajal tutvus Marquet ka Jaapani kunsti ja selle dekoratiivsusega. Ta külastas Louvre'i, kus talle meeldis teoseid kopeerida. Üks sellistest teostest oli näiteks Jean Siméon Chardini "Kaardimaja". Samuti jätkas ta tänavatel joonistamist nagu Bordeaux's.[3]

1895. aastal võeti Marquet vastu kunstikooli École des Beaux-Arts, kus ta hakkas õppima sümbolist Gustave Moreau käe all,[5] keda Matisse oli talle tutvustanud. Tol ajal portreteeris Marquet peamiselt oma ema ja lõi vaikelusid. Pärast Paul Cézanne'i näituse külastamist 1895. aastal hakkas ta maalima ka maastikumaale. 1896. aastal avastas ta impressionistid, kes inspireerisid teda kogu hilisema elu. Teda köitis impressionistide huvi atmosfääri ja looduse olemuse vastu. Moreau soovitusel käis ta Louvre'is kopeerimas ka Paolo Veroneset, Peter Paul Rubensit, Nicolas Poussini, Chardini jt. Moreau nimetas Marquet'd oma "lähedaseks vaenlaseks", sest too hoidis tagaplaanile ning viibis kooliruumides harva.

1898. aasta aprillis, kui Moreau suri, sai stuudio uueks õpetajaks ekspressionistlik maastikumaalija ja hiljem tihedalt foovidega seotud kunstnik Charles Camoin. Kuna Matisse'ile ei meeldinud Camoini stiililine lähenemine, pakkus ta Marquet'le välja, et nad võiksid minna Luxembourgi aeda, et maalida seda, mida ise tahavad. Seal valmis Marquet' teos "Le Luxembourg".

1898. aastal tegid Matisse ja Marquet küll maalikunstnik Paul Signaci artiklist neoimpressionismi kohta inspiratsiooni saanuna katsetusi divisionismi vallas, kuid Marquet jäi nii postimpressionismile kui ka neoimpressionismile eelistama siiski Claude Monet' stiili. Tema järgnenud aastate maastikumaalid ilmestasid hästi ta võlutust impressionistide heleda tooni kasutusest ja Cézanne'i maalide struktuurist.

1900. aastal toimus Rahvussalongis (Salon de la Nationale) näitus, kus ka Marquet osales. Sellel oma elu esimesel näitusel eksponeeris ta kümmet maali. Tal ei olnud aga edu ning teda ei märgatud.[3]

Foovide rühmitusele alusepanek[muuda | muuda lähteteksti]

1901. aastal toimunud Vincent van Goghi tagasivaatenäitusel tutvustas Marquet' ja Matisse'i sõber, maalikunstnik ja skulptor André Derain neile oma õpingukaaslast, maalikunstnikku ja graafikut Maurice de Vlamincki. Nendest neljast kujuneski samal aastal foovide peatuumik, hiljem lisandusid Raoul Dufy ja Othon Friesz. Algas Marquet' loominguline õitseaeg.[6]

"Matisse Manguini stuudios" (1905, riiklik moodsa kunsti muuseum Pariisis)

Sajandivahetuse paiku hakkas kogu Marquet' maaliloomingusse lisanduma fovismi elemente. Selle heaks näiteks on "Matisse Manguini stuudios" (1905), kus ruumilisus on taandatud horisontaalsetele ja vertikaalsetele joontele ning figuuri eraldab taustast tume kontuurjoon.[3] Teiste foovidega võrreldes arenes Marquet' looming siiski rahulikumalt. Kuigi koos Matisse'iga olid nad nn esimesed foovid ja sõltumatud, kes maalisid puhaste värvidega, omandas Marquet' stiil delikaatsema varjundi. Hiljem domineeris ta loomingus impressionism, mida ta aeg-ajalt jõulisemate faktuuridega elavdas.[6]

Kuigi ta tollaste maalide taust oli tihti neoimpressionistlik ja divisionistlik, erines nendel esinevate naisaktide kujutamise stiil. Figuuride valguslaigud olid kujutatud oranžidena. Need ei sulanud taustaga kokku, tekitades omavahel kontrasti ja mõjudes kompositsioonielemendina. Marquet' maastikumaale seostati fovismiga, kuid tema aktid olid naturalistlikud ja objektiivsed, mistõttu pidasid paljud kriitikud tema maalitud akte igavateks.

Uue sajandi algusaastatel hakkas Marquet' tuntus kasvama ning ta hakkas vabanema teda varem pidevalt piiranud rahalisest kitsikusest. 1903. aastal aitas Marquet arhitekt Frantz Jourdainil, Matisse'il ja paljudel teistel tollastel kunstnikel alustada Sügissalongi (Salon d'Automne), millel erinevalt Sõltumatute Salongist (Salon des Indépendants) oli žürii. Žürii ega publik ei huvitunud näitusest eriti, mistõttu oli salongi edu väike. 1904. aastal arvati Marquet Sõltumatute Salongi komiteesse.[3]

1905. aastal järgnes esimene Sõltumatute Salongi näitus, kus Marquet' maalid olid kõrvu Matisse'i, Vlamincki, Deraini, Frieszi, Dufy, Georges Rouault', Henri Manguini, Georges Braque'i, Louis Valtat', Georges Dufrénoy ja Jean Puy omadega.[7] Sellel väljapanekul esinenud kunstnike loomingut hakatigi nimetama fovistlikuks.

Loominguline õitseng[muuda | muuda lähteteksti]

Fovismi tippajal oli Marquet piisavalt edukas, et enamik ta maale osteti ära enne, kuid need näitusele jõudsid. 1907. aastal korraldas ta siiski oma esimese isikunäituse. Samal aastal jagas üks Sõltumatute Salongi kohtunikke Charles Morice lahkeid kommentaare Marquet' teoste kohta, kuigi ta ise foove väga ei hinnanud. Lisaks valmis samal aastal Marquet' portree kirjanikust ja karikaturistist André Rouveyre'ist.

Marquet' stiilis toimus neil aastail kaks muutust: toonid muutusid tuhmimaks ja maalidele ilmus impressionistlik valgusekäsitlus. Ta hakkas maalima samu motiive eri aastaaegadel ja erinevates ilmastikutingimustes ‒ ehk impressionismile omaselt.[3]

1908. aastal Sõltumatute Salongis osalenud Marquet' maalide kohta ütles kriitik Guillaume Apollinaire: "Marquet' õpitu varjutab kõik ta teada-tuntud oskused. Ta on minu arvates andekam, kui ise arvab. Ja see tagasihoidlikkus ei tule talle üldse kasuks. See sunnib teda mingis mõttes ennast kordama kartuses õigelt teelt kõrvale kalduda."[8]

1912. aastani tegi Marquet oma loomingus väga vähe uuendusi. Ta katsetas kubismiga, kuid naasis peagi varasema stiili juurde.[3]

1907. aastast oma surmani reisis Marquet palju. Ta külastas inspiratsiooni otsides Euroopa lõunarannikut (sealhulgas mitmel korral Napolit ja Veneetsiat) ning Põhja-Aafrikat (eelkõige Alžeeriat ja Tuneesiat). Meelisteemadena domineerisid merevaated, paadid, valguse-vee suhe, linnavaated; inimfiguurid olid visandlikud, lihtsustatud. Ka reisidel Saksamaale ja Rootsisse eelistas ta neid teemasid. Ta maalis ka mõningaid portreid ning aastail 1910–1914 naisakte.

Marquet suri 1947. aasta 14. juunil 72-aastaselt sapipõie lõhkemise ja metastaatiliseks muutunud vähi tõttu. Ta on maetud Pariisi lähedale La Frette'i kalmistule.

Looming muuseumides[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi Albert Marquet' loomingu vastu on 20. sajandil läbi teinud tõuse ja langusi. Tema loomingulisel õitseajal nautis ta laialdast tuntust, eluõhtul omandasid ta loomingut aga eelkõige erudiitidest kollektsionäärid. Pariisi moodsa kunsti muuseumi kuraatori, 2016. aastal Marquet' tagasivaatenäituse korraldanud Sophie Krebsi sõnul ostsid kahe maailmasõja vahel ta maale need, "kellele hakkas vastu valitsev abstraktsionism, kes ei suhestunud kubismiga ning hindasid maastikumaali".[9] 20. sajandi keskpaigas oli Marquet esindatud Bordeaux' kunstimuuseumis, Troyes' moodsa kunsti muuseumis ja Pariisis riiklikus moodsa kunsti muuseumis, aga ka Venemaal Ermitaažis ning A. Puškini nimelises kujutava kunsti muuseumis.

21. sajandi alguseni eksponeeriti tema teoseid harva. Seejärel hakati korraldama ülevaatenäitusi: Pariisis Carnavalet' muuseumis (pealkirjaga "Vues de Paris et d'Île-de-France", 2004–2005), Pariisis meremuuseumis ("Itinéraires maritimes", 2008–2009), Pariisi moodsa kunsti muuseumis ("Peintre du temps suspendu", 2016, koostöös A. Puškini nimelise kujutava kunsti muuseumiga)[10] ja mujal. Marquet' loomingut on eksponeeritud ka Eestis, prantsuse kunsti näitusel Tallinna Kunstihoones 1939. aastal.[11][12]

Tänapäeval leidub Marquet' teoseid kogudes üle maailma, teiste hulgas André Malraux' nimelises moodsa kunsti muuseumis Le Havre'is, Grenoble'i muuseumis, Besançoni kunsti- ja arheoloogiamuuseumis, Metropolitani muuseumis New Yorgis ja Chicago kunstiinstituudis.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Overview: Albert Marquet (in: The Oxford Dictionary of Art and Artists)". Oxford Reference. Vaadatud 9. jaanuaril 2021.
  2. Anne-Sophie Aguilar (märts 2016). ""De l'élève de Moreau au peintre fauve"". L'Objet d'Art: Albert Marquet. Peintre du temps suspendu. Kd 97. Lk 12.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Norris Elizabeth Judd (1976). Albert Marquet and the Fauve movement, 1898–1908. Sweet Briar College.
  4. Philippe Lanthony (2009). Art and ophthalmology: The impact of eye diseases on painters. Wayenborgh Publications. Lk 16. ISBN 9062994601.
  5. Isabelle Monod-Fontaine (märts 2016). ""Un long compagnonnage"". L'Objet d'Art: Albert Marquet. Peintre du temps suspendu. Kd 97. Lk 45.
  6. 6,0 6,1 Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. ISBN 5899200359.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. Salon d'Automne: Catalogue de la exposition 1905. Paris: Société du Salon d'Automne. 1905. Lk 120.
  8. Guillaume Apollinaire (1972). LeRoy C. Breunig (toim). Apollinaire on art: Essays and reviews, 1902–1918. New York: The Viking Press.
  9. Sophie Krebs (2016). ""L'œil de Marquet, le maître des demi-teintes"". Connaissance des arts: Albert Marquet au fil de l'eau. Paris: SFPA. Lk 73.
  10. Sophie Krebs jt, toim (2016). Pariisi moodsa kunsti muuseumi näituse "Albert Marquet: Peintre du temps suspendu" (25. märts – 21. august 2016) kataloog. Paris: Paris Musées. Lk 219‒221. ISBN 9782759603183.
  11. Tallinnas Kunstihoones toimunud prantsuse kunsti näituse (25. märts – 5. aprill 1939) kataloog. Tallinn. 1939.
  12. "Lepo Mikko "Natüürmort"". Kunilaart.ee. Vaadatud 14. detsembril 2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]