Georges Braque

Allikas: Vikipeedia
Georges Braque
Sünniaeg 13. mai 1882
Argenteuil
Surmaaeg 31. august 1963 (81-aastaselt)
Pariis
Amet skulptor, maalikunstnik, disainer, ehtekunstnik, stsenograaf, graafik, graafik, ehitusjoonestaja, joonistaja
Stiil natüürmort, animalistika, olustikumaal, maastikumaal

Georges Braque (13. mai 1882 Argenteuil-sur-Seine, Prantsusmaa31. august 1963 Pariis) oli prantsuse kunstnik, kubismi üks rajajaid.

Georges Braque kasvas üles Pariisi lähedal Le Havre'is. Mõnda aega töötas ta maalrina, õhtuti õppis École des Beaux-Artsi kunstikoolis (1897–1899). Aastatel 1902–1904 õppis Pariisis Académie Humbertis.

Eelkõige on ta tuntud kui kubismi kunstivoolu rajaja, seda koos Pablo Picassoga.[1] Neid kahte kunstnikku peetakse ka kollaažtehnika leiutajateks, George Braque hakkas oma maalides paberkollaažiga eksperimenteerima 1912. aastal. Braque oli esimene kunstnik, kes kasutas maalis kirjatähti ning imiteeris puidu ja marmori faktuuri.

Lisaks kubismile huvitus ta ka muudest oma ajastu populaarsetest kunstivooludest. Braque'i varasemates teostes on tunda impressionismi mõjutusi, millele järgnes fovismi periood, kus ta tõi oma teostesse kokku erinevad kujundid, julged värvid ja fantaasiarikkad lahendused.

Kuigi Braque muutis oma teoste stiili, värvikasutust ja tunnusjooni päris tihti, ei liikunud ta siiski kunagi väga kaugele kubismist. Kõikides tema karjääri jooksul loodud teostes võib ära tunda talle omaseid varjundeid või vihjeid kubismile. See on ka üks põhjusi, miks Braque’i teosed eristuvad teistest oma aja kunstnike omadest.[2]

Georges Braque teenis esimeses maailmasõjas Prantsuse sõjaväes ja sai raske peahaava, mille tagajärjel jäi ajutiselt pimedaks.

Ajal, mil ta tegutses õpetajana Paul Ransoni akadeemias, oli teiste seas tema õpilaseks Adamson-Eric.[3]

Peale maalide on Georges Braque teinud ka palju litograafiaid, skulptuure ja isegi vitraažaknaid.[4]

Hoolimata kogu elu vaevanud terviseprobleemidest suutis ta luua uue kunstiliikumise (kubism). Koos Picassoga võib Braque'i lugeda 20. sajandi üheks kõige mõjukamaks maalikunstnikuks.

Braque'i peetakse modernse kunsti üheks tähtsamaks esindajaks, seda peamiselt tänu tema panusele kubismi loomisel. Ühe tähtsama kunstivooluna on kubism mõjutanud paljusid kunstiperioode, näiteks Saksa ekspressionismi (enne 1914. aastat), futurismi (1909–1914) ja de Stijli (1917–1931). George Braque'i geniaalsust tõestab ka fakt, et temast sai esimene kunstnik, kellel oli personaalne väljapanek Louvre'is tema elu ajal, see oli aastal 1961.[5]

Varasemad teosed – fovismiperiood[muuda | muuda lähteteksti]

"Loodus Antwerpeni lähedal", 1906

Karjääri alguses soovis Georges Braque keskenduda maalimisele ning kolis oma väikesest sünnilinnast Pariisi. Tänu sellele õnnestus tal suhelda selle perioodi tuntuimate kunstnikega ning saada aimu silmapaistvamatest stiilidest. Enne, kui ta asus Humberti Akadeemiasse maalimist õppima, oli ta lühikest aega õpipoisiks sisekujundaja juures.[6]

Oma kunstnikukarjääri alguses viljeles ta enamjaolt impressionistlikku stiili. Kui 1905. aastal nägi ta teoseid, mis olid loodud kunstnike grupi poolt, kes kutsusid end fovistideks, hakkas Braque oma stiilis rakendama fovismi põhimõtteid. Braque'i teoste eristuvaks jooneks ei olnud ainult unikaalne dekoratiivne ilu, vaid ka teistest kunstnikest palju ilmekam kompositsiooni konstruktiivsus. Erinevalt teistest fovistlikest maalikunstnikest pööras Braque lisaks värviliste elementide asukohale pildi tasapinnal tähelepanu ka ruumilisusele.

Tema teoste seas võis leida mitmeid vabakäelisi struktuurivorme, osa neist paistis silma väga julge värvilahendusega. Need väljendasid kunstniku emotsioone, just nagu fovismile omane. Sel ajajärgul osales ta ka mitmetel näitustel, kus veetis aega tolle aja mõjukamate kunstnikega nagu Henri Matisse ja André Derain.[2]

Tema karjääri edulood – kubismiperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1909–1914 veetis ta peamiselt aega koos Pablo Picassoga. Sel ajal keskendusid need kaks kunstnikku uue kunstistiili loomisele, mis lisas fovismi poolt kunsti toodud sügavusele uue dimensiooni. Kahekesi arendasid nad julgete joonte ja tumedamate värvikombinatsioonidega uusi lahendusi, luues niimoodi uue kunstistiili, kubismi. Kubistid lükkasid ümber konventsionaalsed representatsiooni vormid, näiteks perspektiivi, mis oli olnud reegliks alates renessansiajastust.[2]

Kubismi areng[muuda | muuda lähteteksti]

Kubismi arengus saab eristada nelja järku:

  1. protokubism (ka Cézanne'i kubism või fassettkubism) (1907–1909). Seda perioodi iseloomustab kujutatavate esemete taandamine geomeetrilistele põhivormidele ja eri vaatepunktide ühendamine;
  2. varajane kubism (kasutatakse ka termineid "analüütiline kubism" ja "hermeetiline kubism") (1909–1912), Sellele perioodil oli iseloomulik vaatepunktide arvu kasvatamine, geomeetrilise tausta ja sisu lammutamine, kuni kujutis muutub arusaamatuks. Lisaks võetakse kasutusele kollaažitehnika, seda just Georges Braque'i initsiatiivil;
  3. sünteetiline kubism (1912–1914), kus käsitluslaad oli varasemast abstraktsem, teostes kasutati vihjeid reaalsusele (tähed, numbrid, ajaleheväljalõiked);
  4. "kristalne periood" (1914–1918), kus vormid on muutunud selgeteks ja kasutatakse puhtaid selgeid värve.

Picasso ja Braque'i varane kubistlik looming kuni aastani 1912 jaguneb kahte järku, mida hiljem hakati nimetama "analüütiliseks" ja "sünteetiliseks".

Analüütiline kubism[muuda | muuda lähteteksti]

Analüütilise kubismi perioodil (aastatel 1909–1910) oli kunstnike loodud kubistiklikele maalidele iseloomulik tihedam vormide kuhjamine, kus vormi kontuurid lahustusid nii, et üks vorm avanes ja sulandus teisega ühte ja neid ümbritses tühi ruum. Braque'i vaikelude maalid, mis tavaliselt kujutasid muusikainstrumente, muutusid aina lihtsakoelisemaks. Seda perioodi iseloomustab loodusvormide allutamine geomeetriale. Side loodusega jääb järjest väiksemaks. Pilt saab omaette nähtuseks, mille juures looduslikud motiivid arendatakse kuni täieliku äratundmatuseni. Kunstnik analüüsib ümbritsevat, lahutab selle justkui algosadeks ja maalib siis uuesti kokku.

Põhilised väljendusvahendid olid pinnad, jooned ja heletumedusega modelleeritud mahud. Valitsevad pruunid, rohekad ja hallid toonid.

Objektid lõhuti tükkideks, mis kujutasid ühe pildi peal objekti vaadet eri nurkade alt. Selle perioodi tähtsamaks teoseks loetakse maali "Mees kitarriga", 1911, (MoMA, NY)[5]

Sünteetiline kubism[muuda | muuda lähteteksti]

Sünteetiline kubism oli osaliselt reaktsiooniks analüütilise perioodi abstraktsetele vormidele. Aastal 1911 lisasid mõlemad kunstnikud oma kompositsioonidesse šablooni abil joonistatud trükitähti ja sõnade fragmente.

Aastal 1912, kui Braque kleepis oma teosele "Puuviljavaagen ja klaas" kolm tapeeditükki, sai alguse paberkollaaži periood. Picasso ja Braque hakkasid oma teostesse kleepima ajaleheväljalõikeid, kirjatähti, riideesemeid jne. Tulemuseks olid kollaažid. Kollaaž aga ei jäljendanud ruumi, vaid oli ise reljeefitaoliselt ruumiline. Nii aitas kollaažitehnika muuta pilti ümbritsevast maailmast sõltumatuks objektiks.

Sünteetilist kubismi iseloomustavad sageli suuremad geomeetrilised pinnad, selgemad kontuurid ning erksamad ja puhtamad värvitoonid.

Heaks näiteks sellest perioodist on "Natüürmort viiuliga", 1914.

Hilisemad teosed perioodil 1920–1933[muuda | muuda lähteteksti]

Braque'i maailmasõdadevaheline kunst keskendus natüürmordile, kus ta kujutas eelkõige elutut loodust ja esemeid.

"Natüürmort", 1926, Kulenovic collection

See muutus polnud niivõrd planeeritud, samuti puudus täpsem fookusteema. Tema 1922. aasta isikunäitus Salon d’Automne'is osutus väga menukaks. Suurt tähelepanu pälvisidki koos Picassoga esitletud stiili edasiarendused. Edukas isikunäitus tegi temast kaasaja ühe prominentsema kunstniku.

Hea näide Braque'i natüürmortidest on "Puuviljad ja kahvel" aastast 1929.

1920. aastate lõpus tegi Georges Braque'i stiil läbi järjekordse muudatuse. Ta suunas oma fookuse reaalsuse tõlgendustele looduse ja naturaalse valguse kujutamisel. Hoolimata järjekordsest stiilimuutusest viimase kümnendi jooksul, jäi ta enda loodud kubisimi stiilile truuks. See tähendab, et näiteks geomeetria, ruudud, sirged jooned ja julged värvid olid tunnused, mida võis tema teostest alati leida.

1931. aastal hakkas Braque viljelema ka skulptuuri. Suuremat tunnustust kogus ta oma skulptuuridega, mis olid loodud 1933. aasta näituseks.

"Ateliers" ja muud hilisemad teosed (1942–1962)[muuda | muuda lähteteksti]

Tema teise maailmasõja aegne looming oli taas tumedam ja süngem, mis iseloomustas selle ajajärgu karmust. Heaks näiteks sellest perioodist on maal "Köögilaud", 1942.

Alates aastast 1947 segasid Braque'il töötamist mitmesugused haigused. Sellest hoolimata valmis tal aastatel 1949–1956 sari "Ateliers" ("Ateljeed") – kaheksa pilti, kus tema eesmärgiks oli koondada oma varasemate teoste teemad ja eksperimenteerimised. Näiteks linnumotiiiv, mida ta kasutas mõnede "Ateliers'" maalide juures, on samuti leitav Braque'i aastatel 1952–1953 maalitud etruskide saali laemaalis Louvre'is.[5]

Samas sõjajärgsel ajal olid tema fookuses kergemad teemad: linnud, loodusvaated ning päris mitmel teosel oli ka näha merd. Sel perioodil tegeles ta peamiselt maalimisega.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. David Piper (1981). The Illustrated History of Art. Suurbritannia: Chancellor Press. Lk 396-397.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Georges Braque Biography".
  3. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon, lk.16
  4. "Georges Braque Biography".
  5. 5,0 5,1 5,2 "Art Encyclopedia".
  6. Alex Danchev (2005). Georges Braque: A Life. Ameerika: Arcade.