Rahvuslik konservatism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Osa artiklitest teemal
Konservatism
Koolkonnad

Rahvuslik konservatism ehk rahvuskonservatism on peamiselt Euroopas ja Aasias levinud konservatismi alaliik, mille keskne osa on rahvusliku ja kultuurilise identiteedi püsimise toetamine.[1]

Vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvuskonservatism taotleb rahvuslike huvide kaitsmist ning sarnaselt traditsioonilise konservatismi ja sotsiaalse konservatismiga keskendutakse säilitamisele ja traditsioonidele.[2][3][4] Rahvusliku konservatismi iseloomulikeks joonteks on traditsioonilise perekonna ja ühiskonna sisemise stabiilsuse tähtsustamine. Politoloog Sieglinde Rosenbergeri hinnangul "tõstab rahvuslik konservatism esile perekonda kui identiteedi, solidaarsuse ja traditsiooni keskpunkti".[5]

Euroopa rahvuslikud konservatiivid on tavaliselt euroskeptikud.[6][7]

Eri riikide rahvuskonservatiividel pole alati samasugune vaade majanduspoliitika küsimustes, varieerudes plaanimajanduse pooldamisest kuni tsentristliku segamajanduse või laissez-faire lähenemise pooldamiseni.[1]

Toetusbaas[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvuskonservatiivsete erakondade toetusbaas on sageli maapiirkondades, ääremaadel või traditsioone järgivates paikades. See eristab neid liberaalkonservatiivsetest erakondadest, kelle toetus tuleb rohkem linnastunud piirkondadest.[8]

Rahvuskonservatiivsed parteid[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik postkommunistliku Kesk- ja Ida-Euroopa konservatiivsetest erakondest on olnud rahvuskonservatiivsed.[9]

Rahvuslik-konservatiivsete erakondade hulka on loetud näiteks:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Mandal 2007, p. 306.
  2. ANDREW., HEYWOOD, (2018). ESSENTIALS OF POLITICAL IDEAS : for a level.. [S.l.]: PALGRAVE. ISBN 1137611677. OCLC 1005867754. 
  3. Varieties of conservatism in America. Berkowitz, Peter, 1959-. Stanford, Calif.: Hoover Institution Press. 2004. ISBN 0817945725. OCLC 839305105. 
  4. Mediations of social life in the 21st century. Dahms, Harry F., (trükk: First). Bingle, UK. ISBN 9781784412227. OCLC 896728569. 
  5. Rosenberger, Sieglinde, Europe is swinging towards the right - What are the effects on women?, University of Vienna, 2002. Retrieved 6 December 2010.
  6. Wolfram Nordsieck. "Parties and Elections in Europe". Parties-and-elections.eu. Vaadatud 9.05.2015. 
  7. Traynor, Ian, The EU's weary travellers The Guardian, 4 April 2006
  8. Vít Hloušek; Lubomír Kopecek (2010). Origin, Ideology and Transformation of Political Parties: East-Central and Western Europe Compared. Routledge. lk 178. ISBN 978-1-317-08503-4. 
  9. 9,0 9,1 9,2 Central and East European party systems since 1989 
  10. Gerard Braunthal (2009). Right-Wing Extremism in Contemporary Germany. Palgrave Macmillan UK. lk 158. ISBN 978-0-230-25116-8. 
  11. Daniel Kübler; Urs Scheuss; Philippe Rochat (2013). "The Metropolitan Bases of Political Cleavage in Switzerland". peatükis Jefferey M. Sellers; Daniel Kübler; R. Alan Walks et al. The Political Ecology of the Metropolis: Metropolitan Sources of Electoral Behaviour in Eleven Countries. ECPR Press. lk 211. ISBN 978-1-907301-44-5. 
  12. Moreau, Patrick (2011). "The Victorious Parties - Unity in Diversity?". peatükis Uwe Backes, Patrick Moreau. The Extreme Right in Europe: Current Trends and Perspectives. Vandenhoeck & Ruprecht. lk 101. ISBN 9783647369228. 
  13. Thompson, Wayne C. (2008). Western Europe 2008. Stryker Post Pubns. lk 201. ISBN 978-1-887985-98-7. 
  14. Vít Hloušek; Lubomír Kopecek (2010). Origin, Ideology and Transformation of Political Parties: East-Central and Western Europe Compared. Routledge. lk 196. ISBN 978-1-317-08503-4. 
  15. "The short life of the “National Unity Government”". Konrad Adenauer Foundation. juuli 2012. lk 1. 
  16. Watzal, Ludwig (1999). Peace enemies: the past and present conflict between Israel and Palestine. PASSIA. lk 28. 
  17. Péteris Timofejevs Henriksson (2015). Election The 2015 Parliamentary Elections in Estonia. Rewarding the squirrels

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]