Erakond Isamaa ja Res Publica Liit

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Erakonna Tallinna piirkonna kontor asus Wismari 11, arhitekt Erich Jacoby projekteeritud majas

Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (lühend IRL) on maailmavaatelt konservatiivne, rahvaerakonna tüüpi partei, mis sündis erakondade Isamaaliit ja Res Publica ühinemise tagajärjel. Erakonnal on hetkel 9324 liiget. IRL on Euroopa konservatiivseid, paremtsentristlikke ja kristlik-demokraatlikke erakondi ühendava Euroopa Rahvapartei liige.

Maailmavaade[muuda | muuda lähteteksti]

IRL on oma põhikirja järgi "Eestis tegutsev alalhoidliku maailmavaatega aatekaaslaste vabatahtlik liit." Traditsioonilisel parem-vasakskaalal peetakse IRLi paremtsentristlikuks erakonnaks, erakonna põhikirjas [1] sätestatud alalhoidliku maailmavaate all peetakse üldaktsepteeritult silmas konservatismi.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Isamaa ja Res Publica Liidu alguspunkt on 1989. aastas, kui patriootlikult ja demokraatlikult meelestatud noored haritlased lõid ühenduse Res Publica. Aasta varem, 1988 lõid Eesti iseseisvuslased Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ning demokraatia ja vabaturumajanduse pooldajad kaks kristlik-demokraatlikku ühendust. Eeskätt need rühmitused lõid aastal 1992 valimised võitnud valimisliidu Isamaa ning moodustasid 1995 erakonna Isamaaliit. Ühendus Res Publica andis 2002. aastal veel ühe võrse – erakonna Ühendus Vabariigi Eest Res Publica. Isamaa ja Res Publica Liitu on ajapikku hõlvatud paarkümmend paremtsentristlikku, konservatiivset või kristlik-demokraatlikku poliitilist liikumist, erakonda ja ühendust või nende liikmeid.

Liitunute hulgas on järgmised erakonnad ja muud poliitilised ühendused või nende liikmed:

EDPEesti Demokraatlik Partei, mis sai alguse Sinise Erakonnana 1994 ning aastal 2000 nimetati ümber EDP-ks, otsustas 2006 liituda Isamaaliiduga (liikmed said üle minna isikliku avalduse alusel, mitte in corpore).

EKDEEesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, mis loodi 24. juulil 1988 ja mille tegevus lõppes novembris 1992, mil moodustas koos veel kolme erakonnaga RKE Isamaa. Esimees oli Aivar Kala, pikemalt on kunagistest EKDE liikmetest poliitikasse jäänud nt Toivo Jürgenson ning Andrus Villem.

EKDLEesti Kristlik-Demokraatlik Liit, mis loodi 29. augustil 1989 ja mille tegevus lõppes novembris 1992 Isamaa asutamisega. EKDL võttis malli Saksa sõsarerakondadelt ning kuulus Kristlik-Demokraatlikku Internatsionaali. Erakonna esimees oli Illar Hallaste, liikmetest on pikemalt poliitikasse jäänud konservatiivid Mart Laar ja Trivimi Velliste, aga ka näiteks sotsiaaldemokraat Vootele Hansen.

EKREEesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990), mis loodi 9. juunil 1990 ja mille tegevus lõppes novembris 1992 Isamaa asutamisega. See erakond oli kristluse suhtes skeptiline, toetus maausule. Esimees oli Enn Tarto, tollastest liikmetest on pikemalt poliitikasse jäänud Kaido Kama.

RRahvaerakond, mis loodi aprillis 1998, mil sellega liitusid 1994 Isamaast eraldunud Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond ning Eesti Talurahva Erakond. Hiljem liitus Mõõdukatega. Esimees Toomas Hendrik Ilves. EREEEesti Rahvuslik Eduerakond, mis eraldus sügisel 1993 ERSP-st, juht Ants Erm. Tegevus lõppes 1999. aastaks.

ERSPEesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mis loodi 20. augustil 1988. Esimeheks sai erakonna loomise eestvedaja Lagle Parek, tuumiku moodustasid aktiivsed teisitimõtlejad, kes olid juba aastakümneid Nõukogude võimuga avalikus opositsioonis püsinud, aasta varem Hirvepargi miitingu korraldanud ning kuulusid MRP-AEG-sse. ERSP põhikiri ja ülesehitus said teenäitajaks vast kõigile hilisematele erakondadele. Tegevus lõppes 2. detsembril 1995, mil ERSP moodustas koos Isamaaga Isamaaliidu. Hiljemgi Eesti poliitikas väljapaistnud ERSP-lased on Tunne Kelam, Avo Üprus, Jüri Adams, Jaanus Raidal.

IsamaaRahvuslik Koonderakond Isamaa, mis loodi 21. novembril 1992, mil ühinesid EKDE, EKRE, EKDL ja VKE. Samad erakonnad (pluss liberaalid, kellest hiljem sai Reformierakond) olid 1992. a valimistel esinenud valimisliiduna Isamaa, nende valimisvõidu tulemuseks oli Mart Laari I valitsus. Peaminister Laar sai ka Isamaa esimees. 2. detsembril 1995 RKE Isamaa ja ERSP liitusid ning sündis Isamaaliit.

IsamaaliitErakond Isamaaliit, mis loodi 2. detsembril 1995 RKE Isamaa ning ERSP ühinemisel. Erakonda on erinevatel aegadel juhtinud Toivo Jürgenson, Mart Laar, Tunne Kelam, Tõnis Lukas. Mart Laar oli teist korda peaminister 1999–2001. 4. juunil 2006 otsustas erakonna suurkogu moodustada koos Res Publicaga uue konservatiivse erakonna Isamaa ja Res Publica Liit.

KKKonservatiivide Klubi, mis loodi sügisel 1999 konservatiivsete vaadetega ühendusea, juht Mart Helme. 2002 ühines Põllumeeste Koguga, nii sündis Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu.

MRP-AEGMolotov—Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp — 15. augustil 1987 Lagle Pareki eestvedamisel loodud organisatsioon, mille eesmärk oli Molotov—Ribbentropi pakti avalikustamine ja seeläbi Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kinnitamine. 23. augustil 1987 korraldas Hirvepargis miitingu, mis kujunes teise rahvusliku ärkamise üheks avalöögiks. MRP-AEG tuumik moodustas augustis 1988 ERSP.

Res Publica – seni noorteühendusena tegutsenud organisatsioon muudeti 8. detsembril 2001 erakonnaks Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica. Aastal 2004 nimetati ümber Erakonnaks Res Publica. Erakonda on eri aegadel juhtinud Rein Taagepera, Juhan Parts, Taavi Veskimägi; Juhan Parts oli peaminister 2003–2005. 4. juunil 2006 otsustas erakonna üldkogu moodustada koos Isamaaliiduga uue konservatiivse erakonna Isamaa ja Res Publica Liit.

RKLRahvuslaste Keskliit — 1993 sügisel ERSP-st eraldunud rahvuslaste grupp. Lõpetas tegevuse 1999. aastaks. RKL nimekirjas kandideerisid nt Tiit Madisson ja Vello Leito.

RKP-PKRahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu, mis loodi 2002 (juht Mart Helme), kuid alguse sai 1992 Põllumeeste Koguna. Kevadel 2006 otsustas ühineda Isamaaliiduga (liikmed läksid üle isikliku avalduse alusel).

Sinine Erakond – 29. novembril 1994 loodud ning peamiselt kultuuriintelligentsi huvide väljendamisele keskendunud erakond, juht Jaan Laas. Aastal 2000 nimetati ümber Eesti Demokraatlikuks Parteiks, mis 2006 ühines Isamaaliiduga[viide?].

TEETuleviku Eesti Erakond, mis eraldus sügisel 1993 ERSP-st, juht Jaanus Raidal. 1999 muutus Eesti Iseseisvusparteiks, mis vähemalt formaalselt on praeguseni olemas.

WVabariiklaste Koonderakond, mis loodi 22. septembril 1990 ja mille tuumiku moodustasid ühenduse Res Publica ning Eesti Töökollektiivide Liidu juhid. Esimees oli Leo Starkov. Liikmete hulka kuulusid hilisemad IRL-i poliitikud Mart Nutt ja Jüri Luik.

VKEVabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond, mis eraldus Isamaast septembris 1994. Aprillis 1998 liitus koos Eesti Talurahva Erakonnaga Eesti Rahvaerakonnaks (esimees Toomas Hendrik Ilves), mis 1999 lõpus liitus Mõõdukatega, millest hiljem on saanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Ühendus Res Publica – konservatiivse ilmavaatega noorteühendus, asutatud 17. augustil 1989. Nii Res Publica kui ka Isamaaliit võrsusid samade gruppide ja liikumiste pinnalt ning ka liikmeskond kattus osaliselt. Kujundati ümber erakonnaks 8. detsembril 2001; sellest tulenevalt pidid Res Publica juba varem erakonnastunud liikmed valima, millisesse erakonda kuuluma jäävad; see tõi kaasa teatava liikumise Isamaaliidust Res Publicasse.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ühinemiskavatsusest teatati 4. aprillil 2006. Algselt väljapakutud nimi oli Erakond Eesti Eest. Ühinemise kiitsid 4. juunil 2006 heaks mõlema erakonna üldkogud. Ametlikult registreeriti uus erakond 15. novembril 2006.

25. oktoobril 2006 allkirjastasid veel omavahel ametlikult liitumata Isamaaliit ja Res Publica ühinemislepingu erakonnaga Põllumeeste Kogu.

Isamaa ja Res Publica Liidu esimeseks tõsiseks probleemiks kujunes ühise peaministrikandidaadi leidmine 2007. aasta Riigikogu valimisteks. Oktoobris 2006 süüdistas Res Publica esitatud kandidaat Jaak Aaviksoo Isamaaliitu surve avaldamises Mart Laarile peaministrikandidaadi koha tagamiseks ja Res Publica huvide eiramises ühenderakonna juhtimisel. Kompromissina otsustas Jaak Aaviksoo oma kandidatuuri taandada ja Isamaaliit kohustus omalt poolt järgima ühinemislepingu ning ühenderakonna põhikirja tingimusi. 21. oktoobril 2006 kinnitas ühenderakonna volikogu Mart Laari ametlikult peaministrikandidaadiks.

2007. aasta riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

IRL kulutas valimiskampaaniaks 19,7 miljonit krooni, sealhulgas

  • telereklaamile 5,2 miljonit krooni
  • raadioreklaamile 0,8 miljonit krooni
  • ajalehe- ja ajakirjareklaamile 1,8 miljonit krooni
  • reklaamtrükistele 6 miljonit krooni
  • muudeks kuludeks 6 miljonit krooni

2007. aasta Riigikogu valimistel kogus erakond 98 203 häält ehk 17,9 protsendi valijate toetuse. See tähendas parteile 19 kohta Riigikogus. Võrreldes Isamaaliidu ja Res Publica tulemustega 2003. aasta Riigikogu valimistel kaotati kokku 16 kohta, seda peamiselt Res Publica tugevalt kahanenud populaarsuse tõttu.

2011. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

IRL omandas Eesti 101-liikmelises Riigikogus 23 mandaati. Mandaadi said: Mart Laar, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeder, Marko Mihkelson, Ene Ergma, Jaak Aaviksoo, Marko Pomerants, Aivar Kokk, Annely Akkermann, Margus Tsahkna, Priit Sibul, Tõnis Palts, Toomas Tõniste, Andres Herkel, Erki Nool, Siim Valmar Kiisler, Sven Sester, Kaia Iva, Reet Roos, Indrek Raudne.

Riigikogu IRLi fraktsioonist arvati välja 2011. aasta lõpus Indrek Raudne.

2012. aasta lõpus lahkus Riigikogu IRLi fraktsioonist Tõnis Lukas, 2013. aasta juunis Mart Laar ning 2013. aasta detsembris lahkus Riigikogu IRLi fraktsioonist Andres Herkel. 2014. aasta jaanuarist kuni juunini asendas Riigikogu IRLi fraktsioonis Reet Roosi Lauri Vahtre. 2014. aasta seisuga kuuluvad Riigikogu IRLi fraktsiooni: Kaia Iva, Andres Jalak, Toomas Tõniste, Aivar Kokk, Andrus Saare, Annely Akkermann, Ene Ergma, Erki Nool, Juku-Kalle Raid, Kaja Kreisman, Liisa-Ly Pakosta, Margus Tsahkna, Marko Mihkelson, Marko Pomerants, Mart Nutt, Peeter Laurson, Priit Sibul, Lauri Vahtre, Siim Kabrits, Sven Sester, Tõnis Palts, Ülo Tulik.

2015. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

IRL sai Riigikogus vaid 14 mandaati ja oli nende valimiste suurim kaotaja. Mandaadi said Juhan Parts, Marko Mihkelson, Margus Tsahkna, Aivar Kokk, Viktoria Ladõnskaja, Urmas Reinsalu, Marko Pomerants, Andres Metsoja, Priit Sibul, Maire Aunaste, Helir-Valdor Seeder, Ken-Marti Vaher, Raivo Aeg ja Jaak Aaviksoo.

Erakonna juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Erakonna kõrgeim otsustusorgan on Suurkogu.

Erakonna suurkogul 26. mail 2007 valiti 986 poolthäälega erakonna esimeheks sellele ametikohale ainsana kandideerinud Mart Laar, kes valiti ainsa kandidaadina ametisse tagasi 2009. aasta suurkogul.

2011. aastal teatas Mart Laar kirjas erakonnakaaslastele, et ei kandideeri 2012. aasta jaanuaris toimuva IRL-i suurkogul tagasi erakonna esimeheks.[2]

28. jaanuaril 2012 toimunud uue erakonna esimehe valimistel osalesid Liisa Pakosta, Andres Herkel ja Urmas Reinsalu. Uueks erakonna esimeheks valiti Urmas Reinsalu. IRLi aseesimeheks said Ene Ergma, Juhan Parts ning Tõnis Lukas. Alates 2012 lõpust oli Tõnis Lukase asemel aseesimeheks Margus Tsahkna.

Ülejäänud IRLi eestseisuse liikmed olid Tunne Kelam, Liisa Pakosta, Priit Sibul, Siim Kiisler, Helir-Valdor Seeder, Ken-Marti Vaher, Marko Pomerants, Peeter Laurson, Aivar Kokk, Tarmo Kruusimäe, Erki Nool, Sven Sester, Tõnis Palts, Toomas Tõniste, Andrus Saare, Annely Akkermann, Andres Kõiv, Madis Kübar, Kaia Iva.

6. juunil 2015 toimunud suurkogul valiti erakonna esimeheks Margus Tsahkna. Aseesimeesteks valiti Marko Mihkelson, Kaia Iva ja Siim Kiisler.[3]

IRL peasekretärid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]