Must kuusk

Allikas: Vikipeedia
Must kuusk
Mustad kuused Alaskal
Mustad kuused Alaskal
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Kuusk Picea
Liik: Must kuusk
Ladinakeelne nimetus
Picea mariana
(Miller) Britton, E.E.Sterns & Poggenburg (1888)
Picea mariana levila.png
Sünonüümid
  • Abies denticulata Michx. (1803)
  • Abies mariana Mill. (1768)
  • Abies nigra (Aiton) Poir.
  • Abies nigra Du Roi (1800)
  • Picea brevifolia Peck (1897)
  • Picea mariana var. brevifolia (Peck) Rehd.
  • Picea nigra (Aiton) Link
  • Picea nigra var. brevifolia (Peck) Rehd. ex L.H. Bailey
  • Pinus abies var. mariana (Mill.) Münchh.
  • Pinus denticulata (Michx.) Muhl.
  • Pinus mariana (Mill.) Du Roi
  • Pinus nigra Aiton(1789)[2]

Must kuusk (Picea mariana) on igihaljas okaspuuliik kuuse perekonnast. Nad kasvavad Alaskal, Kanadas ja USA kirdeosas, niiske või mõõdukalt niiske kliimaga aladel meretasemel ja mägedes kuni 1830 m kõrgusel. Puude eluiga on 200–300 aastat ja need kasvad 10–15 m, harva kuni 30 m kõrguseks.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja noored käbid
Seemned

Puu kasvab looduslikus levilas keskmiselt 10–15, harva kuni 30 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on tavaliselt kuni 30, harva kuni 90 cm.[3] Levila põhjaosa karmides ilmastikutingimustes on 100–200 aasta vanused puud sageli 3–6 m kõrgused ning tüve läbimõõt on 2,5–5,0 cm.[4]

Eluiga ei küündi tavaliselt üle 200 aasta, harva kuni 300 aastani.[5]

Tüve koor on hallikas- või punakaspruun, vanemas eas mustjas ja tugevalt kestendav.[3]

Juurestik on maapinnalähedane, ulatudes keskmiselt 18–30, maksimaalselt 60 cm sügavusele. Peenema tüve ja maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb sageli tormimurdu ja -heidet.[5]

Võra on üsna kitsas, koonusjas-kuhikja, sageli ebasümmeetrilise kujuga, valgusküllases kasvukohas ulatub maapinnani. Oksad asetsevad noores eas horisontaalselt, vanemas eas rippuvad.[3]

Võrsed on punakaspruunid, tihedalt hatukarvased.[3] Pungad on punakaspruunid, vaiguta, pikkade pungasoomustega, karvakestega kaetud.[6]

Okkad on tömbid või lühidalt teritunud, 0,6–1,2 (1,8) cm pikkused, sinakasrohelised kuni tumerohelised, asetsevad väga tihedalt, sirged või nõrgalt kõverdunud, pealpool 3–4, allpool 1–2 õhulõherida.[3]

Käbid on 2–3,5 cm pikkused ja läbimõõduga 1,2–1,8 cm, munajad kuni ümardunud, pika rootsuga, õitsemisel punased, valminult tumevioletjaspruunid, on sageli tihedas kobaras, peale seemnete varisemist jäävad mõneks aastaks puule. Seemnesoomuse väljaulatuv osa on kolmnurkjas kuni ümar, serv tipuosas paksenenud, ebaühtlaselt peensaagjas, laineline.[3]

Seemned on 2–3 (4) mm pikkused, tumepruunid, läikivad, 6–9 (15) mm pikkuse tiivakesega.[6] Põhja-Ameerika kuuskede seas on musta kuuse seemned kõige väiksemad, 1000 seemne mass on keskmiselt 1,1 g.[4]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noor puu

Musta kuuse levikuala laiub suurel territooriumil Põhja-AmeerikasAlaskal, Kanadas ja USA kirdeosas. Kasvab merepinna kõrgusel Kanada ida- ja põhjaosas ning Alaska lääneosas. Mägedes tõuseb kuni 1830 m kõrgusele (Alberta provintsi põhjaosas).[5]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levikuala kliimat iseloomustavad väga külmad talved ja niiske kuni mõõdukalt niiske õhk. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus +7 °C levila lõunaosas kuni –11 °C Kanada kesk- ja lääneosas. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on –30 °C Kanada loodeosas ja Alaskal ning –6 °C levila kaguosas. Juuli keskmine õhutemperatuur jääb vahemikku +10...+26 °C. Levikuala minimaalsed temperatuurid jäävad vahemikku –34...–62 °C, maksimaalsed +27...+41 °C. Sademete hulk väheneb läänest itta. Maksimaalselt sajab Atlandi ookeani rannikupiirkonnas – 1520 mm, minimaalselt Alaska lääneosas – 150 mm. Suuremal osal levikualast jääb keskmine sademete hulk siiski vahemikku 380...760 mm.[5]

Kasvupinnas ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must kuusk kasvab peamiselt märgadel ja happelistel turvasmuldadel. Kasvupinnastest esinevad veel huumusrikkad mullad, soostunud pinnased, moreen, liivmuld ja õhukesed mullad kaljude nõlvadel. Moodustab puhtpuistuid eelkõige turbamuldadel ja segametsi mineraalmuldadel. Must kuusk on tavaliselt madal ja aeglase kasvuga. Levinud eelkõige tasandikel ja madalikel, kuid teda leidub ka mägedes.[5] Levila põhjaosas on must kuusk sageli enamuspuuliik igikeltsa aladel.[4]

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Musta kuuse metsad on regulaarselt puhkevate metsapõlengute tõttu ühevanused. Ta moodustab puhtpuistuid ja segametsi peamiselt koos järgmiste puuliikidega: kanada kuusk (Picea glauca), palsamnulg (Abies balsamea), hall mänd (Pinus banksiana), ameerika lehis (Larix laricina), paberikask (Betula papyrifera), keerdmänd (Pinus contorta), ameerika haab (Populus tremuloides), punane kuusk (Picea rubens), palsampappel (Populus balsamifera), harilik elupuu (Thuja occidentalis), must saar (Fraxinus nigra), ameerika jalakas (Ulmus americana), punane vaher (Acer rubrum) jt.[5]

Hübriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Musta kuuse looduslikud hübriidid:

  • punase kuusega (Picea rubens × Picea mariana) – esineb levila idaosas.[5]
  • kanada kuusega (Picea glauca × mariana) – seda harvaesinevat hübriidi on leitud ainult Minnesota osariigis, kuigi kuuskede levikualad kattuvad üsna suurel territooriumil.[5]
Kuusesäälik pesitseb sageli musta kuuse metsades

Must kuusk toiduallikana ja peavarjuna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuusepüüd (Falcipennis canadensis) toituvad talvel (Alaskal novembrist märtsini) ainult kuuseokastest ning elutsevad peamiselt kuusikutes. Samuti on musta kuuse pungad, kambium ja võrsed oluliseks toidulisaks ameerika jänesele (Lepus americanus). Ameerika punaoravad söövad koguvad musta kuuse käbisid, et sealt hiljem seemneid süüa. Siiski maitsevad neile rohkem kanada kuuse seemned. Nad toituvad sügisel ja talvel peamiselt seemnetest, kevadel puu võrsetest ja pungadest. Mahalangenud seemneid koguvad hiired ja vöötoravad. Seemnetest toituvad ka mitmed linnuliigid, näiteks ameerika põhjatihane (Poecile atricapillus), mägitihane (P. gambeli), kanada tihane (P. hudsonicus), ruskselg-tihane (P. rufescens), valgekulm-puukoristaja (Sitta canadensis), kuuse-käbilind (Loxia curvirostra), vööt-käbilind (L. leucoptera) ja männisiisike (Carduelis pinus). Rubiin-pöialpoiss (Regulus calendula), tsuugasäälik (Dendroica magnolia), kuusesäälik (D. tigrina) ja maasäälik (Seiurus aurocapillus) pesitsevad peamiselt musta kuuse metsades.[4]

Paljunemine ja kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vööt-käbilinnud toituvad musta kuuse seemnetest ja aitavad neid levitada.
Isasõisikud enne tolmlemist.

Must kuusk on ühekojaline ning paljuneb peamiselt seemnetega. Samas suudab ka vegetatiivselt paljuneda alumiste okste juurdumisega. Seda eriti piirkondades, kus kiirelt kasvav sammal katab aeglaselt kasvavad seemikud. Käbikandvus algab väga soodsatel tingimustel juba 10 aasta vanuselt, kuid esineb siis üksikute käbidena. Tavaliselt algab käbikandvus siiski 30 aasta vanustel puudel ja kestab kuni 250 aasta vanuseni. Parimat saaki annavad puud vanuses 100–200 aastat.[5]

Puu tolmleb mai lõpust juuni alguseni. Levikuala põhjapoolsemad puud tolmlevad 1–2 nädalat lõunapoolsematest hiljem. Emasõisikud on õitsemise ajal 15–25 mm pikkused, rohelised või purpursed, asetsevad ladva viimasel meetril, eelmise aasta võrsete tipul ja on üldjuhul püstised. Isasõisikud on õitsemise ajal tumepunased või purpurjad, munajad, 12–20 mm pikkused, painevad allpool emasõisikuid, kollaste tolmukatega, peale õitsemist pruunikad. Seemned valmivad kolm kuud peale tolmlemist, augusti lõpust kuni septembri alguseni. Head seemneaastad korduvad 2–6 aasta järel, harvemini esineb neid levikuala põhjapoolsemates, karmi kliimaga piirkondades. Käbid ei avane karmi kliimaga piirkondades täielikult ning seemnete varisemine võib kesta mitu aastat. Reeglina langevad seemned puust mitte kaugemale kui 80 m. Enamus seemneid variseb talvel ja kevadel. Seemnete idanevus on ligi 88%.[5][4]

Noored puud taluvad reeglina hästi varju, kuid kõige paremini kasvavad siiski täisvalguses. Esimese kasvuperioodi lõpuks on puud harva kõrgemad kui 2,5 cm ning nende juurestik võib ulatuda kuni 5 cm sügavusele. Kolmeaastased seemikud on tavaliselt 7–13 cm kõrgused.[4]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okastest saadud eeterlik õli
Musta kuuse kultivar

Musta kuuse puit on helekollase tooniga, kerge, keskmise elastsuse ning tugevusomadustega. Kanadas on musta kuuse puit kõige olulisem tooraine kõrge kvaliteediga tselluloosi valmistamisel. Puitu kasutatakse veel ehitusmaterjalina ja kasvatatakse jõulupuuna (eriti Minnesotas).[5] Okastest saab valmistada eeterlikku õli ning musta kuuse kultivare kasvatatakse vähesel määral ka ilupuudena. Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[7][8]

Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhukuiv puit* 470 kg/m3
Erikaal, õhukuiv puit* 0,42
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 9500 / 11100 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 42,0 / 74,0 MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 41,1 / 3,8 MPa
Nihketugevus, värske puit / õhukuiv puit* 5,1 / 8,5 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 11,3  %
* – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must kuusk toodi Euroopasse esmakordselt juba aastal 1700, Eestisse jõudis 19. sajandil. Meie kliima sobib talle üsna hästi. Ta on meil täiesti külmakindel, kannab rikkalikult käbisid ning seemnete kvaliteet on väga hea (idanevus kuni 80%). Mulla kuivust ei talu, kuid kasvab soostunud aladel, eelistab niisket õhku. Aeglasekasvulisena ta meie metskultuuri ei sobi, kuid väärib kasvatamist parkides ja haljasaladel oma ilusa sihvaka võra ja sinakasrohelise okastiku tõttu. Meil on musta kuuske rohkem hakatud kasvatama möödunud sajandil. Viljakandvaid puid võib leida Järvseljal, Luual, Tihemetsa dendraariumis, Tartus jm. Samuti on Soomes (Mustilas, Punkaharjus, Ruotsinkyläs jm) musta kuuse metsastamisel saadud häid tulemusi.[3][6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Picea mariana." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Picea mariana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 19.11.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 "Picea mariana". www.fs.fed.us. Kasutatud 19.11.2010. (inglise)
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 "Black spruce". www.na.fs.fed.us. Kasutatud 19.11.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 V. Hainla, U. Valk. "Eestis kasvavad kuused", Tartu, 1961.
  7. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 19.11.2010. (inglise)
  8. David E. Kretschmann. "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 19.11.2010. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]