Mäginulg

Allikas: Vikipeedia
Mäginulg
Mäginulud Mount Rainier'i rahvuspargis
Mäginulud Mount Rainier'i rahvuspargis
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Mäginulg
Ladinakeelne nimetus
Abies lasiocarpa
(Hook.) Nutt., 1849
Levikuala kaart
Levikuala kaart
Sünonüümid
  • Abies balsamea subsp. lasiocarpa (Hook.) Boivin (1959)
  • Abies bifolia A. Murray bis (1863)
  • Abies concolor var. lasiocarpa (Hook.) Beissn. (1887)
  • Abies lasiocarpa var. fallax (Engelm.) Franco (1950)
  • Abies subalpina Engelm. (1876)
  • Abies subalpina var. fallax Engelm. (1878)
  • Picea bifolia (A. Murray bis) A. Murray bis (1875)
  • Picea lasiocarpa (Hook.) A. Murray bis (1875)
  • Pinus lasiocarpa Hook. (1838)[2]

Mäginulg (Abies lasiocarpa) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigil eristatakse kahte teisendit:

  • Abies lasiocarpa var. lasiocarpa ehk tüüpteisend kasvab Alaskal, Kanada idaosas ja USA kirdeosas.
  • Abies lasiocarpa var. arizonica ehk korginulg kasvab levila lõunaosas USA-s Colorado, New Mexico ja Arizona osariigi mägedes.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noored käbid
Korginulu tüvi

Puu kasvab tavaliselt 15–30, harva kuni 50 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on 30–60 (harva kuni 100) cm. Puu eluiga on 150–250 (harva 300) aastat. Võra on kitsaskoonusja kujuga ja ulatub tihti maapinnani. Tavaliselt sihvakas puu võib päikesepaistele avatud ja kehvades pinnaseoludes olla ka madala kasvuga ja põõsakujuline.

Tüüpteisendi tüve koor on praktiliselt sile, pruunikashall, rohkete vaigumuhkudega, vanematel puudel rõmeline ja kestendav. Vanadel puudel muutub tüvi konarlikuks ja praguliseks. Erinevalt tüüpteisendist on korginulu tüve koor heledam, paksem, korkjas ja vaigumuhkudeta. Noored võrsed on tuhkjashallikad, kaetud lühikeste karvakestega, mis aasta pärast muutuvad pruunikashalliks.

Pungad on ümarad, hallikaspruunid, vaigused. Okkad on 1,5–4 cm pikkused, tömbi tipuga, pealt hallikasrohelised, alt helerohelised, kahe õhulõheribaga. Okkad paiknevad kasvul spiraalselt, aga asuvad selle ülapoolel või küljel, kasvu alapoolel okkaid tavaliselt ei leidu. Okastele tehtud värsked kriimustused muutuvad punakaks.

Juured kasvavad kiiresti ja tungivad paksemates muldades küllaltki sügavale.

Puu kasvab hästi varjus, aga ei talu liigset kuumust ega põuda. Kõrgemal mägedes on kasv esimestel aastatel üsna aeglane. 10–15 aasta keskmine juurdekasv on 2,5 cm. Väikestel kõrgustel on soodsates tingimustes keskmine aastane juurdekasv 8,1–11,4 cm.

Küllalt tihti esineb tormiheidet, mis on tingitud karmidest ilma- ja pinnaseoludest. Samuti esineb tormiheidet juure- või südamemädaniku tõttu, mida põhjustavad seenhaigused.

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäginulg kasvab üsna suurel territooriumil Põhja-Ameerika kirde- ja keskosa mägedes. Levila lõunaosas kasvab ta 2400–3650 m kõrgusel üle merepinna, tõustes metsapiirini. Levila põhjaosas kasvab ta ka madalamal, 300–900 m kõrgusel, kasvades levila põhjapiiril ka merekaldail.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Areaali iseloomustavad külmad ja lumerohked talved ning jahedad suved. Levikuala põhjaosas kasvab mäginulg madalatel kõrgustel, talvised temperatuurid langevad seal kuni −45 °C-ni. Lõunaosas kasvab mäginulg aga merepinnast kõrgel, sealsete suvede temperatuur tõuseb kuni +32 °C. Areaali aasta keskmine temperatuur on vahemikus −3,9...+4,4 °C, keskmine sademete hulk on 610 mm.

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnase suhtes pole mäginulg väga nõudlik. Ta kasvab nii kuivadel mäenõlvadel kui ka veega küllastunud pinnastel raba piiril. Hästi kasvab ta väikestel kõrgustel jõelammidel ja liustike poolt mahajäetud moreenil, kõrgemal aga hästi dreneerival (peene või keskmise fraktsiooniga) liiv- ja liivsavimuldadel, mis on moodustunud peamiselt basaldist, andesiidist ja kildast. Kesisemalt kasvab ta jämeda fraktsiooniga purdpinnasel ja veega küllastunud pinnasel. Samas asustab mäginulg pioneerliigina laavaga kaetud tasandikke, rusukallakuid ja laviinide poolt rajatud "koridore".

Mäginulg kasvab põhiliselt järgmistel muldadel:

Muldade keskmine pH on vahemikus 4,5—5,9.

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäginulg kasvab puhaspuistus enamasti vaid rasketes tingimustes (järsud nõlvad, kesine pinnas). Tavaliselt kasvab mäginulg segametsas koos teiste, peamiselt okaspuudega). Mäginulu kaaspuuliigid on järgmised:

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pudenenud käbid

Mäginulg on ühekojaline okaspuu. Ta paljuneb peamiselt seemnete abil, rasketes pinnaseoludes sageli ka vegetatiivselt (alumiste okste juurdumisega). Sellised iseloomulikud kohad on laavaga kaetud alad, rusunõlvad ja metsavööndi piir.

Valgusküllases kasvukohas kasvaval puul võib käbikandvus alata 20 aasta vanuselt, puistus siiski aastaid hiljem.

Okstel püsti seisvad käbid on 6–12 cm pikkused, silinderjas-ellipsoidsed, vaigused, noorelt tumepurpurpunased kuni hallikassinised, küpsedes muutuvad pruuniks ja lagunevad ise, paisates seemned tuulde. Seemned on tiibadega ja valmivad sügisel. Seemne mass on 10–12 mg.

Mäginulg õitseb mais-juunis. Seemned varisevad septembris-oktoobris. Ületalve säilivad seemned lume all või sees. Idanema hakkavad nad mõni päev pärast lume sulamist. Seemnete idanemisvõime säilib ühe aasta. Head seemneaastad korduvad 3–4 aasta järel.

Puidu omadused ja kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäginulu puit on lõhnatu, kerge, pehme, väikse väände- ja survetugevusega. Puit on kergesti töödeldav ja liimitav. Mäginulu puidust saab väga kvaliteetset tselluloosi. Mäginulu puitu kasutatakse peamiselt sisetingimustes: ehituskonstruktsioonides ja pooltoodete valmistamisel. Välitingimustes saab seda kasutada vaid tugevalt immutatuna, kuna laguneb kiiresti.

Mäginulg on USA-s levinud jõulupuu. Selle teisend korginulg on ühtlasi ilupuu.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäginulg pole Eestis levinud. Meil kasvavad nii tüüpteisend kui korginulg. Suuremad puud (kuni 12 m) kasvavad Järvseljal, Lasila pargis, Vana-Varbla pargis jm. Puudusteks on väga aeglane kasv ja vastuvõtlikkus mustale pahktäile.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Abies lasiocarpa." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Abies lasiocarpa". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 24.08.2010. (inglise)
  3. "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]