Läänemänd

Allikas: Vikipeedia
Läänemänd
Läänemännid Idahos
Läänemännid Idahos
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Läänemänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus monticola
Douglas ex D. Don (1832)
Pinus monticola range map 1.png
Sünonüümid
  • Pinus grozelierii Carrière (1869)
  • Pinus monticola var. digitata Lemmon (1895)
  • Pinus monticola var. minima Lemmon (1888)
  • Pinus porphyrocarpa A. Murray bis (1866)
  • Pinus strobus subsp. monticola (Douglas ex D. Don) E. Murray (1982)
  • Pinus strobus var. monticola (Douglas ex D. Don) Nuttall (1849)
  • Strobus monticola (Douglas ex D. Don) Rydb. (1917)[2]

Läänemänd (Pinus monticola) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide rühma ja alamperekonda Strobus.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käbid ja okkad.

Läänemänd on kõrge ja pikaealine okaspuu, mille maksimaalne eluiga võib ületada 600 aastat. Puu kasvab 45–55 m, harva kuni 70 m kõrguseks.[3]

Võra on noorel puul kitsaskooniline, vananedes muutub ümaramaks või tipuosas laiuvaks. Tüvi on valdavalt sirge, läbimõõt on tavaliselt 100 cm ringis, maksimaalselt kuni 250 cm[3]. Puukoor on noorelt sile, hallikasroheline, plaatjas, vananedes pikirõmeline.[4]

Juurestik on keskmise kasvukiirusega ja selle ulatus sõltub otseselt kasvupinnase sügavusest ja pinnasevee tasemest. Umbes 65% kogu juurestikust on pinnase pealmises 30 cm paksuses kihis. Narmasjuured võivad ulatuda puust kuni 8 m kaugusele.[5]

Pungad on ellipsoidsed või silinderjad, punakaspruunid, veidi vaigused, kuni 4–5 mm pikkused[3]. Võrsed on läikivad, rohekad-hallikaspruunid. Okkad on viiekaupa kimbus, 4–10 cm pikkused, jäigad, sirged, kolmetahulised, hallikasrohelised, terava või tömpterava tipuga, püsivad võrsetel 3–4 aastat.[4]

Isasõisikud on kahvatukollased, ellipsoidse kujuga, 10–15 mm pikkused. Emasõisikud on üksikud või 3-kaupa (harva kuni 5-kaupa), kollakad, tipmised. Käbid on 15–20 (37) cm pikkused, kitsassilinderja kujuga ja sageli kaarjalt kõverdunud, rohelised kuni purpurpunased, valminult kollakaspruunid, vaigused.[4] Seemned on helepruunid, kest on 5–7 mm pikkune, tiivake 2–2,5 cm.[3]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemänd kasvab Kanada Briti Columbiast põhjas kuni California osariigini lõunas.

Kasvukoha kõrgused piirkonniti:[5]

Piirkond Kõrgus merepinnast, m
Briti Columbia 0–450
Vancouveri saar 0–1200
Kaskaadid 350–1850
Siskiyou mäed 1830–2140
Sierra Nevada 1830–2300 (3350)

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rannikupiirkond ja Kaskaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levila loode- ja keskosas, mis hõlmab Vancouveri saart, Kaskaade ja Siskiyou mägesid, valitseb mereline kliima. Talved on seal pehmed ja sademeterohked ning suved on soojad ja kuivad. Vancouveri saarel ja Kaskaadides sajab aastas keskmiselt 1500...2010 mm, Siskiyou mägedes 510...1520 mm. Talvine lumepiir algab 600 m kõrguselt üle merepinna, kus seda esineb paksude kihtidena. Talvised miinimumtemperatuurid langevad selles piirkonnas kuni –18 °C ja suvel tõusevad kuni 38 °C. Aasta kõige külmem kuu on jaanuar ning kõige soojemad on juuli ja august. Külmavaba periood on rannikupiirkonnas 200 ööpäeva ja Kaskaadides 90 ööpäeva.[5]

Sierra Nevada piirkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemänd okaspuu segametsas.

Läänemänni Sierra Nevada kasvupiirkonnas esineb aastas sademeid keskmiselt 760...1500 mm. Kui harvad suvised äikesetormid välja arvata, siis tuleb peaaegu kogu sademete hulk talvise lume arvelt. Veebruari keskmine temperatuur on –9 °C, miinimumtemperatuurid võivad selles piirkonnas langeda talvel kuni –32 °C. Juuli-augusti keskmine temperatuur on 27 °C, ning suvised maksimumtemperatuurid võivad tõusta kuni 37 °C. Külmavaba periood on 90 kuni 180 ööpäeva, kuid külmakraade võib esineda ka suvel, mis põhjustab tihti noorte puude hukkumist.[5]

Sisemaa piirkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sisemaa piirkonnas (Kaljumäestiku keskosa), millest Vaikne ookean jääb ligi 400 km kaugusele, on suved küllaltki kuivad. Sademeid esineb aastas keskmiselt 710...1520 mm, millest 62% esineb sügisel ja talvel ning vaid 14% suvel. Lund sajab 1,22...6,20 m. Piirkonna aasta keskmine temperatuur on vahemikus 4...10 °C, talvised miinimumtemperatuurid võivad langeda kuni –40 °C ning suvised tõusta kuni 42 °C. Vegetatsiooniperioodi pikkus sõltub kasvukoha kõrgusest ning on vahemikus 60...160 ööpäeva.[5]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Washingtoni ja Oregoni rannikupiirkonna parimad läänemänni metsad kasvavad sügavatel poorsetel muldadel, kuid laialt levinud kasvupinnasteks selles piirkonnas on siiski toitainetevaesed liivmullad. Mullad on üldjuhul keskmise sügavuse ja happelise reaktsiooniga. Tüüpilisteks muldadeks on leetmullad.[5]

Sisemaa kasvupiirkonnas on mullahorisontide paksus vahemikus 25...230 cm. Lähtekivimiteks on graniit, kilt, kvartsiit, argilliit, liivakivi ja savikilt. Tihti on kivisemad mullad moodustunud basaldist, liustikusetetest, jõesetetest ja järvesetetest. Ülemistes mullahorisontides esineb tihti löss. Muldadest on kõige rohkem esindatud leetmullad. Kasvupinnase pH on vahemikus 4,5...6,8.[5]

Läänemänni metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika punaorav toitub läänemänni seemnetest.

Läänemänd võib moodustada puhaspuistuid, kuid sagedamini kasvab ta segametsades kas domineeriva või mittedomineeriva puuliigina. Läänemänni poolt domineerivates metsades võib temaga koos esineda: Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), hiigel-elupuu (Thuja plicata), hiigelnulg (Abies grandis), keerdmänd (Pinus contorta), kollane mänd (Pinus ponderosa), läänelehis (Larix occidentalis), läänetsuuga (Tsuga heterophylla), Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), mäginulg (Abies lasiocarpa) ja tore nulg (Abies magnifica).[5]

Teistes metsatüüpides, kus läänemänd ei domineeri, on tema kaasliikideks tavaliselt: ameerika haab (Populus tremuloides), Balfouri mänd (Pinus balfouriana), hall nulg (Abies concolor), hõbenulg (Abies nobilis), Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), kaljumänd (Pinus flexilis), lühiokkaline jugapuu (Taxus brevifolia), Menziesi maasikapuu (Arbutus menziesii), paberikask (Betula papyrifera), sitka kuusk (Picea sitchensis), suhkrumänd (Pinus lambertiana), suurelehine vaher (Acer macrophyllum), valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis) ja õilis nulg (Abies amabilis).[5]

Läänemänd toiduallikana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põdrad (Alces alces) ja mustsaba-hirved (Odocoileus hemionus) toituvad läänemänni võrsetest karmidel talvedel, kui põhitoidust enam ei piisa. Seemned on väga oluliseks toiduallikaks närilistele, eriti Ameerika punaoravale (Tamiasciurus hudsonicus) ja helehamstrikule (Peromyscus).[6]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noored käbid peale õitsemist.

Läänemänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab väga varakult, soodsate kasvutingimuste korral juba 7. aasta vanustel puudel. Tolmlemine toimub maist kuni juuli alguseni, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest ja ilmastikutingimustest ning kestab keskmiselt 8,5 ööpäeva. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta augustis-septembris. Sisemaa kasvupiirkonnas on 15% seemnetest varisenud augusti lõpuks, 85% oktoobri lõpuks ning ülejäänud 15% langeb hilissügisel ja talvel. Head seemneaastad korduvad kolme kuni nelja aasta järel. Ühes käbis on keskmiselt 226 seemet ning ühe seemne mass on 14,2–32,4 mg. Valminud seemnete hulka võivad oluliselt vähendada mitmesugused kahjurid ja seemnetest toituvad linnud ja oravad. Seemnete peamiseks levitajaks on tuul, mis kannab nad üldjuhul kuni 120 m, harva ka kuni 800 m kaugusele puust.[5]

Haigused ja kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seenhaigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemänd on väga vastuvõtlik männi-koorepõletikule, mida põhjustab seen Cronartium ribicola. See seenhaigus on kõige olulisem Põhja-Ameerika viieokkaliste mändide kahjustaja. Seene poolt toodetud eosed kanduvad tuule abil kuni 17 km kaugusele, nakatades mändide okkaid. Nakatunud puud üldjuhul hukkuvad. Haigust püütakse ohjata geneetiliselt vastupidavate isendite väljavalimisega.[6]

Koorepõletikku nakatunud läänemänd.

Läänemänni okkakahjustusi põhjustavad veel järgmised seened: Lophodermella arcuata, Lophodermium nitens ja Bifusella linearis.[6]

Juuremädanikku põhjustavad külmaseened Armillaria spp. Haiguse tõttu kuivavad okkad, puu kiratseb, juured mädanevad ning puu nõrgeneb või hukkub.[6]

Männi-juurepess (Heterobasidion annosum) põhjustab samuti lokaalselt puude hukkumist. Seene spoorid levivad õhu kaudu, nakatades värskelt mahasaetud puude kände. Kännu juurte kaudu levib seen kõrvalkasvavatele puudele. Haigust saab üsna edukalt tõrjuda biopreparaatidega.[6]

Kahjurputukad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahjurputukatest põhjustab kõige suuremat kahju mäestiku-männiürask (Dendroctonus ponderosae), kelle epideemilised rünnakud toimuvad periooditi ning vähendavad läänemännimänni majandusmetsadest saadavat tulu. Tihti toimuvad üraskiründed peale puude nakatumist koorepõletikku. Haiguste tõttu nõrgenenud puid ründavad veel üraskiliigid Dendroctonus valens ja Ips emarginatus.[5]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemänni tüvi.

Läänemänni puit on kerge, keskmiselt madalamate tugevusomadustega, kergelt töödeldav ja liimitav, helekollaka tooniga, vähese vaigusisaldusega, kuivamisel väikese kokkutõmbumisega. Puit on kõrgelt hinnatud saematerjal, mida kasutatakse peamiselt akende, uste (k.a raamid), tikkude, kastide ja puitkonstruktsioonide valmistamisel.[7]

Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[7]

Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, värske puit / õhkkuiv puit* 355 / 383 kg/m³
Erikaal, õhkkuiv puit* 0,36 -
Kõvadus, ristikiudu / pikikiudu 1700 / 2280 N
Elastsusmoodul, värske puit / õhkkuiv puit* 8200 / 10100 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhkkuiv puit* 33,3 / 64,1 MPa
Survetugevus, (õhkkuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 36,1 / 3,23 MPa
Nihketugevus, õhkkuiv puit* 6,34 MPa
Lõiketugevus, õhkkuiv puit* 35,4 N/mm
Ruumala kahanemine, õhkkuiv puit* 6  %
õhkkuiv puit* – niiskusesisaldus 12%.

Dekoratiivse välimusega läänemändi kasvatatakse mõningal määral ilupuuna parkides ja aedades.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemänni tõi Euroopasse 1830. aastal šoti botaanik David Douglas (1799–1834). Eestisse introdutseeriti läänemänd 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses.[4] Eestis peaks talle sobima saarte ja rannikupiirkonna kliima, kuna külma talub ta kuni –29...–34 °C.[8] Siiski esineb läänemändi meil harva, kuna peamiseks takistuseks on tema suur vastuvõtlikkus männi-koorepõletikule. Üle 14 m kõrgune puu kasvab Saaremaal Kuusnõmmel ja kannab rikkalikult käbisid, mis on meil kasvavatest okaspuude käbidest kõige pikemad.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Farjon, A. (2011). "Pinus monticola." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.
  2. Conifer database: "Pinus monticola".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 06.06.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus monticola". www.conifers.org, Kasutatud 06.06.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 "Eastern white pine". www.na.fs.fed.us, Kasutatud 06.06.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 "Pinus monticola". www.fs.fed.us, Kasutatud 06.06.2010. (inglise)
  7. 7,0 7,1 "Western white pine". www.naturallywood.com, FPInnovations - Forintek. (PDF) Kasutatud 07.06.2010. (inglise)
  8. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]