Tallinna Niguliste kirik

Allikas: Vikipeedia
Niguliste kirik
Tallinna Niguliste kirik 22-03-2013.jpg
Riik Flag of Estonia.svg Eesti
Asukoht Tallinn
Harju maakond
Ehituse lõpp 1230
Koordinaadid 59° 26′ 9,3″ N, 24° 44′ 33,9″ E59.43592222222224.742755555556koordinaadid: 59° 26′ 9,3″ N, 24° 44′ 33,9″ E
Kiriku sisevaade.
Niguliste kirik
Kirikutorni muna, tuulelipp ja rist.

Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele.

Alates 1984. aastast tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina (vt Niguliste muuseum), kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.

Arhitektuur ja ehitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks.

Arvatavasti valmis esmalt neljatahuline väike kooriruum, mis asus praeguse kooriruumi keskkohas.

13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.

Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.

Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel.

14. ja 15. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini.

Kirik ehitati põhjalikult ümber 14051420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini.

14861493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks. Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus neljavõlvikuliseks profileeritud kesksambaga ruumiks. Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga. Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515. Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel 4 väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.

17. kuni 19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid põhiliselt kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. 1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katus on varustatud laternaga. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks, ta sai sammastega kaunistatud portaali ning voluutviilu, mida kroonivad arvukad skulptuurid. 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel. Kiriku läänetorn rekonstrueeriti 16821696, mil selle avariiolukorras olevat kiviosa parandati ning ehitati seejärel ühe korruse võrra kõrgemaks, samuti rajati uus barokne tornikiiver. Selles on kaks laternat ning kellakappidega alumine osa.

18461850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.

20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

1926. aastal eemaldati kirikust seoses keskkütte ehitamisega 30 tünnitäit luukeresid[1].

Kiriku altar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Niguliste kiriku peaaltar
Niguliste kiriku altar.

Niguliste kiriku kahe tiivapaariga peakappaltar valmistati aastatel 14781481 Lüübeki meistri Hermen Rode töökojas. Altar on mõõtmetelt üks suuremaid – laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval.

Kabelid kirikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roseni kabeli ehissein

Reformatsiooniaegne rüüstamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.

Tallinna Niguliste kiriku kogudus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna Niguliste kogudus

Tallinna Niguliste kiriku kogudus oli traditsiooniliselt saksakeelne. Pärast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (EELK) asutamist 1917. aastal rajati mõned aastad hiljem üks rootsi ja üks Saksa praostkond. Tallinnas kuulusid Saksa praostkonda 1939. aastal mh. Oleviste, Niguliste ja Toomkogudus.

Niguliste koguduse õpetajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märtsipommitamine 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega.

Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles tänu nende kohesele evakueerimisele. Muuhulgas päästeti

Kõik need esemed on leidnud koha restaureeritud hoones. Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev tammepuust krutsifiks, mis paikneb ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepa Hans Ryssenbergi valmistatud tornmonstrants, mis kingiti 1710 enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menšikovile ja paikneb praegu Peterburis Ermitaažis.

Tulekahjus hävisid orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel, nikerdseinad ning 15561558 rae liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik.

Restaureerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsusutati siiski restaureerida.

Restaureerimistööd kestsid 19531984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.

1950ndatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.

1960ndatel aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ning Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.

Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on tänaseks restaureeritud.

1983 taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ning 1898 parandatud kiivri vorme ja on 105 m kõrgune.

Niguliste muuseum-kontserdisaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Niguliste muuseum
Bernt Notke "Surmatants"

Hoone rekonstueeriti muuseum-kontserdisaaliks. Selleks vajalikud abiruumid rajati hoone põhjatiiva ette maa alla.

Niguliste muuseum-kontserdisaalis on eksponeeritud kolm Eesti neljast olulisemast keskaegsest kunstiteosest.

Antoniuse kabel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antoniuse kabelis asuvad säilinud osa Lüübekist pärit meistri Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand).

Hõbedakamber[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõbedakambris on eksponeeritud gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara. Suurepärase akustikaga saal on armastatud kontserdipaik.

Vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildigalerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 30 tünni surnuluid. Esmaspäev, 26. juuli 1926, nr. 30, lk. 1