Majanduslik liberalism

Allikas: Vikipeedia

Majanduslik liberalism on ideoloogiline suund majanduses, kus otsuseid tehakse individuaalselt, mitte institutsioonide või organisatsioonide sees. [1] See hõlmab erinevate majanduspoliitiliste vahendite spektrit, näiteks liikumisvabadust, ning tootluses toetab tugevalt turumajandust ja eraomandit. Majanduslik liberalism võib mingil määral toetada valitsuse regulatsioone, kuid on siiski valitsuse vastu, kui üritatakse mõjutada vaba turgu ja vabakaubandust. Majanduslik liberalism võib olla valitsuse poolt siis, kui soovitakse eemaldada eraomandi monopoli, kuna see võib takistada teiste indiviidide otsuseid. Majanduslik liberalism soovib, et valitsus ei takistaks turu vaba toimimist, kuid valitsusel on õiguspärane roll pakkumaks avalikke hüve. [2]

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduslik liberalism toetab kapitalikaupade vaba turgu ja eraomandit ning seda seostatakse selliste ideoloogiatega nagu sotsiaalne liberalism ja sotsiaaldemokraatia, mis tavaliselt soosivad kapitalismi erinevaid vorme, näiteks heaolu kapitalism, riigikapitalism või segamajandus. Majanduslikku liberalismi seostatakse ka protektsionismiga, kuna ka see toetab vaba turgu ja vabamajandust. Ajalooliselt arenes majanduslik liberalism vastukaaluks merkantilismile ja feodalismile. Tänapäeval peetakse majanduslikku liberalismi enamasti mittekapitalistlike majanduste – sotsialism, turusotsialism, plaanimajandus – vastandiks. [3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduslikku liberalismi toetavaid teooriad hakati arendama valgustusajastul merkantilismile ja feodalismile vastukaaluks. Majanduslikule liberalismile pani aluse Adam Smith, kes arvas, et riik peaks turu toimimisse minimaalselt sekkuma. [4] Smith väitis, et kui mitte lasta ettevõtlust kontrollida riigi poolt ja toimida oma majandusliku tahte järgi, siis tulemuseks on harmooniline ja võrdne ühiskond, mis toodab järjest rikkust juurde. [5] See tähendab, et turg toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt "nähtamatu käe reeglile" – toimub iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ega ebaefektiivsust. See toetas liikumist kapitalistliku ühiskonna poole 18. sajandi lõpus ja soodustas merkantilistliku süsteemi hävimist.

Eraomand ja individuaalsed lepingud moodustavad majandusliku liberalismi alused. Algne teooria põhines oletusel, et indiviidide majanduslikud otsused tulenevad suuresti isiklikust huvist ("nähtamatu käe reegel") ja lubades neil toimida ilma piiranguteta, toob kõigile parimad tulemused (iseorganiseeruvus). Selle järgi peaks eksisteerima vähemalt minimaalne õiglus, keegi ei tohi varastada, tegeleda pettustega, sundida teisi ning valitseb pressi- ja sõnavabadus.

Esialgu pidid majandusliberaalid võitlema feodalismi toetajatega jõukuse jagamisel, aristokraatia traditsioonidega ja kuninga õigustega, et saada hakata juhtima riiklike majandusi enda huvides. Need probleemid said ületatud 19.-20. sajandivahetuseks.

Tänapäeval on majanduslik liberalism seotud klassikalise liberalismiga, neoliberalismiga, libertarismiga ja mõnes koolkonnas ka konservatismiga.

Riigi positsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduslik liberalism on vastu riigi sekkumisele, kuna riigil on tihti domineerivaid ärihuve, mis moonutavad turgu riigile sobival teel ja viivad seetõttu ebaefektiivsele tulemusele. Klassikalisel liberalismil põhinevad ordoliberalism ja mõned sotsiaalse liberalismi koolkonnad omistavad riigile suuremat rolli, kuid ei asenda siiski erafirmasid ja vaba turgu avalike ettevõtete ja majanduse planeerimisega. Näiteks sotsiaalne turumajandus on suuresti vabaturumajandus, mis põhineb eraomandil ja vabal turul, kuid soosib valitsuse tegevusi, mis vähendavad vaba turu poolt tekitatud ebavõrdsust – näiteks toetavad konkureerivaid turge ja sotsiaalse heaolu programme. Majanduslik liberalism toetab võimaluste võrdsust (sotsiaalset mobiilsust), kuna arvatakse, et võimaluste võrdsuse puudumine viib monopolide tekkimiseni ja seetõttu rikub inimeste vabadust.

Avalike ettevõtete positsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduslik liberalism toetab avalikke ettevõtteid inimesi avalike hüvedega varustamises. Adam Smith väitis, et riigil on oma osa teede, kanalite, koolide ja sildade ehitamises, kui neid ei suuda teha eraettevõtted. Ta väitis ka, et nende hüvede eest peaks tasuma proportsionaalselt nende kasutamisega (nt teemaks, toll). Lisaks propageeris Smith autoriõigusi ja patente, et arendada innovatiivsust. Ka Robert Coxi töö rõhutab innovatsiooni tähtsust ja sügavamat mõju vaba turu toimimisele. [2]

Majanduslik liberalism Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal võttis Mart Laari juhitud valitsus kasutusele tol ajal domineerinud uusliberaalse majanduspoliitika.[6]

Eestis tegutsevatest erakondadest esindab liberaalset maailmavaadet kõige rohkem Reformierakond. Eesti Reformierakonna programmiline eesmärk on jõuka kodanikuühiskonna kujundamine, mille aluseks on lihtne maksusüsteem ja riigi vähene sekkumine turul toimuvasse. Reformierakond kuulub koos Keskerakonnaga Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ian Adams, Political Ideology Today (Manchester: Manchester University Press, 2001), 20.
  2. 2,0 2,1 "Adam Smith". econlib.org. 
  3. Brown, Wendy. Edgework: critical essays on knowledge and politics. Princeton University Press, 2005. p. 39
  4. Eric Aaron, What's Right? (Dural, Australia: Rosenberg Publishing, 2003), 75.
  5. Adams, Ian. Political Ideology Today. Manchester U Press 2001. p. 20
  6. Raig, Ivar. 2014. Sirp: Liberaalse majanduse viletsus Eestis.