Veronika rätt

Veronika rätt (ladina keeles sudarium Christi 'Kristuse higirätt') on kristliku pärimusega seotud objekt, rätik, mille ulatas kaastundlik naine Veronika Jeesusele Kolgata teel; kui too pühkis oma nägu sellega, jäid rätikule imelisel viisil tema näojooned ehk Püha Pale. Veronika rätt on katoliku kiriku üks tähtsamaid reliikviaid; selle pärimusega seostatakse tervet rida katoliku kirikus austatavaid pühapilte ja nende koopiaid (õigeusu kirikus vastab sellele Kristuse kätetatehtud pühakuju, kreeka keeles acheiropoieton 'tehtud ilma käeta', ja selle järgi loodud ikoonid).^[1]

Kunstis on Veronika rätt harduspiltide hulka kuuluv pildisüžee, mis kujutab Kristuse portreed koos okaskrooniga, haavadega ja ristikujulise aupaistega valgel rätikul, sageli koos püha Veronikaga, kes seda nurkadest hoiab. Mõnikord on see koos ristiga või ümbritsetuna Kristuse kannatusriistadest, mõnikord Valumehe juures ühena kannatusloo atribuutidest.

Jeruusalemma Via dolorosa protsessioonil on kuues peatus pühendatud Veronikale ja Kristuse püha palge austamisele^[2].

Motiivi ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Evangeeliumides Veronika nimi ei esine. Lähim kirjalik viide on lugu veritõbisest naisest, kes paranes puudutades Jeesuse mantli õmblust (Matteuse 9:20–22^[3]; Markuse 5:25–34^[4]; Luuka 8:43–48^[5]); apokrüüfilises Nikodeemuse evangeeliumis öeldakse selle naise nimi olevat Berenike. Veronika nime päritolu on tõlgendatud ka vera icon – milles on kokku pandud ladinakeelne vera 'tõeline' ja kreekakeelne Εικών 'ikoon', 'kuju' – 'tõeline kujutis'^[6].

11. sajandist pärineb lugu, kuidas Kristus andis Veronikale ise oma näo kujutisega rätiku ja Veronika ravis sellega terveks Tiberiuse. Rätile näo imelise ilmumise pärimus ühendati Kristuse kannatusloo ja ristiteega Roger d'Argenteuil' prantsuskeelses piiblis 13. sajandil ja levis 14. sajandi algul, kui üksikisiku vagaduse keskmesse tõusis kontemplatsioon Kristuse elu ja kannatuste üle. Sellest perioodist ilmuvad Veronika räti kujutistele okaskroon, haavad, veri ja näos väljenduv valu.^[7]

Ikonograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Veronika räti motiiv võib olla kujutatud nii maalil kui ka skulptuurina. Maalidel ei kandu tekstiili kurrud ja voldid näo kujutisele üle. Skulptuuride puhul on Kristuse pale räti pinnale kujundatud reljeefina. Rätik võib olla kujutatud kas kuhugi riputatuna, seda võib hoida kas püha Veronika ise või kannavad seda inglid.

Maalidel[muuda | muuda lähteteksti]

Wilhelm Kalteysen, 1450
Püha Veronika. Brugge Püha Ursula legendi meister, 15. sajand
Veronika rätt inglitega. Brugge Ursula legendi meister, 15. sajand
Veronika rätt. Domenico Fetti, 1618/1622
Veronika rätt. Francisco de Zurbarán, 1631
Püha Veronika. El Greco, 1580
Püha Veronika. Mattia Preti, 1655–1660

Skulptuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Reljeef Ravensburgi Liebfrauenkirche sakramendinišil
Reljeef Windbergi kloostri Maarja kabeli uksesillusel, 1490
Reljeef Strasbourgi Saint-Pierre-le-Jeune kirikus, u 1500
Lundi Püha Peetruse kloostrikiriku altari predella

Eesti kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Veronika räti kujutis on lõigatud Tallinna raekoja raesaali noorema bürgermeistrite pingi külgtoele, selle hiljem juurde monteeritud kõrgendusele. Kristuse pea koos kettakujulise, pealelõigatud ristikujutisega aupaistega, mille taga paistavad rätivoldid, on lahendatud kõrgreljeefina. Rätti ülanurkadest hoidev väike figuur on andnud skulptuurile hüüdnime "Kuulataja". Skulptuur on 43 cm kõrgune ja selle algne polükroomia on säilinud. Villem Raam on selle dateerinud rae arveraamatute teate põhjal 1460. aastasse.^[8]