Sitka kuusk

Allikas: Vikipeedia
Sitka kuusk
Sitka kuusk, Ucluelet, Briti Columbia, Kanada
Sitka kuusk, Ucluelet, Briti Columbia, Kanada
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Kuusk Picea
Liik: Sitka kuusk
Ladinakeelne nimetus
Picea sitchensis
(Bongard) Carrière (1855)
Levila kaart
Levila kaart
Sünonüümid
  • Abies falcata Raf.(1832)
  • Abies menziesii (D. Don) Lindl.
  • Abies sitchensis Lindl. & Gordon (1850)
  • Abies trigona Raf. (1832)
  • Picea falcata (Raf.) J.V. Suringar
  • Picea menziesii (D. Don) Carrière
  • Picea sitchensis Trautv. & Mey. (1856)
  • Pinus menziesii Douglas ex D. Don (1832)
  • Picea menziesii var. crispa (Antoine) Carrière (1855)
  • Pinus sitchensis Bong. (1832)[2]

Sitka kuusk (Picea sitchensis) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Avastamine ja nime päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese euroopa teadlasena avastas sitka kuuse šoti botaanik Archibald Menzies (1754–1842) Puget Soundi kallastelt 1787. aastal. Tema kogutud okaste näidised on hoiul Briti Muuseumis. Liik on nime saanud Sitka saare järgi, mida praegu tuntakse rohkem Baranofi saarena. Sellelt saarelt kogus 1827 näidiseid saksa botaanik Franz Karl Mertens (1764–1831). Nende põhjal kirjeldas liiki esimesena August Gustav Heinrich von Bongard (1786–1839).[3]

Liigi esimesed kirjeldajad arvasid kuused sageli männi või nuluga samasse perekonda. Tänapäeval kasutatava teadusliku nimega kirjeldas sitka kuuske esimesena 1855 prantsuse botaanik Élie-Abel Carrière.

DNA analüüs on näidanud, et üksnes Breweri kuusk on ülejäänud kuuseliikidest varem eraldunud kui sitka kuusk. Nii sitka kui Breweri kuusk kasvavad Põhja-Ameerikas ning see annab alust arvata, et kuuse perekond tekkiski Põhja-Ameerikas ja levis sealt teistele mandritele.[4]

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noored okkad
Avanenud käbi

Sitka kuusk on kõige kõrgem kuuseliik maailmas.[5] Puu kasvab soodsates tingimustes 55–60 (91) m kõrguseks, tüve läbimõõt võib küündida kuni 1–1,8 (4) meetrini.[6]

Võra on laikuhikjas, eriti vanemas eas. Oksad on veidi tõusvad, tugevad ja pikad. Puistus moodustub puudel tavaliselt sirge tüvi. Tüve koor on õhuke (ka vanadel puudel) ja pruunikashall. Noored võrsed on helehallid kuni kollakaspruunid ja karvadeta. Pungad on kuni 1 cm pikkused, laikoonusjad ja kaetud hallikaspruuni vaiguga.[6]

Noored puud on väga kiire kasvuga. Nad suudavad kasvada kuni 1,5 m aastas.

Okkad on lamedad, kitsad ja jäigad, nende pikkus on 1,2–1,8 (2,5) cm, laius 1–1,5 mm. Nad on sirged, terava tipuga, pealt tumerohelised, pealmisel küljel on harva 1–2 õhulõherida, alumisel küljel kaks heledat õhulõheriba, kummaski 5–7 õhulõherida. Võra ladvaosas on okkad võrdlemisi tömbilt teritunud ja ka okka pealküljel on kaks 6–7-realist õhulõheriba. Okkad püsivad võrsetel 4–6 aastat.[6]

Käbid on 5–8 cm pikkused, läbimõõduga 2–3 cm, noorelt kollakasrohelised, valminult helepruunid. Seemnesoomused on õhukesed ja saagja servaga, valminud käbidel eemalehoiduvad. Seemne mass on 1,5–2,5 mg. Tõusmed on 4–6 idulehega.[6]

Juurestik on küllaltki maapinnalähedane õhukestel ja kõrge pinnasevee tasemega muldades. Hästi vett läbilaskvates sügavates muldades võivad juured küündida kuni 2 m sügavusele. Külgjuured võivad ulatuda puust kuni 23 m kaugusele.[7] Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb sitka kuuse puistutes sageli tormiheidet, mis võib puude kogusuremusest moodustada kuni 80%.[8]

Rohkem kui sajandi kestnud metsalangetamine on jätnud sitka kuuse metsadest järele üksnes riismed. Suurimate puude langetamisel ei tehtud minevikus mingeid mõõtmisi. Tänapäeval on kõige kõrgemad sitka kuused nii Kanadas kui USA-s 96 meetrit kõrged ja sitka kuusk ongi Kanada kõige kõrgem puu. Tüve mahu poolest maailma suurim sitka kuusk, mida nimetatakse Queetsi kuuseks samanimelise jõe järgi, kasvab Oregonis Olympici rahvuspargis. See on 75,6 m kõrge, läbimõõt rinna kõrgusel 455 cm ja ruumala 337 m3.

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puu eluiga võib küündida soodsates oludes 700–800 aastani[7]. Soodsates oludes kasvab ta kiiresti ja sellepärast ei ole kõige suuremad puud tingimata kõige vanemad. Näiteks Queetsi kuusk on hinnanguliselt kõigest 350–450 aastat vana ja ikkagi lisandub sellele igal aastal rohkem kui kuupmeeter puitu.

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitka kuuse tüvi läbimõõduga 3,6 m
Sitka kuusikud Alaskal
Alusmets
Rabapistrikutele meeldib sitka kuuskedel pesitseda.

Sitka kuuse looduslik levila asub Põhja-Ameerika loodeosas Vaikse ookeani rannikul ja saartel 39° N ja 61° N laiuskraadi vahel Californiast kuni Alaskani võrdlemisi kitsa ribana, mis on kõige laiemas kohas 210 km laiune (koos saartega).[7]

Alaskal kasvab sitka kuusk merepinnast kuni metsapiirini 1900 m kõrgusel. Lõuna suunas kasvukoha kõrgus väheneb peamiselt piisava sademete hulga puudumise ja kõrgemate suviste õhutemperatuuride tõttu. Washingtoni osariigis kasvab ta kuni 600, Oregonis ja Californias kuni 450 m kõrgusel.[8]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitka kuuse levilas valitseb mereline kliima, kus talved on pehmed, aastaringselt on piisavalt niiskust ja suved on jahedad. Keskmine külmavaba periood aastas on 111–294 ööpäeva. Puu talub talvel külma kuni −18...–23 °C.[9]

Aasta keskmine sademete hulk (635–5615 mm) varieerub suurel määral ja sõltub kasvukoha kõrgusest. Suvine sademete hulk suureneb levilas põhja suunas, kus esineb sageli udu ja peenikest tihedat vihma. Lume hulk sademetes on märkimisväärne vaid levila põhjaosas, lõunaosas sajab talvel peamiselt vihma.[7]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitka kuusk kasvab uutel leet- ja turvasmuldadel ning on eriti nõudlik rikkaliku kaltsiumi-, magneesiumi- ja fosforisisalduse suhtes. Mullad on tavaliselt happelised ja nende pH on vahemikus 4,0–5,7.[8]

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitka kuusk kasvab tavaliselt segametsas ja moodustab puhtpuistuid vaid piirkondades, kus puudub piisav konkurents, või ranniku lähedal, sest sitka kuusk talub soolase ookeanivee pritsmeid. Eriti suure sitka kuuse osakaaluga metsad asuvad Afognaki ja Kodiaki saarel, kus sitka kuusk on ainus okaspuuliik.[7]

Sitka kuuse kõige sagedasem kaasliik terves levila on läänetsuuga (Tsuga heterophylla). Levila lõunaosas esinevad koos sitka kuusega harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), läänemänd (Pinus monticola) ja ranniksekvoia (Sequoia sempervirens). Neile lisanduvad keerdmänni rannikuteisend (Pinus contorta contorta) ja hiigel-elupuu (Thuja plicata), mis kasvavad kuni Lõuna-Alaskani. Põhja poole liikudes on sagedased kaasliigid nutka kuldküpress (Chamaecyparis nootkatensis), Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana) ja mäginulg (Abies lasiocarpa), mis tavaliselt kasvavad üsna suurtel kõrgustel. Briti Columbia põhjaosas ja Alaskal kasvavad nad aga koos sitka kuusega merepinnast kuni metsapiirini. Alaskal kasvab okaspuudest sageli koos sitka kuusega kanada kuusk (Picea glauca), mis võib sitka kuusega moodustada hübriidi Lutzi kuuse (Picea × lutzii).[7]

Lehtpuudest on olulised kaasliigid karvaseviljaline pappel (Populus trichocarpa), punane lepp (Alnus rubra), roheline lepp (Alnus viridis) ja suurelehine vaher (Acer macrophyllum).[7]

Sitka kuusikute tähtsus loomadele ja lindudele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitka kuusikud pakuvad sobivaid elukohti ja toitu suurele hulgale maismaaloomadele. Alaskal ja Briti Columbias on talvel vanade sitka kuuskede metsad oluliseks varju- ja toitumispaigaks mustsaba-hirvede alamliigile Odocoileus hemionus sitkensis. Vanade metsade suured puud koguvad endale palju lund ja puude all on lihtsam toitu kätte saada. Samuti toituvad sitka kuusikutes vapitid (Cervus canadensis roosevelti), karibuud (Rangifer tarandus caribu), pruunkarud ja lumekitsed (Oreamnos americanus). Alaskal ja Briti Columbias moodustavad sitka kuuse okkad 90% nulupüüde (Dendragapus obscurus) toidust. Valgepea-merikotkad (Haliaeëtus leucocephalus) pesitsevad Admiralty saarel peamiselt sitka kuuskedel. Briti Columbia rannikul eelistavad rabapistrikud (Falco peregrinus) sageli pesitsuspuudena sitka kuuske.[8]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitka kuusk on ühekojaline taim ja paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Viimast juhtub eelkõige soostunud aladel, kus mullad veega küllastunud, ja metsapiiril mägedes. Üksikud puud võivad hakata käbisid kandma vähem kui 20 aasta vanuselt, kuid tavaliselt 20–40 aasta vanuselt. Tolmlemine toimub sõltuvalt õhutemperatuurist aprilli lõpust kuni juuni alguseni. Seemned valmivad sama aasta augustis-septembris ja nad hakkavad käbidest eralduma tavaliselt septembris-oktoobris. Käbid avanevad kuivade ilmade korral ja sulguvad uuesti kõrge suhtelise õhuniiskuse korral. Esimese 6 nädala jooksul pärast käbide avanemist võivad eralduda kuni 75% seemnetest ja ülejäänud varisevad aasta jooksul. Seemned võivad tuule abil kanduda kuni 800 m kaugusele. Head seemneaastad esinevad levila lõunaosas 3–5 ja põhjaosas 5–8 aasta järel. Esimestel eluaastatel aeglase kasvuga seemikute juurdekasvu kiirus suureneb hiljem oluliselt.[7]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puidu füüsikalis-mehaanilised omadused[10][11]
Omadus Väärtus
Tihedus, õhukuiv puit 448 kg/m³
Erikaal, õhukuiv puit 0,40
Kõvadus ristikiudu, õhukuiv puit 2300 N
Elastsusmoodul, värske/õhukuiv puit 8500 / 10 800 MPa
Paindetugevus, värske/õhukuiv puit 39,0/70,0 MPa
Survetugevus, õhukuiv puit pikikiudu/ristikiudu 38,7/4,0 MPa
Nihketugevus, õhukuiv puit 7,9 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit 11,5%
Õhukuiva puidu niiskusesisaldus on 12%, ahjukuiva puidu niiskusesisaldus 0%.
Sitka kuusest valmistatud kitarr

Puit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitka kuuse puit on keskmise tugevusega, kerge, tavaliselt sirgete kiududega ja kesise säilivusega. Maltspuit on kreemikasvalge kuni helekollane ja lülipuit on roosakaskollane kuni pruunikas. Pikkade kiudude tõttu saab puidust väga kvaliteetset tselluloosi. Puidu tugevuse ja massi hea suhte tõttu kasutatakse seda eriti nõudlike toodete valmistamisel, milleks on klaverid, kitarrid, redelid, katselennukid, aerud, mõlad, voodrilauad, mastid ja peelid paatide jaoks, tuuleturbiinide labad ja muud. Alaskal toodetud ümarpalkidest ja saematerjalist eksporditakse üle 90% Jaapanisse.[12]

Metsakultuurid ja haljastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaal kultiveeritud puud

Sitka kuuse tõi 1831. aastal Euroopasse David Douglas. Inglismaal on sitka kuuske üsna laialt kultiveeritud.

Pehme merelise kliimaga aladelt pärit sitka kuusk on Euroopas sageli külmahell. Samuti ei talu puud madalat õhuniiskust, hiliskülmi ega suurt talvekülma. Seemikud hukkuvad sageli eriti niisketel muldadel. Täiskasvanud puud on hilis- ja talvekülmadele märksa vastupidavamad.[6]

Sitka kuusk on sisse toodud Briti saartele, Uus-Meremaale, Taani, Islandile ja Norrasse. Ta talub tuult ja soolase ookeanivee pritsmeid paremini kui harilik kuusk ning kasvab kiiremini. Norras on sitka kuuske istutatud 500 km²-le.

Hübriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale looduses esineva hübriidi valge kuusega on sitka kuuske laboratoorselt ristatud ajaani, serbia ja Engelmanni kuusega. Musta kuusega ristamine õnnestub vaid 5% juhtudest.[7]

Kuldsete okastega vorm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiidk'yaas 1984. aastal.

Kuninganna Charlotte'i saarestikus kasvas sitka kuusk, mille okkad olid geneetilise mutatsiooni tõttu kollakad (vormi ladinakeelne nimi on Picea sitchensis 'Aurea'). Kohalikud haida indiaanlased pidasid seda puud pühaks ja nimetasid Kiidk'yaasiks. 20. jaanuaril 1997 langetas 48-aastane töötu metsatööline Grant Hadwin selle puu protestiks metsatööstuse vastu. See tegu tekitas Kanada üldsuses suurt pahameelt. Hadwin vahistati, kuid lasti allkirja vastu kohtuistungini vabaks. Enne istungit läks Hadwin teadmata kaduma, eeldatavasti ta hukkus.[13]

Kiidk'yaasi geneetiline materjal ei ole siiski lõplikult kadunud. Esimesed oksatükid lõigati puult 1977. aastal ning need poogiti tavalise sitka kuuse tüvele. 1997. aastal saatsid haidad langetatud Kiidk'yaasi ladvaosast ligi 100 pistikut metsateadlastele, mida samuti kasutati puu paljundamisel.[14]

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige vanemad sitka kuused kasvavad Eestis Hiiumaal Suuremõisa pargis, kus üle 100-aastaste puude kõrgus oli 2004. aastal kuni 35 m ja tüve läbimõõt kuni 92 cm. Vähesel määral esineb puude lähedal isekülvi. Üks suur puu (kõrgus 25 m) kasvab Haapsalu lähedal Paralepas. Mujal Eestis on karmide talvekülmade tõttu vanad puud hukkunud. Järvseljal kasvavad kolmes kohas suured grupid, mis on üles kasvatatud Suuremõisast saadud seemnetest. 2004. aastal oli 26-aastaste puude keskmine kõrgus 9 m. Meil kasvavad puud vajavad kasvukohas viljakat mulda ja kaitset põhjakaarte tuulte eest. Avatud kasvukohas võivad talvekülmad ja suured kevadised temperatuurikõikumised puid suuresti kahjustada. Külmakartlikkuse tõttu on sitka kuuske mõtet kasvatada eelkõige Lääne-Eesti saartel ja rannikul.[15] Soomes on saadud sitka kuuse kasvatamisel rahuldavaid tulemusi ainult edelaosas Solböles, kus puud on küllalt kiire kasvuga ja külmakindlad.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Picea sitchensis." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Picea sitchensis".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 12.12.2010. (inglise)
  3. E.B. Peterson, N.M. Peterson, G.F. Weetman, P.J. Martin. "Ecology and Management of Sitka Spruce Emphasizing Its Natural Range in British Columbia", Toronto: UTP Distribution, 1997. ISBN 9780774805612.
  4. Jin-Hua Ran, Xiao-Xin Wei, Xiao-Quan Wang. "Molecular phylogeny and biogeography of Picea (Pinaceae): Implications for phylogeographical studies using cytoplasmic haplotypes". www.lseb.cn, 2006. (PDF) Kasutatud 10.02.2012. (inglise)
  5. "Picea sitchensis". www.conifers.org, Kasutatud 12.12.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 "Sitka spruce". www.na.fs.fed.us, Kasutatud 12.12.2010. (inglise)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 "Picea sitchensis". www.fs.fed.us, Kasutatud 12.12.2010. (inglise)
  9. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  10. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 13.12.2010. (inglise)
  11. David E. Kretschmann. "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 13.12.2010. (inglise)
  12. "Sitka spruce". An American Wood, 1984. United States Department of Agriculture: Forest Service. (PDF) Kasutatud 13.12.2010. (inglise)
  13. "Letter from British Columbia. The Golden Bough". www.newyorker.com, Kasutatud 08.02.2012. (inglise)
  14. "VANCOUVER, British Columbia". crescentok.com, Kasutatud 08.02.2012. (inglise)
  15. Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]