Avo Üprus
| Avo Üprus | |
|---|---|
 Avo Üprus esinemas IRL-i suurkogul (2015) | |
| Sünniaeg | 10. jaanuar 1954 |
| Rahvus | eestlane |
| Alma mater | EELK Usuteaduste Instituut |
| Haridus | religioon |
Avo Üprus (sündinud 10. jaanuaril 1954) on eesti vaimulik ja kirjanik.
Ta on tegelenud kuriteoennetuse ja ohvritoega[1] ning korraldab aastast 1988 vanglates tehtavat vabatahtlikku tööd. Ta on kuulunud Riigikokku ja Tallinna linnavolikokku ning on Isamaa volikogu ja Tallinna juhatuse liige.[1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Avo Üprus lõpetas Tartu 8. Keskkoolis põhikooli 1969. aastal ning on õppinud Viljandi Kultuurharidustöö Koolis näitejuhtimist (ei lõpetanud). 1980. aastal lõpetas ta Keila Kaugõppekeskkooli.[2]
Üprus ordineeriti 20. märtsil 1991 aseõpetajaks, õpetajaõigused sai ta 11. jaanuaril 2001. 1999. aastal lõpetas ta EELK Usuteaduse Instituudi, sotsiaalteaduste magistriks sai ta 2001. aastal.[3]
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
Üpruse elutöö on seotud religiooniga. Aastatel 1991–1996 ja 2016–2018 oli ta Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, aastatel 1991–1996 Tallinna Peeteli koguduse hooldajaõpetaja ning 2000–2016 sama koguduse õpetaja. Aastast 2018 on ta Harkujärve koguduse hooldajaõpetaja.
Aastatel 2003–2007 oli ta Riigikogu (X koosseisu) liige, aastatel 2007–2011 töötas regionaalministri nõunikuna[3] ning aastal 2013 osales kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.[4]
Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 1 (Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine) 117 häält ning ei osutunud valituks.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Avo Üprus on abielus, tal on kaks poega ja kaks tütart.[1] Tema ema oli arst ja pedagoog Anne Schotter, kasuisa Leo Schotter, emapoolne vanaisa neuroloog Voldemar Üprus, vanatädid kunstnik Hilda Üprus ja kunstiajaloolane Helmi Üprus.
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- näidend „Pöial-Liisi“ (1988, koos Tiiu Aasmäega)
- luulekogu „Aja raamat“ (1988)
- filmistsenaarium „Vaata, siin on inimene“ (1989, režissöör Elo Tust)
- romaan „Koopainimesed“ (1990)
- luulekogu „Hälin ja aeg“ (1990)
- luulekogu „Müütide varjust“ (1995)
- diplomitööl põhinev raamat „Õigus halastusele. Eesti kiriku kriminaaltöö ja hingehoiu osa selles“ (2000)
- näidend „Akvaariumihaid“ (2003)
- luulekogu „Toompea vang“ (2007)
- „Eluaegne vangistus. Eluaegse vanglakaristuse kandmine ja sellest vabastamine“ (2014)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 http://www.irl.ee/avo-uprus
- ↑ Vaimulike leksikon: Ü. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koduleht
- ↑ 3,0 3,1 Rita Puidet „Avo Üprus loob inimlike inimeste inimlikku ühiskonda“ Eesti Kirik, 8. jaanuar 2014
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. aprill 2017. Vaadatud 2. juulil 2022.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3761 president.ee