Tallinna raekoda

Allikas: Vikipeedia
Tallinna raekoda
Tallinna kõrghooned paistmas raekoja taustal.

Tallinna raekoda on Põhja-Euroopa ainus säilinud gooti stiilis raekoda, mis on pärit 13. sajandist ja seega vanim raekoda Baltikumis ja Skandinaavias. Kunagise turuväljaku lõunaküljel paiknev hoone on 36,8 meetri pikkune ja tema laius läänes on 14,5 ning idas 15,2 meetrit.[1] Ta on kahekorruseline ning avara keldrikorrusega.[2] Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud üheks Tallinna sümboliks. Torni kõrgus maapinnast on 64 meetrit.

Tallinna raekoja hoone asub Raekoja platsil, raekoja juurde suunduvad tänavad: Kullasepa tänav, Dunkri tänav ja Vanaturu kael. Raekoja taga asub üks Tallinna lühemaid tänavaid – Raekoja tänav.

Tallinna raekoda oli keskaegse Tallinna all-linna omavalitsusorgani Tallinna rae ametihoone. Linnavõim töötas raekojas 1970. aastani, aga raekojal on endiselt linnavalitsuse esindushoone roll. Raekoda võtab külastajaid vastu ka kontserdipaiga ja muuseumina, kus on võimalik tutvuda raekoja sajanditepikkuse arhitektuuri- ja ajalooväärtusega.[3] Tallinna vanalinna koosseisus kuulub Tallinna raekoda alates 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.[4] 2004. aastal tähistas Tallinna raekoda oma 600. sünnipäeva.

Esimest korda mainiti Tallinna suure koosolekuruumiga raekoda kinnisvararaamatus 1322. aastal consistoriumina, millel oli tolle aja kohta lausa hiiglaslik kaubaladu (cellarium civitatis).[5][6] Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel.[6] 1364 on teda nimetatud mängumajaks (teatrum), 1372 raekojaks (rathus).[7]

Raekojast juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku, osalt isegi seltskondlikku tegevust. Raekoda oli sageli ka kohtuhooneks ja kaupade tutvustamise kohaks; mõnikord kasutati seda isegi teatriruumina nagu eelpool mainitud sõnast "teatrum" järeldada võib. Seetõttu oli väga oluline, et raekoda asuks linna südames ja näeks välja esinduslik.[8]

Raekoda püstitati tolleaegse turuplatsi juurde. Osa esimese raekoja müüridest on säilinud tänapäevase raekoja idapoolses osas. 14. sajandi 70ndatel sai ta ümberehituse tulemusel tänapäevase pikkuse. 1374. aastal laudkatusega kaetud hoone oli arvatavasti ühekorruseline keldriga kiviehitis, mille pööningut kasutati laoruumina. Selle pika ja kitsa hoone põhjafassaad on nüüdse kaaristu tagasein, kus veel praegugi võib näha mõningaid tolleaegseid lihtsa raidraamistusega aknaid.[9]

2005. aastal sai Tallinna raekoda Euroopa Liidu Kultuuripärandi auhinna, Europa Nostra medali, mis on Euroopas kõrge tunnustus. 27. juunil 2006 andis vastava aukirja Tallinna raekoja direktorile Elvira Liiver Holmströmile üle Hispaania kuninganna Sofia Madridis toimunud üle-euroopalisel tseremoonial. Europa Nostra medali andsid 15. septembril 2006 Tallinna raekojas toimunud tseremoonial Tallinna linnapeale ja raekojale üle Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ja Europa Nostra nõukogu liige Thomas Willoch.[10][11]

Arhitektuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raekoda oli algselt hoone, milles linnakodanikud ühiseid nõupidamisi korraldasid. Hiljem kasutati seda linnavalitsuse hoonena. Lisaks on raekojas peetud kohut ja tutvustatud kaupa. Esinduslikke raekodasid hakati ehitama 12. sajandil. Harikult püstitati nad linna keskele turuplatsi äärde. Kuulsad on näiteks Lüübeki raekoda (13.–14. sajand), Veneetsia Doodžide palee (alustatud 14. sajandi I poolel). Eestis on tuntud Narva raekoda (17. sajandi lõpp, restaureeritud 1963. aastal) ja muidugi Tallinna raekoda.[12]

Tallinna raekoja vasest veesüliti

Raekoda on ehitatud hallist paekivist, katus aga savist katusekividest.[13] Raekoda on palju vanem kui see välja paistab ja kui seda näitab tema praegune välimus. Hilisemate konstruktsioonide varjus peituvad vanad müürid jutustavad raekoja mitmeetapilisest ehitamisest. Uuemate uurimuste andmetel toimus raekoja järk-järguline suurenemine viiel ehitusperioodil läänest idapoole. Sellest lähtuvalt on raekoja põhiplaan vildakalt kõvera kontuuriga ja lääne poole peaaegu poole meetri võrra ahenevalt lähedane trapetsikujule. 14. sajandi esimesel veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Tekkis nn diele-dornse (eesruum ja tagakamber) süsteemis ruumijaotus. Väliuurimistulemuste kokkuvõtete põhjal võib väita, et vanim raekojahoone hõlmas praeguse raekoja läänepoolset osa ja tema turuväljakupoolne esisein oli nüüdse kaaristu lõunasein.[3]

1346. aastal andis Taani kuningas võimu Eestimaal üle Saksa ordule. Hansalinnana sai Tallinn õiguse kontrollida idakaubandust omades nn. laokoha õigust. Kaubanduse kiire kasv ja majanduslik õitseng tingis vajaduse raekoja uute tarberuumide ja esinduslikuma väljanägemise järele.[3]

Vanimat, idapoolset hooneosa pikendati 13711374 lääne suunas. See nüüdse pikkusega kuid kitsam ühekorruseline hoone ei erinenud eriti palju suurest kodanikumajast. Kiviraidur Ghercke juhtimisel tehtud ümberehitusega aastatel 1402–1404, sai hoone põhijoontes tänapäevani säilinud ruumijaotuse ning sise- ja välisilme.[3][5][14]

Hoone ehitati kahekorruseliseks.[9] Ta on piklik, kahekorruseline kellerdatud paekiviehitis. Kõrge sadulkatuse ja teravnurksete otsaviiludega hoone idafassaadist kerkiv, ülaosas mašikuliitaoliseks friisiks laienev sale kaheksatahuline konsooltorn lõppeb kolmeosalise hilisrenessansliku lahtiste rõdudega tornikiivriga (1627–28, G. Graff, taastatud 1952, arhitekt A. Kukkur).[5][15] 1433. aastal parandati tornikiivrit, 1439 seati üles kell.[9] Tornikiivri tipus on tuulelipp "Vana Toomas”.[5]

Vana Toomas Tallinna raekoja torni tipus

Vana Toomas kannab 16. sajandi linnavahi riietust. Teda võib pidada peaaegu et Tallinna sümboliks ning talle on pühendatud isegi luuletusi.[16] See lipp, mida tänane Vana Toomas käes hoiab, kannab aastaarvu 1996, sest samal aastal restaureeriti tornikiiver ning valmistati kujust koopia.[17]

Hoone väljakupoolsel pikiküljel on peaaegu kogu fassaadi alumise korruse ulatuses lahtine arkaadkäik ehk võlvialune. Siia avanevad keldri sissekäigud ja aknad. Esialgne portaal asus fassaadi lääneosas. Praegune peasissekäik on ehitatud hiljem, arvatavasti 18. sajandil. Ka endise portaali kõrval asuv uks on hilisem. Madalad juurdeehitised hoone lääneküljel on püstitatud 18. sajandi lõpul. Keldri läänepoolse osa ruumid on kaetud servjoonvõlvidega, mida kannavad tugevad neljatahulised piilarid. Osa selle keldri vaheseinu on ehitatud nähtavasti hiljem. Tugev müür eraldab läänepoolset keldriosa kahest tunduvalt madalamast idaosas paiknevast ruumist.[2]

Lahtisele teravale arkaadkäigule toetuv massiivne fassaad on rühmiti läbi lõigatud kitsaste nelinurksete akendega. Need aknad on natuke suuremad kui tavalistel elumajadel.[13][18][19] Peafassaadi aknaid on korduvalt muudetud; 18. sajandi algul olid need neljakandilised.[2] Aknarühmad tähistavad torni poolt alates peakorruse kolme tähtsamat ameti- ning esindusruumi: raekirjutaja tuba (kämmerei), ühelöövilist raekambrit, mis oli raeisandate istungitesaaliks ja kahelöövilist kodanikesaali.[20] Tinaruudulistest akendest välja vaadates võisid raehärrad silmas pidada mitut rae alluvuses olevat asutust: vaekoda, apteeki, mündikoda, vanglat.[21] Fassaadi lõpetab sakmeline kindlusseina ülemist osa meenutav rinnatis dekoratiivsete laskeavadega.[18][19] Otseselt Pühavaimu kiriku eeskuju järgiv valitsejalik tornikuju ja Eesti keskaegses arhitektuuris harukordne sakmeline rinnatis fassaadi karniisjoonel on viited kaudsetele kontaktidele Alam-Reinimaa ehituskunstiga.[22]

Kaitserinnatise ning lohepeakujuliste veesülititega[23] kaunistatud peafassaadi läbib peaaegu kogu hoone pikkune üheksast kaarest koosnev alumise korruse kõrgune kaaristu. Fassaadi toetavad lisaks kaheksa piilarit.[5][24] Kaupmehed otsisid tihtipeale kaaristu all vihma eest varju.[13] Üht raekoja arkaadkäigu sammast kasutati häbipostina. Selle külge aheldati kurjategijad, et neid linnarahvale häbistamiseks ja mõnitamiseks välja panna.[16] Sellel oli kaelaraud ning randmekinnitid.[25] Kaaristu lõppeb raekoja peauksega hoone paremas servas. Teistest väiksematest ustest ja luukidest erineb peauks ilusate raidpiitade ja ukseni viiva kolme trepiastme poolest. Tänu neile on näha, et tegu on peasissekäiguga.[13]

Esimese korruse läänepoolse osa ehituslaad on sarnane tema all asuva keldriruumi omaga – ka selle servjoonvõlve kandsid neli madalat neljatahulist piilarit. Keskajal oli siin arvatavasti niinimetatud kaubasaal, kus tutvustati kaupu, sõlmiti tehinguid jne. Kaubasaalist idapool olev ruum, mille võlvid toetuvad samasugustele neljatahulistele piilaritele, oli keskajal piinakambriks. Põhjapoolsesse müüri ehitatud trepi kaudu oli see ruum ühendatud raesaaliga teisel korrusel, kus keskajal mõisteti kohut. Kahest väiksemast idaosas asuvast ruumist oli lõunapoolne varakambriks, kust ruumi läänemüüris asuva trepi kaudu pääses teisele korrusele linna arvepidamise ruumi (kämmerei). Nagu varakamber, nii on ka sellest põhja pool asetsev ruum kaetud silindervõlviga. Selle ruumi läänemüüris oli ahi (kalorifeer ehk hüpokaust) raesaali kütmiseks sooja õhuga.[26]

Peakorruse huvitavaimad ruumid on kuue võlvikuga kahelööviline pidulik kodanikesaal ning sellest idas asuv raesaal.[5] Teise korruse lääneosas asuv 16,2 meetrilaiune pikkune ja 12 meetri laiune nn. kodanikesaal on 7,5 meetri kõrgune kahelööviline ruum. Ruumi kannavad kaks Tallinna 15. sajandi arhitektuurile tüüpilist kaheksatahulist piilarit. Kodanikesaal on kaetud kaheksaosalise madala servjoonvõlviga, mida eraldab kolmeosaline vööndkaar. Raekoja kagunurgas leiduv kõiki korruseid läbiv šaht oli käimla (profatt).[27]

Kodanikesaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kodanikesaal

Raekoja suurt saali kutsutatakse kodanikesaaliks.[16] Kodanikesaal mahutab 100 inimest ning seal on ka klaver, mida saab kasutada muusikaliste etteastete jaoks.[28] Kütmata esindussaalina võeti siin vastu tähtsaid külalisi, linna saabunud rändmuusikuid ja näitlejaid ning peeti suursuguseid bankette.

Kodanikesaalis on kokku 9 akent, mis muudavad ruumi väga valgeks. Kodanikesaali ilme kujundavad kaks värvilist kolmevärvilise kalasabamustriga kaheksatahulist piilarit, mille talumil paiknevad tsistertslaste arhitektuurist pärineva ning Tallinnas hiljem sageli esineva ehituskunstilise motiivina konsoolid.[16] Piilarid on sihvakad ning lisavad ruumile avarust. Kalasabamuster on taastatud läänepoolsel piilaril säilinud fragmendi eeskujul.[29] Neile toetub võlvitud lagi. Võlvitud lagesid nägi harva mujal kui kirikutes, kloostrites ja kindlustes. Elumajadesse ehitati tavaliselt puitlaed.[16]

Tallinna raekoja kodanikesaal aastal 2012

Kahevõlviline ruum on seitsme konsooliga jagatud kuueks võlvikuks. Keskajal oli põrand laotud erisuurusega paekiviplaatidest, täna on plaadid ühetaolised.[29]

Valmimisaegne kodanikesaal ei olnud siiski arvatavasti nii avar kui ta on täna. Visuaalselt kitsendasid ruumi viinapuuväätidega maalingud, mis tõenäoliselt seinu ja lage katsid.[29] Kodanikesaali lõunaseina idanurgas asuvad kaks väikest keskaegset käimlat profatti, üks meestele ja üks naistele.[30] Saali idaseina läbiv portaal ühendab ruumi raesaaliga. Portaali kohal paikneb nišš, mille algne sisu on teadmata. 1561. aastast seisab nišis aga ladinakeelne manitsustahvel raehärradele.

Kodanikesaali seintel hoitakse ka 1547. aastal Hollandist Enghieni linnast rae poolt tellitud piltvaipade koopiaid, mis kujutavad stseene kuningas Saalomoni elust.

Raesaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vööndkaarte profiil koosneb kas kahest tugevast teravselgsest servamõikast. Sama kordub varieeritult ka kahevõlvilises kodanikesaali taga asuvas raesaalis. Madalreljeefsed päiskivid raesaali võlvlaes on esimesi näiteid siinsele hilisgootikale iseloomulikust lamedast reljeefstiilist. (Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 57) Raesaal on raekoja kõige tähtsam ruum. Seal pidasid raehärrad oma istungeid ja võtsid vastu otsuseid.(K.R. Hahn, 2001, lk 25) Raesaali mugavuste hulka kuulus ka see, et teda sai kütta. Keskajal ei olnud igas ruumis kaminat või mõnda muud küttesüsteemi, mis talvel oleks sooja andnud. Nurgas seisev kahhelahi tekkis alles mitu sajandit hiljem.

Raesaal aastal 2009

Raesaali seintesse on müüritud kaks rahakappi. Kappide tammepuust uksi (tamm on väga vastupidav puu) kannavad tinutatud raudhinged. Neid uksi sai ka lukku keerata, sest kappides hoiti raha, dokumente ja muid väärtuslikke asju.

Raad pidas ametis linnakirjutajat, kes tähendas dokumentidesse üles tähtsaid asju ning kellel peale ilusa käekirja oli ka hea haridus.

Rahakapid esimesel korrusel

Raesaali kõrval asuvat kämmerei’d [kemmerai] võis nimetada linna rahandusministeerimuiks. Seal peeti arvet kõigi linna kulude ja tulude üle. Ainult kämmerei kaudu pääses varakambrisse. Seal talletati rae kallihinnalisi tina- ja hõbenõusid ning muut suuremõõtmelisemat varandust, mis ei mahtunud raesaali kappidesse.[31]

Teised ruumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keldrit ja esimese korruse ruume (veinikeldrit ja kaubasaali) katavad neljatahulistele piilaritele toetuvad lihtsad ümarkaarsed servjoonvõlvid. Hoone restaureeriti 1971–75 (T. Böckler, L. Pärtelpoeg, U. Umberg).[7]

Arhitektuuri iseteadvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raekoja ehitamisel ei ole arhitektuurieeskuju imporditud ega kusagilt otse üle võetud. See kujunes kohaliku paekivi pikaaegse töötlemiskogemuse, ehitustraditsiooni ja kivimeistrite tööoskuste baasil. Mõningad välismõjutused on saanud Tallinnale ainuomase tõlgenduse ja kujundanud arhitektuurivorme kohapeal täiesti ainuomasel viisil ning omanäoliseks.[24] Tallinna meistrid olid tõenäoliselt kursis Itaalia ühiskondlike hoonetega, mida näitab eriti arkaadkäik. Saksa raekodadest ei ole Tallinna raekoja arhitektuur aga mingilgi määral sõltuv.[32]

Raekoja fassaadis, ruumistikus, detailides ja ühtlasi kogu kavatises kajastub üksteisest läbipõimunult midagi kaupmeeste esinduselamust, midagi rangevormilisest linnusest ja midagi ka kloostri saalruumide ja kirikiute pidulikkusest. Üllatavalt kompaktses hoonekorpuses, mille ehituskunstilise karakteri lõplikeks määrajaiks on range lihtsusega valitud konstruktiivsed raidvormid, on peale suurte saalide leidnud kindla koha rae mitmekülgsete ülesannetega seotud arvukad kõrvalruumid. Euroopa ühe vanima ning omapärasema raekojana ja Tallinna profaanarhitektuuri esimese suurehitisena kehastas ta tugevaks kasvanud hansalinna kontsentreeritud jõudu ning iseteadvust.[33]

Ehituslugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ehitusuuringud on tõestanud, et raekoda paiknes samal kohal juba 13. sajandil. Praegune, rohkem kui 600-aastane hoone on rajatud vana raekoja müüritisele.[34] Juba aastal 1250 oli praeguse raekoja asukohal kivihoone püsti. Allikates mainitakse koosolekusaaliga (consistorium) ja keldriga (cellarium civitatis) hoonet 1322. aastal. Linna võimsuse ja rikkuse kasvades ehitati ta ümber. 14. sajandi lõpul oli hoone sama pikk nagu praegu, kuid ta oli kitsas ja ilma tornita. Ainult arkaadkäik, mis praegusest arkaadkäigust erines, andis tunnistust sellest, et tegemist pole tavalise elumajaga.[35]

Tallinn, vana nimega Reval, kujunes 14. sajandiks üheks olulisemaks vahesadamaks Euroopa ja Venemaa vahelisel hansa kaubateel. Hansalinn Tallinna õitsenguaeg oli 15. sajand, mil linn ehitati tänu kaubandusest saadud tulule suurel määral ümber. Peamiseks Euroopast läbi Tallinna Venemaale liikuvaks kaubaartikliks oli sool. Soolale järgnesid kangad ning heeringad. Metallidel, veinil ning vürtsidel oli samuti oluline koht. Osa eelnimetatud kaupadest jäi koduturule, aga enamus läks edasi Venemaale. Tallinnast lääne poole viidud kaupade hulgas oli esikohal vili. Rukis, puit, lina ja paekivi olid Liivimaa päritolu kaup. 15. sajandist pärinevad enamik tänaseni säilinud ehitusmälestisi: keskaegsed kaupmehemajad, kirikud, gildihooned ning sealhulgas ka raekoda.[36]

Võib väita, et raekoda ehitati samuti soolale. Suurte töödega tehti algust 15. sajandi algul. 1402. aasta lihavõttepõhi tähistas raad veel vanas majas, kuid kohe pärast pühi alustati ehitustöödega.[35] Juhtivaks töömeistriks oli tõenäoliselt kiviraidur Ghercke.[19] Võimalik, et juhtivad meistrid, kelle hulgas oli ka Ghercke, tulid all-linna Toompealt, kus 14. sajandi viimasel veerandil olid lõppenud ulatuslikud tööd linnuses, Suure Toompea ringmüüril ja toomkirikus.[22] Ehitusplatsile toodi 600 palki, 581 prussi, 46 paari talasid ja 107 kivikoormat. Kivid toodi Lasnamäelt, kus oli kiviraiujate küla, dokumentides on säilinud ka vedajate nimed. Müüriladumiseks toodi tahumata kive, kuid mõned detailid tuli teha ka lihvitud kividest.[37] Hoone põhikonstruktsioonid – vundamendid, müürid ja võlvid – on ehitatud Toompea paelavalt ja linnalähedastest kivimurdudest hangitud paekivist ning kokku laotud lubimörti kasutades.[38] 1403. aastal tahuti kivid ja ehitati kaaristu, võlve kandvad piilarid, aknapõsed jm.[15] Kaaristu piilarid ning Tallinna ehitusstiili arengus olulist osa etendanud fassaadi läänelõigus paiknev peaportaal ehitati Ghercke otsesel osavõtul.[39] Eeskujuks oli portaalimeistrile Toomkiriku väiksem lõunaportaal.[40] On teada, et kivitahuja Yckmele valmistas sambad veinikeldri tarvis ja 200 plokki hoone välisnurkade jaoks. Meister Keyzner, üks arvuka kivitahujate pere esindajaist, valmistas aknad. Meister Gherckele ja ta kahele abilisele maksti peaportaali ehitamise eest 5 Riia marka (1 Riia mark kaalus 207,8 g hõbedat).

Toompea
Tallinna raekoda jõulude ajal

1404. aasta lõpuks saadi ehitustööd valmis. Maksti ära meistritele, kes olid paika pannud katusekivid ja klaasinud aknad, koristanud ehitusprahi. Jõulupühi tähistas raad uues hoones. Ehitamine oli kestnud kaks ja pool aastat. Märkimisväärne on see, et ehitajad olid töötanud ainult suvel.[15][37] Ehitusjärgselt kattis seinu mitu sajandit järjest valge lubjavõõp, mis jättis puhtaks siledakstöödeldud raidkivikonstruktsioonid.[24]

Tallinna raekoja kell

Ehitustööd jätkusid aga ka hiljem: remonditi katust ja torni, vahetati aknaklaase, laoti üles ahjud, tehti ümber trepiastmed.[41] Ajaloolise Tallinna kuldaeg jääb 15. sajandi keskpaiga ja 16. sajandi alguse vahelisse perioodi.[42] Hansaaegade majanduslik jõukus lubas luua suurepäraseid arhitektuuri- ja kunstiväärtusi. 1530. aastast hakkas raekoja kohal keerlema tuulelipp Vana Toomas (praegu on raekoja tornis selle täpne koopia, esialgne tuulelipp on Raekoja keldris. 19 Tallinna Linnamuuseumis). 16. sajandi lõpul valmistas tuntud valajate perest pärit Heinrich Hartmann raekojale kella. 17. sajandil pandi raekojale uus tornikiiver, selle töö tegi ehitusmeister Greiger Graff.[15][37] Arvatavasti 1627.-1629. pandi senise gooti teravkiivri asemele hilisrenessanssi stiilis praegune kiiver. “Ühe märgiga telliskivide järgi võib otsustada, et mitmed fassaaditööd, tornikonsooli ja viilu parandamine, uute dekoratiivsete veesülitite paigaldamine ning siseehitustööd toimusid kõik umbes ühel ajal või vähemalt järjest,” rääkis Teddy Böckler. “Nähtavasti 1630. ja 1650. aasta vahel ehitati ka suurde saali piilarite vahele vaheseinad ning konsoolide kõrgusele vahelagi. Nende väikeste kambrite kütmiseks oligi vaja ehitada ahjud ja korstnajalad."[43] Vanasti polnud majadel maapinnani ulatuvaid vihmaveeranne. Nende asemel kaunistasid katuseräästaid enamasti lohepeakujulised kivist või rauast veesülitid, mille ülesandeks oli vesi majaseinast eemale juhtida.[41] Üheaegselt torni lõpetamisega sepistas vasksepp Daniel Pöppel raekojale lohepeadest vaskplekist veesülitid.[15][37] Praegu on need raekojas ilu pärast.

Tallinna raekoda, 1885–1890

16511652 viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti. Raekoja esinduslikkust ja omapära esiletoonud kaaristu ning keldri ja esimese korruse aknad müüriti kinni. Kodanikesaal jaotati kaheks korruseks ja tükeldati eraldi ruumideks.[6][9] 1860. aasta paiku ehitati nelinurksed aknad ümber teravkaarseiks.[9]

1944. aasta 9. märtsi pommirünnakus süttis raekoja tornikiiver põlema ning hävis. See sai tõukeks raekoja restaureerimistööde algusele peale sõda.[6] Sõjajärgseil aastatel on raekoda ulatuslikult restaureeritud. 1952. aastal taastati torn. 19591960 avati taas kaaristu ning kõrvaldati fassaadidelt möödunud sajandi ümberehituste jäljed. 19711975. aastal (arhitekt Teddy Böckler, sisearhitektid Leila Pärtelpoeg ja Udo Umberg).[44] vabastati raekoja sisemus hiljem ehitatud vaheseintest ja lagedest ning rekonstrueeriti raekoda Tallinna esindushooneks.[9]

1952. aastal taastatud torni puitkonstruktsioon oli 1996. aastaks osaliselt pehkinud ning selle plekk-kate lagunenud. Niisiis vahetati tornikiiver ning sümboolse tähendusega Vana Toomas välja. Vana Toomas oleks võinud suurema tormi korral alla kukkuda. Tööd algasid 1996. aasta alguses, kui Albu vallas valmistati vajaminevad puitdetailid. Torni osad toodi Tallinna juunis ning algas nende kokkumonteerimine ja katmine vasest plaatidega. Torni puitkonstruktsiooni katmiseks kulus 1,4 tonni vaskplekki. Viimase töönädala kolmapäeva õhtul liideti torni osad kokku ning esialgu raekoja kõrval asuva torni otsa paigutati Vana Toomas. Esmalt tuli vana torni tugevdada, et ta töö käigus ära ei laguneks. Ülemine osa tõsteti alla alles kolmveerand üheksa. Esialgselt plaaniti töid lõpetada töid kell kolm, kuid asi venis õhtuni. Tuul tõusis ja kui oli jäänud üles tõsta veel viimane torni osa, tekkis oht, et tuul hakkab töid segama. Lõpuks õnnestus kell seitse hakata oma kohale panema ka torni viimast osa. Torni kokkuliitmise ning jupikaupa üles paigutamise töötas välja projektibüroo Sille insener Danil. Plaanid viis ellu AS Stinger Voldemar Metsaalliku juhtimisel. Tornikiivri aitas üles tõsta Pekkaniska autotõstuk.[45]

1970. aastate restaureerimistööde käigus taastati keskaegne suur saal, mis oli üle 300 aasta olnud ümber ehitatud väiksemateks kambriteks. Kambrite kütmiseks ehitatud ahjude kaks korstnajalga lammutati saali poolt kuni võlvlaeni. Võlvlae paekivisse 17. sajandil raiutud auk kaeti trossidel rippuva puitalusega, mis krohviti.[46]

1996. aastal, kui vana torn alla tõsteti, selgus, et 44-aastane Vana Toomas oli üleval olles oma mõõga kaotanud. Vana Tooma kinnitused oli peaaegu täiesti lahti läinud ja tuulelipu all olevast tornikerast tilkus vett. Ilmselt kukkus mõõk tuulega alla kas raekoja katusele või sattus mõne suveniirikorjaja koju. Tõnu Lauki arvates lagunes Vana Toomas kiirelt, kuna 1952. aastal jäeti kuju värvimata. Samuti ei tehtud midagi rauast kinnitusdetailide roostetamise vastu. Lisaks oli puitkonstruktsioon valesti tehtud. Vett voolas sisse ning torn mädanes kiirelt. Uue torni ja tuulelipu tegemisel peeti neid vigu silmas. Vana Toomas krunditi tinamennikuga, värviti üle ning kullati osaliselt. Heleroheline tuulelipp on väidetavalt täpselt originaali sarnane. Vana Tooma nägu, käed, halad, mõõk, lipp ja tornikera, millel kuju seisab, on kuldsed. Kõigeks selleks kulus umbes 4 grammi õhukesi kullalehti. Parandusettepanek tuli 1992. aastal Teddy Böcklerilt AS Vana Tallinnast. Tema väitis, et täieliku kuldamisekommet varem ei olnud. Osaliselt oli kullatud ka esimene 1530. aasta Vana Toomas. Vana Tooma originaal ning lohepeakujulised veesülitid, mis samuti osaliselt kullatud on, kinnitavad seda ütlust.[45]

Tornikiivri kuju oli selleks ajaks oma esialgse vormi paljude ümberehituste pärast kaotanud. Praegune torn on rohkem Niguliste kiriku oma moodi. Ta on natuke saledam, nii et välisrõdule enam liikuma ei mahu. Nüüdne kiiver on iseloomulikum 17. sajandi hilisrenessansile. Ehitustööde aasta sügiseni oli tornikiiver vaskpunane ning siis värviti roheliseks. Tornivahetamise protseduur läks linnavalitsusele vanas rahas maksma 1,8 miljonit eesti krooni. Raha võeti linna eelarvest.[45]

Tallinna Niguliste kirik

Tallinna Raekoja pööning puhastati välja aastatel 20022003. Pööningupool lammutati ehitusfirma poolt kuni „pööningu põranda tasapinnani“, mis oli tekkinud võlvidele kogunenud prahist. Selle sisse lammutajad ise ei kaevunud.[46] Kaevetööde käigus leitud põnevad ja haruldased leiud on raekoja pööningul uudistamiseks väljas.[47] Sealhulgas on näiteks raha ja dokumentidega nahkpaun, mis just tänu tolmule hästi säilinud on. Kõige vanemaks leiuks osutus aga hoopis raesaali põranda alt leitud puust tõmmits, mille süsinikanalüüs näitas, et selle valmistamiseks kasutatud puu hakkas Eesti metsades kasvama 1230.-1240. aasta paiku, kui Rävala oli juba taanlaste võimu all. Lisaks saab tutvuda restaureerimislooga – stendidelt näeb lühikirjeldusi erinevatest etappidest aastatest 1952–2005. Pööningule viib teiselt korruselt keerd­trepp. See asub endise raekoja köögi mantelkorstnas.[48]

Raekoja võlvidepealselt veeti toona välja ligi 300 tonni ehk umbes 70 veoautokoormat prahti. Sellest enamuse moodustas võlvikuplite vahesid täitnud pinnas, mis ajalooliselt oli täitnud soojustuse funktsiooni. Arheoloogiliste kaevetööde käigus tuli prahi seest välja üle 300 leiu, nende hulgas haruldasi dokumente ja esemeid. Möödunud kümne aasta jooksul on neid pööninguleide uuritud, puhastatud ja konserveeritud ning väike, kuid põnevam ja haruldasem osa neist on raekoja pööningul väljanäitusel. Näha saab pööningult leitud kirju raele ja raehärradele 14.-16. sajandist, keskaegseid tuletõrjevahendeid, tööriistu jms kuni 1905. aasta revolutsiooniliste lendlehtedeni välja.[49] Teddy Böckler (17.05.1930 – 08.12.2005) oli Tallinna raekoja restaureerimisarhitekt (alates1959. aastast kuni raekoja viimase restaureerimisetapini). Viimane restaureemisetapp viidi tema projekti järgi lõpule 2006. aastal.[50]

Enamiku 1970. aastate lõpul tehtud sisekujunduse elementidest ei heidetud minema, kuna toonane raekoja arhitekt Teddy Böckler leidis, et tegu on õnnestunud, tervikliku ja väärika sisekujundusega. Lisaks linnakodanike saali mööblile säilisid näiteks ka omal ajal väga moekad süsimusta polüesterlakiga kaetud vaheuksed hüüdnimega "klaveriuksed". Klaveriuksed sobivad väga hästi kujunduse teiste mustade elementidega. Raekoja direktriss Elvira Liiver Holmström ütles, et ennistamise käigus tegeldi ka rekonstrueerimisega, mistõttu sai raekoja köök tagasi kunagi sealt välja lammutatud mantelkorstna. Korsten on ühtlasi ka trepikojaks, millest kulgeb pööningule keerdtrepp. Pööningusaal puhastati tolmust, uuendati ning sellest sai muuseumi- ja näitusepaik.[51]

17. aprillil aastal 2003, kukkus raekoja pööningu prahikihist arheoloogilisel kaevamisel välja tulnud 17. sajandi korstnajala tükk läbi suure saali võlvlae ning saal suleti üritusele 5. maini. Teddy Böckleri sõnul jäi enne 1650. aastat ehitatud korstnajalast umbes inimesekõrgune tükk lammutamata 1970. aastate restaureerimistööde käigus. Raekoja pööningu prahikihi arheoloogilistel kaevamistel puhastati välja kahe korstnajala ligi 2 meetri kõrgused jupid. Prahikihi hõõrdehõu püsimisabi kaotanud tellis jäi toetuma laevõlvi puitkattele, mille tross öösel rebenes.[46] Õnnetuse hetkel inimesi ruumis ei viibinud.[43]

2008. aastal avastati põranda alt keskaegne kogumiskaev ning erinevaid põnevaid makette. Samal aastal uuendati ka teisel korrusel asuvat kämmereid, mis oli rae arvehärrade tööruumiks ning 19. sajandi lõpust 1970. aastateni linnapea kabinetiks. 15. ja 16. sajandi rae arveraamatutest tehti koopiad, pandi vaatamiseks välja ning kogu ruum kujundati uuesti ümber.[52]

2009. aastal läks Tallinna raekoda kaheks kuuks veebruarist märtsini remonti ning hoone suleti. Plaaniti suurremonti. Algselt oli plaanis ka põrandaremont ning suuremahulised renoveerimitööd. Taheti asendada dolomiidist põrandaplaadid paekiviga. Lisaks oli kaevetöödega plaanis avada põrandaalune drenaaž, et selle olukorda uurida, samuti kavatseti eeldatavaid leide külastajatele eksponeerida. Rahapuuduse tõttu ettevõtmise mastaap vähenes. Remont toimus keldrisaalis, kuid üritusi ei toimunud ka ülemises saalis ehitustolmu ning segava müra tõttu. Keldri seinad ning kamin olid niiskuse tõttu pudedaks muutunud ning lagunema hakanud. Keldri lagi puhastati koorunud ja mustunud lateksvärvist ning värviti lubivärviga üle. Lisaks tehti remonti ka ülemise korruse töötajate ruumis, mis said uue korraliku mööbli ning valgustuse, mis enne remonti veel jättis ruumid liiga hämaraks. [53] [54]

Raekoja torn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna Raekoja tuulelipud.

Raekoja torn ehitati ühes raekojaga aastatel 1402–1404. Algselt oli tornil gootipärane püramiidjas kiiver. 1627. aastal asendati see hilisrenessanss-vormides kiivriga (kõrgusega 26 meetrit). Raekoja torni kõrgus kaaristu alaosast torni tippu on 64 meetrit[55].[56]

Raekoja torni on võimalik üles ronida ning Tallinna vanalinna täiesti teise nurga alt vaadata. Päris tornikupli servani, kust paistab piire, pole võimalik pääseda, vaid esimeste akendeni (täpselt tornikellani). Pooltel akendel on ees metallvõrk, ülejäänutel trellid. Ülesviiv trepp on järsk, aga kuna torn pole nii kõrge, siis pole see probleem. Lähedalasuva restorani Olde Hansa köögist levib trepikotta piparkoogi lõhn. [57] Kitsas trepp võimaldab tulla-minna vaid ühel külastajal. Niisiis pole ühelt küljelt teisele saamine kõige lihtsam, ent trepiorvad annavad vahepeal võimaluse mõni kiirem või teises suunas liikuv külaline mööda lasta. Torni viival trepil on 115 astet.[58] Kellarõdu asub 34 meetri kõrgusel.[59] Tornis on võimalik tutvuda kirjutistega torni ajaloost, tänapäevast ja Vana Toomast.[60]

Vana Toomas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana Toomas
1530. aasta Vana Toomas

Vana Toomas on tänapäeval üks kõige olulisemaid Tallinna sümboleid. Raekoja tippu asetati see tuulelipp aastal 1530. kuuldavasti oli tuulelipu modelliks talupoeg. Noore poisina hiilgas ta Tallinna Balti Saksa eliidi poolt korraldatud kevadistel ammuvõistlustel, mille käigus lasti ammunooltega posti otsa püstitatud puust värvilist papagoid. Temal õnnestus ainsana pärast pikaleveninud võistlust see alla lasta. Tema madal sünnijärgne staatus ei võimaldanud aga talle auhinda anda. Selle asemel sai ta tänu linnapeale igavese au linnavalvurina. Vapper sõjasulane püsis vahipostil kuni 1944. aastani, mil torn 9. märtsi pommirünnakus põlema süttis. 1952. aastal taastati põlenud tornikiiver ning üles seati Vana Toomase koopia. 1996. aastal tornikiiver renoveeriti ning torni tippu asetati uus, järjekorras juba kolmas Vana Toomas. Originaal, 1530. aasta Vana Toomas, on praegu raekoja iidses keldris.[56] 1952. aastal püstitatud Vana Toomase koduks on Tallinna Linnamuuseum.[61]

Sisustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mida olulisem on ruum, seda luksuslikum on selle sisustus. Ka raesaali seinu katsid vanasti maalid ja piltidega seinvaibad, mis olid erinevad praegustest. Keskaegsest kallihinnalisest mööblist on säilinud tähelepanuväärsed raepingid [62] (üks u. 1370. aastaist pärinevate võrejate külgleenidega ja 15. saj. alguses valmistatud medaljonidega kaunistatud seljatoega, teine 15. sajandi alguses nikerdatud reljeefkülgleenidega), Justitia figuuriga (1629) ja linna vapiga raidreljeefid (1652), manitsustahvel (1651), 8 kohtumõistmisteemalist lünetimaali [63], nikerdfriis [64] ja 6 kroonlühtrit ( 17. saj. II pool).[5]

1667. aastal kaeti raesaali lääne- ja idaseina põhjapoolsemad lõigud nikerdatud puitfriisiga, mille elegantselt keerduvasse palmikvääti on osavalt kombineeritud jahistseenid ja muud meisterlikult nikerdatud figuraalsed reljeefid.[65] Friisi 12 osa valmistas meister Elert Thiele Tallinna kodanikuks sai 1661;?-1674) [66][67] Ülejäänud 8 friisitahvlit lõpetas peale tema surma muude kaunistustööde kõrvalt Joachim Armbrust (Tallinnas 1692 kuni u.1703). Need paigutati saali lääne- ja idaseina lõunapoolsetesse lõikudesse. Armbrust kujundas oma friisi kõrgbarokselt lopsaka ja volüümse lillornamendiga.[68] Friiside kohal asub 8 piibliteemalist maali, mille autoriks on lüübeklane Johann Aken(?-1689, Riias).[39][67] Raad tellis need raesaali lünetiväljade katteks. Maalide keskseks teemaks on kohtumõistmine (Saalomoni kohus, Kristus Pilaatuse ees, Simson ja Delila, Seeba kuninganna jt.)

Traditsioon maalida raekodadesse moraliseerivaid kohtumõistmisteemalisi kompositsioone pärineb Madalmaadest, kus seda praktiseeriti juba 13. sajandil. Sujuv valguse-varju vaheldus, särav ning soe koloriit on tänini Tallinna raekoja istungitesaali kaunistavate Akeni maalide peamisi võlusid.[39] Kuid ka jõuliste figuuride käsitluses ja kompositsioonis esines Aken oskusliku meistrina. Maalides mõnevõrra ilmnev hollandi ja flaami kunsti (Rubens, Rembrandt) mõju süvendab ettekujutust J. Akenist kui meistrist, kes oli kursis oma kaasaegse kunsti saavutustega. Raekoja maalid ei ole kvaliteedilt ja maneerilt võrdselt head. “Seeba kuninganna” ning “Kristus teenarirahaga” on ülejäänuist kohati tunduvalt nõrgemad ning nende maalimaneer reedab teiste maalijate, tõenäoliselt meistri abiliste kätt.[69]

Eriline väärtus on meie päevini säilinud bürgermeistrite pingi külgtugedel. 14. sajandist pärineva pingi külgleenil on kujutatud Tristani ja Isolde kohtumine ning Simsoni võitlus lõviga. 15. sajandist pärineva pingi otsatoed on kaunistatud Taaveti ja Koljati võitlust kujutava stseeniga ning stseeniga, kus Delila lõikab maha Simsoni juuksed. Viimane reljeef kujutab Aristotelese sattumist nõiduslikku Phyllise võrku.[67] Phyllis ajanud mõttetark Aristotelesel pea nii segi, et see lubanud tal enda seljas isegi ratsutada. Selle pildiga tahetakse mõista anda, et naiselik kavalus teeb vahel ka kõige võimatuma võimalikuks. Muuseas tõlgendatakse seda kujutist mõnikord ka nii, et tegu olevat jutuka raehärraga, kes rae istungil oma saladused naisele välja lobiseb. Et teda karistada ja häbistada, sunniti teda oma naisele hobuseks olema.[62] Hiljem on liidetud kaks skulptuuri: “Ristija Johannese pea” ja “Veronika rätt”. Nende autor on Clawes Sittow, tuntud maalikunstniku Michel Sittowi isa.

Raekojas on kõik raiutud kividetailid (sambad, kaared, mõned kivid) ja puunikerdused värvitud ja kullatud. Allegoorilised moraliseerivad süžeed kujutavad truudust ja salakavalust, nõrkust ja jõudu, mehisust ja õiglust. Sama eesmärk on ka raehärrade jaoks mõeldud manitsustahvlil: “Aastal 1651. Raehärra, kes sa ka ei oleks, astudes raekotta ametitalitlusele, heida ära selle ukse ees kõik eraelu ärritused: viha, ülekohus, vaen, sõprus, meelitused; ühiskonnale alista oma isik ja mure, sest nii, kui sina oled teistele õiglane või ebaõiglane, nõnda esined sina ka Jumala kohtu ees kohtualusena.”

Raekoja ruume kasutati erinevateks otstarveteks. Peale raeistungite korraldati siin mitmesuguseid pidustusi ja teatrietendusi. Keldrikorrusel asusid laoruumid ja veinikelder, esimesel korrusel arkaadkäigu taga oli kaubasaal ja piinakamber. Põhiruumid olid teisel korrusel; siin asusid kodanikesaal, raesaal, kämmerei, varakamber ja raeköök. Raekoda köeti keldrikorrusel asunud kalorifeeri – õhusoojendi – abil.[37]

Tallinna raekojas, mis restaureeriti aastatel 1971–1975, toimuvad praegu pidulikud vastuvõtud, teatrietendused ja kontserdid.[67] Esimesel korrusel saab raekoja külalisteraamatute abil ülevaate kuulsatest külalistest, kes raekojas aegade jooksul on käinud. Nende hulgas, kelle autogramme näha saab, on Venemaa viimane keiser Nikolai II, Suurbritannia kuninganna Elisabeth II jpt. Keldris ootab külastajaid Vana Toomas aastast 1530 ning ajaloolised maketid linnamüürist, -väravatest ning muudest keskaegsetest hoonetest. Pööningul on väljas 2002–2003. aastate kaevetööde käigus leitud leiud uudistamiseks väljas.[70]

Tallinna rae piltvaibad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna rae piltvaibad
Tallinna raevaiba detail

1547 lasi Tallinna raad Raekoja seinte tarbeks kududa seina- ja pingivaibad. Vaibad on kootud looduslike tekstiilivärvidega värvitud villasest lõngast. Need valmistati Madalmaades Enghieni linnas. Piltvaipadel on kujutatud Piiblist tuntud kuningas Saalomoni loo motiivid. Kõigile vaipadele on tellija tunnusena sisse kootud kolm Tallinna vappi, vappide kohal on kudumise aasta 1547. Alates 1937. aastast kuuluvad vaibad Tallinna Linnamuuseumi varade hulka. Raekojas paiknevad koopiad.

Seitse Tallinna raekoja piltvaipa tellis Madalmaadest raehärra Arent Pakebusch. Ta maksis ette maksnud 150 marka. Pärast vaipade valmimist 1548. aastal tasus ta veel 341,5 marka ja 4 killingit. Kahel üle kaheksa meetri pikkusel piltvaibal on kujutatud vana testamendi sündmusi Iisraeli riigi kuldaja kuninga Saalomoni elust. Viiel lühemal pingivaibal on värvirohked taimeornamendid. Vaibad pandi raekoja saali vaid eriti pidulikel puhkudel. Kaunis tapeet elavdas ruumi ja muutis ühtlasi tuuletõkkeplaadi ülesandeid täites rõsked kiviseinad soojemaks.

Tallinna raekoda tellis Oxfordist firmalt Hines of Oxford keskaegsete gobeläänide koopiad. Elvira Liiver Holmström sõnul on ime, et kõik gobeläänid on tänaseni säilinud. 1909. aastal tahtis linnavaolinikust ärimees Albert Koba vaibad maha müüa ning saadud raha eest kooli või haigla ehitada. Sõda vaipade saatuse üle jõudis Tallinna lehtede esikülgedelt isegi Riia ja Peterburi ajakirjandusse. Avalikkuse survel vaipu ei müüdud.

Esimese maailmasõja ajal viidi vaibad pitseeritud kastis Moskvasse. Tänu Jaan Poskale naasid need koos Tartu rahuga. Linnamuuseumi varade hulgas on vaibad 1937. aastast.[71]

Raad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna raad
Tallinna vapp Tallinna raekoja seinal

Juba 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Selle sammuga astus Tallinn Euroopa õigusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. Tänaseni munitsipaalomandis olev maja täidab oma ajaloolist funktsiooni linna esindushoonena.[6]

Üks kõige olulisemaid vabalinna privileege oli luua linnanõukogu ehk magistraat. Magistraadi ülesandeks oli “järgida linna kasu ja hüvangut”. Raad andis välja seadusi sõlmis kokkuleppeid, tal oli oma pitsat; raad müntis raha, määras inimesi ametisse, pidas järelvalvet korra ja kaubanduse üle kogu linnas, käsutas linna vara, juhatas linna kaitset, korraldas kindlustuste ehitamist ning sõjaväe ülalpidamist, pidas kohut ning jälgis kohtuotsuste täitmist. Raad pööras tähelepanu linlaste olmele ja nende väljanägemisele,[18] võttis vastu riietusreglemendid. Raekojas otsustati kõik tähtsamad küsimused: mitu uut torni linnamüüri ehitatakse, mis juhtub teolt tabatud varastega, mitu pulmakülalist kaupmees oma pulma tohib kutsuda ja mitu puuda kuldehteid võib kanda kullassepa naine.[13] Rae ülesanne oli linna esindamine rahvusvahelisel areenil – lepingute sõlmimine välismaiste valitsejate ja linnadega, hoolitsemine Tallinna kohustuste täitmise eest Hansa liidu liikmena ja osalemine hansapäevadel, kaubandusläbirääkimiste pidamine, oma kodanike huvide kaitsmine välismaal, õiguslikkuse ja korra tagamine ning linna kaitsevõime eest vastutamine, arvepidamine linna kinnisvarade üle, kodanikumaksude ja muude maksude kogumine, osaline arvepidamine kirikute ja seekide tulude ja kulude üle jne. Raad pidas linna arve-, rendise-, kinnistu- ja kodanikeraamatuid. Lisaks tuli pidada kirjavahetust teiste sise- ja välismaiste võimukandjatega, vaadata läbi linnakodanike palveid ja kaebusi.[72] Raad oli seega kõrgeim linnavõim.

Alguses kuulusid rae koosseisu vaid raehärrad – nõunikud, kes valiti kaupmeeste seast. Raehärrade arv ei olnud püsiv, 16. sajandi lõpul oli neid 14.[35] Üldiselt kõikus raehärrade arv 19 ja 25 vahel.[72]

Raehärrade eesotsa kuulusid tollel ajal neli bürgermeistrit.[35] Hiljemalt 16. sajandi keskpaigast kuulus rae koosseisu ka sündik. Lisaks oli rae teenistuses palgalisi, kes ei kuulunud rae koosseisu – kirjutaja, kohtuteenrid, majahoidja jne. Rae töövormiks olid istungid, mida reeglina peeti raekojas, turuplatsi (praeguse Raekoja platsi) ääres asuvas kirjutajatoas või Pühavaimu kirikus, mida kasutati ka raeliikmete ühiste jumalateenistuste läbiviimiseks.[72] Üks bürgermeistritest, reeglina kõige kogenum ning parim seadustetundja, oli eesistuja, kes juhatas raeistungeid täpselt ühe aasta jooksul. Sellele kõrgele ametipostile asudes küsis eesistuja tingimata teistelt raehärradelt, kas nad on tema kandidatuuriga nõus.[35]

Raad tegutses aasta kaupa kahes vahetuses: korraga olid ametis vaid pooled raeliikmed, kes moodustasid nn. istuva e. istungeid pidava rae (sitzender Rat). Aastaks tagasi tõmbunud osa raest nimetati vanaks või puhkavaks raeks (alter Rat). Kuna algselt oli raehärra amet auamet, oli raehärradel istungitest vaba aastat vajalik oma elu- ja majandustegevuse korraldamiseks. Siiski võtsid “vana rae” liikmed osa oluliste otsuste langetamisest või täitsid tähtsamaid avalikke ameteid nagu näiteks arveraamatupidaja (kemmerer, Kämmerer) või Pühavaimu seegi eestseisja.[72]

13. sajandi teisest poolest oli raeistungite eesotsas kaks bürgermeistrit, raehärrade arv aga varieerus 19 ja 25 vahel. Rae koosseisu valiti vaid laitmatu mainega kaupmehi. Raehärra amet oli eluaegne, raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara Tallinna piires, kuid ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, s.t. pidi kuuluma kaupmeeste hulka. Vältimaks võimu kuritarvitamist, ei valitud rae kosseisu korraga vendi, isa ja poega; valimiste juures ei tohtinud viibida aga kandidaadi sugulased ega hõimlased.[73] Valimised määrati tavaliselt toomapäevaks, 20. detsembriks (See võib olla põhjus, miks raekoja tuulelipp kannab nime Vana Toomas). Raekoja uksed suleti ning bürgermeister teatas kandidaatide nimed (igale positsioonile kandideeris kaks inimest). Asi otsustati salajasel hääletusel, vajalik oli absoluutne häälteenamus. Pärast valimisi avati raekoja uksed ning kogu raad kogunes raekoja avatud akende juurde. Valju häälega teatas eesistuja uute raehärrade nimed, väljakule kogunenud linlased aga tervitasid neid.[35]

Igal vabal linnal oli õigus münte vermida. Müntimine toimus ainult rae korraldusel. Selleks oli linnal oma mündikoda ja mündimeister. Keskajal paberraha veel ei tuntud, kasutusel olid ainult mündid. Iga münt oli just niipalju väärt, kui oli väärt temas sisalduv metall.[13]

Tallinna raad kui iseseisva linna sümbol[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maahärra vahetumine ei toonud reeglina kaasa olulisi muudatusi rae tegevusse. Eraldi vahepeatüki Tallinna omavalitsuse ajaloos moodustab aga nn. asehaldusaeg, mil keisrinna Katariina II 1785. a. linnadeseadus – nn. armukiri linnadele – asendas rae kui linnavalitsuse ajutiselt linnaduumaga. Rae endised funktsioonid taastas 1796. aastal keiser Paul I.

Murranguline etapp Tallinna linnaomavalitsuse ajaloos algas 26. märtsil 1877, kui keiser Aleksander II ukaasiga kehtestati Balti linnades 1870. aasta Vene üldine linnaseadus. Raad asendati valitava volikogu (duuma) ja linnaametiga (uprava). Linnavolikogu valis ka linnapea. Esimesed Tallinna linnavolikogu valimised toimusid 24.-25. novembril 1877. Uue volikogu esimene istung peeti 22. detsembril 1877; esimeseks linnapeaks valiti sel istungil Oscar Arthur von Riesemann. Raad jäi püsima vaid kohtuasutusena.

9. juulil 1889 kehtestati Balti provintsides Vene 1864. aasta kohtuseadus, millega Tallinna raad likvideeriti. Rae viimane pidulik istung peeti 17. novembril 1889.[72]

Raad on magistraadi lühem vorm. See tähendas keskajal vabade linnade eesotsas seisvat kogu.[18] Tallinna linnaomavalitsuse ehk rae tekkeaeg ei ole täpselt dateeritav. Selle võiks paigutada 1230-ndatesse aastatesse, mil juba olemasolevasse kindlustatud eestlaste asulasse ja selle ümbrusesse hakkasid kogunema taani, saksa, skandinaavia ja slaavi päritolu käsitöölised-kaupmehed. Esimest korda mainitakse Tallinna raadi (consilium consulum civitatis) Taani kuninga Erik IV 15. mail 1248 antud ürikus, millega Tallinnale kinnitatakse Lübecki õiguse kasutamise luba. Eeskujuks olid Lüübeki (Lübecki) kodanike õigused. Siitpeale jäi Tallinna raad ligi kuueks ja pooleks sajandiks pea kõiki linnaelu valdkondi juhtivaks institutsiooniks.[18][72]

Taoliste iseseisvate linnade võit oli tollel ajal tähtis ajalooline samm, mis tähendas linna vabanemist kuninga ja feodaali võimu alt. Viimastele tundus aga isegi selliste linnade olemasolu “jumala ja inimeste seaduste rikkumisena”. See võit ei tulnud mitte kergesti ja edu oli võitlust krooninud vaid seetõttu, et linnad pürgisid iseseisvusele kogu Euroopas.[18]

Oma tegevuses lähtus raad Lübecki õigusest ning andis igal aastal lisaks omalt poolt välja määrusi ja korraldusi (bursprake, willküre), mis linnaelanikele avalikult välja kuulutati. Tähtsamate otsuste langetamisel pidi raad arvestama olulisemate gildide seisukohti, kusjuures mõjukaim oli Suurgild.[72] Rae ja suurgildi tihedatele suhetele viitab ka fakt, et mõlemad kasutasid oma vapil sama kujutist – valget risti punasel taustal. Raeliikmed valiti eluaegsele ametikohale, kuid teatud aja tagant said nad võtta end ametikohustustest vabaks, et arendada oma äritegevusi.[74] Mõne aasta pärast, 1255. aasta augustis kinnitati Tallinna õigused uuesti, kuu aja pärast koostati aga esimene Tallinna koodeks, milles oli 99 artiklit. Koodeksist on säilinud 14 pärgamentlehte (15. leht on katkine, aga tekst on jäänud puhtale 16. lehele).

Tallinna rae seadusandlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Aastal 1525, pühapäeval pärast Fabianuse ja Sebastianuse päeva, lasi auväärne raad kõiki ja igaüht, kes selle linnaga seotud, nii vaimulikke kui ka ilmalikke, tungivalt paluda ja neile teatavaks teha, et kui kellelgi on mingit vara kullana, rahana ja [muude] väärtustena, hõbedana, hõbesepisena, pisiasjadena, pitsatite ja ürikutena või mis tahes varana, mis kuulub mustade [vendade] kloostrile ja on sealsete munkade käest deposiidina või muul viisil saadud või mida enese juures hoitakse, tuleb sellest auväärsele raele otsekohe teatada ja see üle anda. Vastasel korral peetakse kõike, mis pärast käesoleva [teatavakstegemist] kellegi juurest ilmsiks tuleb või arestitakse, varastatuks ja selle vara varjajat ei jäeta sellekohaselt karistamata.“

Ülaltoodud raemäärus sisaldub koondkäsikirjas, mille varasemad osad on üles tähendatud 16. sajandi esimestel aastatel, hilisemad sama sajandi 50. aastatel. Leidub ka ärakirju tekstidest, mille varaseimad algversioonid pärinevad 15. sajandi algusest. Põhiosas sisaldab köide erinevate käsitööametite skraase, lisaks maalrite, ketrajate, kiviraidurite, seppade, kullasseppade, pagarite, pistemaakrite, sadulseppade, lihunike, voorimeeste, mündrike, köösnerite ja kingseppade skraade erinevaid versioone 15.-16. sajandist. Lisaks nendele on üles tähendatud ka raemäärusi, millest käesolevas seoses pakuvad kõige enam huvi reformatsiooniaegseid kirikuelu ümberkorraldusi puudutavad sätted aastatest 1524–1525. Oluline osa sellest, mis Tallinna rae tegevusest usupuhastusega seoses teada on, näiteks esialgne uus kirikukorraldus, nõudmised pildirüüste käigus röövitud kirikuvara väljaandmise kohta ning sellega seoses ka teade pildirüüste toimumisest üldse, pärineb nimelt sellest säilikust. 1525. aasta 22. jaanuari määrus oli ajendatud asjaolust, et Tallinna jutlustajavendade konvendi laialisaatmisel ei õnnestunud rael olulisemat osa konvendi varast üle võtta. Seda seetõttu, et vennad olid väärtuslikuma vallasvara ning dokumendid ära peitnud, suures osas ilmselt Harju-Viru vasallide juurde, ent osalt ka Tallinna kodanike majadesse. 12. jaanuaril 1525 peale konvendi laialisaatmist võeti kloostri juhtkond (prior Augustinus Emsinckhoff, lektor ja subprior Thomas de Reken ja prokuraator David Sliper) vahi alla. Neid sunniti avaldama andmeid kloostri varanduse ja privileegide asukoha kohta. Kõigi kolme aruanded on ka säilinud, ent kuupäevaliselt dateerimata. Otsustades nendes kirjades leiduvate vihjete järgi prokuraatori ja priori vahelistele läbirääkimistele vara väljaandmise üle, koostati aruanded tõenäoliselt pärast raemääruse väljastamist. Arvatavasti oli raele määruse väljaandmise ajaks teada, et Tallinna kodanike kodudes võib konvendi vara leiduda, selle täpsema asupaik polnud aga ilmselt teada. Välistada ei saa ka seda, et mõne varjaja kohta oli rael lähemaid andmeid või vähemalt oletusi, ent soovimata jõuvõtteid kasutada, kutsuti esmalt üles konvendi vara vabatahtlikult välja andma. Määruse sõnastus on huvitav. Nimelt on märkimisväärne, et ei pöörduta mitte linna kodanike või elanike poole, vaid kõigi poole, kes on linnaga seotud. Nagu öeldud, ei paigutanud dominiiklased oma vara mitte ainult Tallinna elanike juurde ning selle kohta võis ka rael andmeid olla (väljaspool linna elavate inimeste karistamine oli raele juriidiline probleem). Pöördumist nii vaimulike kui ka ilmalike poole tuleb pidada tolleaegse kantseliidi formaalsuseks, sest ka vaimulike vastutuselevõtmine tollases siiski veel katoliiklikus linnas pidi rae jaoks olema väga küsitav. Osa väljendeid, mis puudutavad vendade vara laialijagamist, on kindla juriidilise sisuga ning viitavad sellele, et üleandmisprotseduur toimus kõigi vallasvara deponeerimise reeglite järgi, pole välistatud, et koguni linna kohtuvõimu osalusel. Millised need reeglid olid, pole teada – ükski keskaegse Tallinna säilinud õigusakt niisugust menetlust ei kirjelda. Võimalik, et kasutati mõnda universaalsemat tsiviilõigust. Teated selle kohta, kas rae üleskutsel oli tulemusi või mitte, puuduvad. Võib aga oletada, et midagi olulist ei saavutatud – raedokumentide seas pole pikemaid inventare kloostri vara kohta ning konvendi arhiivi aegsetes ümberkorraldustes vajaks eraldi uurimist ning ülaltoodud määrus on vaid üks näide sellest, kui energiliselt sekkus ilmalik võim usupuhastuse ajal kirikuellu.[75]

Linna kasvades koodeksit täiendati, kohandati seda kohalikele tingimustele sobivaks. Koodeksi viimases 16. sajandist pärinevas variandis oli juba 320 artiklit. Hoolimata süsteemi puudumisest oli koodeks väga ulatuslik seaduste kogu, mis haaras linna elu kõiki külgi.[18] Kord aastas loeti rahvale ka kogu linnaõigus ette, et keegi ei saaks seaduserikkumist teadmatusega vabandada.[16]

Tallinna rae vahtkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna rael oli oma vahtkond. Vahisõdurite ülesanneteks oli linnas korda hoida ning raekoja tornis vahti pidada. Nad pidid kohe teada andma kui linnale olid lähenemas vaenuväed või kuskil oli tulekahju lahti läinud. Kui linna ohustas õnnetus, tõmbasid vahisõdurid kellarõdul asuvat häirekella. 1586. aastast pärineva häirekella valmistajaks on Tallinna suurtükimeister Hinrik Hartmann. Kella alumisel serval on kiri: “Au olgu jumalale kõrges. Issanda aastal 1586. Igaüks hoidku oma tuld ja lõket, et sest linnale mingit kahju ei tekiks.” Kuni 20. sajandi alguseni tõmmati kellatila nöörist igal täistunnil vastavalt tundide arvule. Sajandi algusest juhib kellatila lööke elektroonilise süsteemi abil raekoja esifassaadil asuv kell.[76]

Märtsipommitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Märtsipommitamine

1944. aasta 9. ja 10. märtsi pommitamise tulemusel hävis 8000 hoonet, teatavasti kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast. Pommitabamusest purunes keskaegne vaekoda Raekoja platsil ning paljud teised ehitusmälestised. Lisaks sai tabada ka raekoja tornikiiver, mis süttis põlema.

Õhurünnak algas ootamatult õhtul kell 19.15. Selle esimene laine kestis kella 21.15-ni. Kell üks öösel saabus linna kohale pommitajate teine laine ja pommisadu kestis kuni poole neljani hommikul. Õhurünnaku mõlemast lainest võttis osa umbes 280 Punaarmee pommitajat. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke- ja fosforpomme.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tallinna Raekoda: ehituslugu, Tallinna raekoja ametlik koduleht, vaadatud 28. juuli 2013
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 176
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Tallinna raekoja, tallinn.ee, vaadatud 20. juuli 2013
  4. Keskaegne vanalinn, puhkaeestis.ee, vaadatud 8. juuli 2013
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Eesti Entsüklopeedia 9, 1996, lk 237
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Tallinna raekoda, tallinn.ee, vaadatud 20. juuli 2013
  7. 7,0 7,1 Eesti Entsoklüpeedia 9, 1996, lk 237
  8. (Eesti arhitektuuri ajalugu 1963, lk 174)
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 Masso T., 1983, lk 80
  10. Europa Nostra medal Tallina raekojale, veeb.tallinn.ee, vaadatud 28. juuli 2013
  11. Tallinna raekojale antakse üle Euroopa kultuuripärandi auhind, Eesti Päevaleht, vaadatud 19. juuli 2013
  12. Eesti Nõukogude entsüklopeedia, lk 369, Tallinn 1974
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 K.R. Hahn, 2001, lk 22
  14. Tallinn, lühientsüklopeedia, 1979, lk 272
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Masso T.,1983, lk 80
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 K.R. Hahn, 2001, lk 25
  17. K.R. Hahn, 2001, lk 24
  18. 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 18,5 18,6 Rannu J., 1983, lk 33
  19. 19,0 19,1 19,2 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 56
  20. Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 56–57
  21. K.R. Hahn, 2001, lk 30
  22. 22,0 22,1 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 57
  23. 1627, D. Pöppel
  24. 24,0 24,1 24,2 [1], vaadatud 28. juuli 2013
  25. [2], Õhtuleht, vaadatud 28. juuli 2013
  26. Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 176–177
  27. Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 177–178
  28. Tallinna raekoja ruumid, veeb.tallinn.ee, vaadatud 28. juuli 2013
  29. 29,0 29,1 29,2 R.Kangropool, 1982, lk ?
  30. Raekojas leiti kultuurikihi alt ligi 400-aastased seinamaalingud, Eesti Päevaleht, vaadatud 9. juuli 2013
  31. K.R. Hahn, 2001, lk 27
  32. Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 178
  33. Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 58
  34. Raekoja ihuarst Teddy Böckler esitles raamatud raekoja leidudest, Eesti Päevaleht, vaadatud 28. juuli 2013
  35. 35,0 35,1 35,2 35,3 35,4 35,5 Rannu J., 1983, lk 34
  36. Soolale ehitatud linn – näitus Tallinna Raekojas, www.kul.ee, vaadatud 8. juuli 2013
  37. 37,0 37,1 37,2 37,3 37,4 Rannu J., 1983, lk 35
  38. Tallinna raekoda, tallinn.ee, vaadatud 6. juuli 2013
  39. 39,0 39,1 39,2 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 378
  40. Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 56–57
  41. 41,0 41,1 Tallinna raekoda, lemill.net, vaadatud 28. juuli 2013
  42. [3], www.tallinnhistoricalhotels.com, vaadatud 8. juuli 2013
  43. 43,0 43,1 Tallinna raekojas kukkus lagi sisse, Delfi, 17. aprill 2003
  44. Tallinna raekoda, entsyklopeedia.ee, vaadatud 6. juuli 2013
  45. 45,0 45,1 45,2 Triin Parts. Tallinna raekoda sai uue torni ja uue tuulelipu, Postimees, vaadatud 28. juuli 2013
  46. 46,0 46,1 46,2 Raekoja korstnajalatükk lõhkus saali lae, tallinn.ee, 17. aprill 2003
  47. Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide, tallinn.ee, 3. juuli 2013
  48. Raekoda võlub nii keldri kui ka pööninguga, postimees.ee, 16. juuli 2008
  49. Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide, tallinn.ee, 3. juuli 2013
  50. Tallinna raekoda, veeb.tallinn.ee, vaadatud 6. juuli 2013
  51. Tallinna raesaalid said uue ja senisest ajaloohõngulisema näo, postimees.ee, vaadatud 28. juuli 2013
  52. Raekoda võlub nii keldri kui ka pööninguga, postimees.ee, 16. juuli 2008
  53. Niiskuses murenev raekoda läheb kaheks kuuks remonti, Eesti Päevaleht, 3. jaanuar 2009
  54. Tallinna raekoda läks kaheks kuuks remonti, ehitusinfo.ee, 3. jaanuar 2009
  55. Tallinna raekoda, et.advisor.travel, vaadatud 8. juuli 2013
  56. 56,0 56,1 Tallinna raekoda, veeb.tallinn.ee, vaadatud 28. juuli 2013
  57. [4], raitjamarin.wordpress.com, vaadatud 27. juuli 2013
  58. Sada viisteist astet viivad külalise raekoja torni, www.tallinncity.ee, vaadatud 27. juuli 2013
  59. Tallinna raekoda facebookis, facebook.com, vaadatud 27. juuli 2013
  60. Raekoja torn ootab külalisi, Õhtuleht, vaadatud 27. juuli 2013
  61. Jüri Kuuskemaa. Ligi 500-aastane Vana Toomas – müüt või iidne näidiskodanik?, Pealinn, 6. september 2010
  62. 62,0 62,1 K.R. Hahn, 2001, lk 26
  63. 1667, J. Aken
  64. 1667–96, E. Thiele, J. Armbrust
  65. Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 123
  66. Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 123
  67. 67,0 67,1 67,2 67,3 Rannu J., 1983, lk 36
  68. Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 124
  69. Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut lk 120
  70. Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide, tallinn.ee, vaadatud 28. juuli 2013
  71. Raesaali pidurüü, Postimees, Raesaali pidurüü, 20. veebruar 2004
  72. 72,0 72,1 72,2 72,3 72,4 72,5 72,6 Tallinna raekoda, tallinn.ee, vaadatud 20. juuni 2013
  73. Raisma M., 2004, lk 19
  74. Kristina Porgasaar, "Tallinn – tuhandeaastane pealinn", lk 20
  75. "Vana Tallinn XII (XVI)" Raimo Pullat, lk 99–100
  76. Tallinna raekoda, mg.edu.ee, vaadatud 6. juuli 2013

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tallinna raekojale endine välimus? Kaja, 6. august 1935, nr. 183, lk. 1.
  • Koostaja: Raisma Mariann (2004). "Tallinna raekoda. Tallinn Town Hall." Tallinn: Kunst ISBN 9949-407-25-7.
  • Böckler Teddy. Tallinna raekoda. Uurimine ja restaureerimine 1952–2004. Tallinn, 2004. ISBN 9949-10-779-2.
  • Eesti Entsüklopeedia 9. Tallinna raekoda, lk. 237. Tallinn, 1996.
  • Kangropool Rasmus (1982). Tallinna raekoda. Tallinn
  • Rannu Jelena (1983). Mineviku Tallinn. Tallinn: Perioodika
  • Hahn K.-Rutt (2001). Tallinna vanalinn ehk kõnelused kummitusega. Tallinn: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ja Muinsuskaitseinspektsioon.
  • Masso Tiit (1983). 100 ehitist. Tallinn: Valgus.
  • Valt L., Raudits L., Mihkelsoo A. (1979). Tallinn, lühientsüklopeedia. Raekoda. Tallinn: Valgus.
  • 1975. Eesti Kunsti Ajalugu. Tallinn: Kunst

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.43700524.745309