Jaak Aaviksoo

Allikas: Vikipeedia
Jaak Aaviksoo, 2011. Foto: Kaupo Kikkas.

Jaak Aaviksoo (sündinud 11. jaanuaril 1954 Tartus) on Eesti füüsik ja poliitik.[1]

5. aprillist 2007 kuni 6. aprillini 2011 oli ta Andrus Ansipi teises valitsuses kaitseminister ning 6. aprillist 2011 kuni 26. märtsini 2014 Andrus Ansipi kolmandas valitsuses haridus- ja teadusminister.

Alates 26. maist 2007 kuni 31. jaanuarini 2010 oli Aaviksoo Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimees. Ta on olnud ka kultuuri- ja haridusminister ning Tartu Ülikooli rektor.

30. juulil 2015 kinnitati ta Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaak Aaviksoo esinemas kõnega XI noorte laulu- ja tantsupeol

Jaak Aaviksoo lõpetas 1971 Tartu II Keskkooli ja 1976 cum laude Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonna teoreetilise füüsika erialal.[viide?]

Aastatel 1976–1992 oli ta nooremteadur, vanemteadur ja juhtteadur Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis [1]. Ta kaitses 1981 TA Füüsika Instituudi juures füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi. [viide?]

Aaviksoo stažeeris või töötas külalisteadurina Novosibirski Soojusfüüsika Instituudis (1981), Max Plancki Tahkiseuuringute Instituudis Stuttgardis (1987, 1989), Ōsaka ülikoolis (1991) ja Pariisi VII ülikoolis (1991, 1994, 2001).

Ta oli Eesti Füüsika Seltsi asutajaliige ja esimene esimees (1989–1992).[2]

Alates 1992 oli Aaviksoo optika ja spektroskoopia professor Tartu Ülikoolis [1]. 1994 sai ta Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Alates 1992. aasta juulist kuni 1995. aasta novembrini oli ta Tartu Ülikooli esimene prorektor. Septembrist kuni 1995. aasta novembrini oli ta Tartu Ülikooli eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi juhataja kohusetäitja, 1997. aasta septembrist kuni 1998. aasta maini juhataja.[viide?]

1995. aasta novembrist kuni 1996. aasta jaanuarini oli Jaak Aaviksoo Tiit Vähi kolmandas valitsuses kultuuri- ja haridusminister ning pärast kultuuri- ja haridusministeeriumite lahutamist 1996. aasta jaanuarist kuni 1996. aasta novembrini haridusminister.[viide?]

1998. aasta juunis läks ta tagasi Tartu Ülikooli rektori kohale [1]. Ta on maailma pikakasvulisemaid kõrgkoolide rektoreid (196 cm).[2] 11. septembril 2006 teatas ta, et soovib rektori ametist loobuda ning asuda uuesti poliitikasse Isamaa ja Res Publica Liidus [3][1]. 1. veebruaril 2007 otsustas Eesti valitsus Aaviksoo rektori ametist vabastada alates 5. veebruarist [4]. 31. mail valiti tema asemele rektoriks senine Maaülikooli rektor Alar Karis [5].

Aaviksoo eeldas, et kandideerib 2007. aasta Riigikogu valimistel partei esinumbrina, kuid peaministrikandidaadi koha napsas tema eest Mart Laar.[viide?] Ta valiti XI Riigikogusse.

Andrus Ansipi teises valitsuses langes talle üllatuslikult kaitseministri koht. Ta pidas oma pakilisimateks ülesanneteks pronkssõduri probleemi lahendamist ja kaitseväge reguleerivate seaduste korrastamist. Ta olin kritiseerinud ajateenistuse korraldust, pidades seda kohati ebatõhusaks, ning peab selle eest osaliselt vastutavaks ka Tarmo Kõutsi. Ta toetas Toomas Hendrik Ilvese plaane kaitseväe juhtimise ümberkorraldamiseks, kuid kartis sellega võib-olla kaasnevat sõjaväe juhtimise politiseerumist. Olulisteks probleemideks pidas ta eesti ühiskonna nõrka kaitsetahet, pingeid ohvitseride ja sõjaväe tsiviiljuhtide vahel ning Eesti ebapiisavat usaldusväärsust sõjaliste välispartnerite vahel.[viide?]

Aaviksoo pooldas Pronkssõduri võimalikult kiiret teisaldamist[6]. Sellepärast kirjutasid 12 Eesti ülikoolide professorit talle niinimetatud Pronkssõduri kirja, milles juhtisid tähelepanu skulptuuri teisaldamisega seotud ohtudele[7].

2009. aastast juhib Aaviksoo Eesti Teaduste Akadeemia astronoomia ja füüsika osakonda[8].

6. aprillil 2011 sai Jaak Aaviksoost haridus- ja teadusminister Andrus Ansipi kolmandas valitsuses. Haridus- ja teadusministrina toetas ta jõuliselt toetanud koolivõrgu reformi, gümnaasiumide lahutamist põhikoolidest, IRLi tõlgendust tasuta kõrgharidusest (sh stipendiumireformi) ning koolide tugispetsialistide (koolipsühholoogid, logopeedid jne) rahastamist täiel määral omavalitsuste eelarvetest.

Ta sai 2015. aasta Riigikogu valimistel 1405 häält ning osutus valituks XIII Riigikogu liikmeks kompensatsioonimandaadiga.[9][10]

2015. aastal kandideeris Aaviksoo Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks. [11] Tema kandidatuur tekitas vastuseisu tudengite ja töötajate seas, kelle sõnul vastanduvat Aaviksoo kandideerimisaegsed väljaütlemised varasematega, näiteks Tartu Ülikool rektorina öeldud väitega, et Eestisse mahub vaid üks ülikool. Samuti on ta kritiseerinud haridusreformi, mille kriitikute hinnangul ise varem haridusministrina läbi surus.[12] Aaviksoo erakonnakaaslane Ene Ergma meenutas seda, kuidas Ergma kandideerimist TÜ rektoriks 2006. aastal kommenteeris Aaviksoo väitega, et ülikooli tuleviku seisukohalt on põhimõttelise tähendusega rektori poliitiline sõltumatus: "Ja nii nagu avalikes asjus ikka, ei pea see sõltumatus mitte üksnes olemas olema, vaid sellisena ka näima. See ja ainult see asjaolu ei luba mul toetada akadeemik Ene Ergma kandidatuuri rektori ametikohale." Ergma hinnangul on Aaviksoo kandideerimine TTÜs selle seisukohaga vastuolus.[13] Protsessi käigus kuratooriumist eemaldatud Heiti Hääl soovitas uutel kuratooriumiliikmetel Jaak Aaviksood rektori ametisse mitte kinnitada ning korraldada uus konkurss, öeldes põhjenduseks: "Meie ülikooli rektori amet ei saa olla läbikäiguhoov poliitiku CV täiendamiseks või avariilennuväli poliitikast väljumisel." Hääle hinnangul põhjustasid segase valimisprotsessi Aaviksood toetav poliitiline surve ning ärihuvid: "Eesmärke on aga rohkem kui üks, kuna TTÜ on lisaks õppe- ja teadustöö kantsile ka Eesti Vabariigis oluline kinnisvaraarendaja ning –haldaja."[14] Päevalehes avaldatud dokumentide kohaselt pälvis Aaviksoo kevadel koostatud dekaanide hinnangute tabelis seitsmest kategooriast neljas hindeks "nõrk" või "väga nõrk" ning teenis kokku 18 punkti, jäädes sellega alla kõigile konkurentidele (Mart Ustav 32 punkti, Jakob Kübarsepp 24 ja Andrus Salupere 19). Ka TTÜ nõukogu hääletusel jäi Aaviksoo viimaseks (Kübarsepp 34, Salupere 30, Ustav 27 ja Aaviksoo 23 poolthäält). Kuratoorium ignoreeris nõukogu hääletustulemust ja tõstis Jaak Aaviksoo pingereas esimeseks. Kandideerimisprotsess leidis laia vastukaja ajakirjanduses, pärast mitme liikme väljavahetamist kinnitas TTÜ kuratoorium Aaviksoo 30. juulil lõpus siiski ametisse.[15] Äripäeva arvamustoimetaja Vilja Kiisleri hinnangul jättis Jaak Aaviksoo kui endise IRLi poliitiku kinnitamine avalikku, riigi seisukohalt olulisse ametisse (analoogselt samal ajal toimunud Liisa Pakosta valimisega võrdõigusvolinikuks) "haisva pleki asjaosaliste endi, nende kodupartei ja kogu riigi rinnaesisele", kuna "asi selles, kas absoluutselt poliitilist sõltumatust eeldavasse ametisse võivad saada inimesed, kes on partepoliitika alles vastselt hüljanud ja kelle puhul on õigustatud küsimus, kas nad oleksid sellesse ametisse saanud ilma parteilise taustata"[16].

Jaak Aaviksoole omistatakse autoritaarset juhtimisstiili. Ta on öelnud: "Ma olen kõikidel ametipostidel püüdnud ajada läbipaistvat, argumentidele tuginevat ja ausat poliitikat."[17] "Tehnikaülikool vajab tänasel päeval otsusekindlat juhti, kes saaks aru tehnikaülikooli toimimisest ja kohast tänases Eesti ühiskonnas ning suudaks ellu viia vajadusel radikaalseid muudatusi. Ma olen täiesti kindel, et Jaak Aaviksoo on kindla käega juht, kes saab ülikooli juhtimisega hästi hakkama," iseloomustas Aaviksoo TTÜ kuratooriumi uus juht Gunnar Okk.[15]

Aaviksoo on olnud edukas korvpallur. Ta on treeninud ja võistelnud August Soku, Arne Laose ja Ernst Ehaveeru juhendamisel. Ta on tulnud kahel korral Eesti meistriks (1972, 1973).[2]

Poliitilisi seisukohavõtte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aaviksoo hinnangul jääb Euroopa tsivilisatsioon elujõuliseks ainult siis, "kui me ei jätka sinisilmselt ohumärkide eiramist ega alluta end vägisi pealesunnitud piiritu tolerantsuse, printsiibitu paljukultuurilisuse ja läänekristlike (usu)traditsioonide mahasalgamise nõudele. [...] Meie tsivilisatsioon saab kesta vaid siis, kui meil jätkub eneseusku ja meelekindlust oma traditsioone edasi kanda ning oma väärtusi kaitsta. Kui vaja, siis lõpuni." [18]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teaduspublikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaak Aaviksool on vend Peep Aaviksoo.

Jaak Aaviksool on kolm last[1], neist kaks abielust geograaf Kiira Aaviksooga (1955–2011).

Ta kuulub Kaitseliidu Tartu maleva Akadeemilisse malevkonda.[20]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 44.
  2. 2,0 2,1 2,2 "1000 tartlast läbi aegade", koostajad Lembit Ainsoo, Uno Ainsoo. MTÜ Liivimaa Mälu, Tartu 2003, lk. 13
  3. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 87
  4. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 110
  5. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 153
  6. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 59, 72
  7. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 63
  8. http://www.akadeemia.ee/et/liikmeskond/_liikmed/aaviskoo/
  9. http://rk2015.vvk.ee/elected-members.html
  10. http://rk2015.vvk.ee/acquired-mandates.html
  11. Jaak Aaviksoo kandideerib TTÜ rektoriks
  12. Piia Puuraid "TTÜ-s on vastuseis Jaak Aaviksoo rektoriks saamisele" EPL, 29. aprill 2015
  13. Tuuli Koch "Ergma: Jaak Aaviksoo ärgu söögu oma sõnu" Postimees, 6. mai 2015
  14. Heiti Hääl: rektori ametikoht ei saa olla avariilennuväli poliitikast väljumisel ERR, 29.07.2015
  15. 15,0 15,1 Jaak Aaviksoo kinnitati viimaks TTÜ rektoriks ERR 30.07.2015
  16. Vilja Kiisler "Aaviksoo ja Pakosta, me ei unusta teid" Äripäev, 31. juuli 2015
  17. "Jaak Aaviksoo: eestlastel on kaitsetahtega probleeme" Postimees, 4. aprill 2007
  18. Akadeemia 5/2015, lk 931
  19. "Jaak Aaviksoo saab Lapi ülikooli audoktoriks" Delfi, 1. juuni 2012
  20. Kaitseliidu Tartu maleva akadeemiline malevkond saab 80 UT, 17.03.2005

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Tartu Ülikooli rektor
Peeter Tulviste (1993–1998)
Tartu Ülikooli rektor
Jaak Aaviksoo

19982006
Järgnev:
Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja
Tõnu Lehtsaar (2006–2007)
Eelnev:
Jürgen Ligi
Eesti kaitseminister
20072011
Järgnev:
Mart Laar
Eelnev:
Tõnis Lukas
Eesti haridus- ja teadusminister
20112014
Järgnev:
Jevgeni Ossinovski