Serbia kuusk

Allikas: Vikipeedia
Serbia kuusk
Serbia kuusk Mustila arboreetumis
Serbia kuusk Mustila arboreetumis
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Kuusk Picea
Liik: Serbia kuusk
Ladinakeelne nimetus
Picea omorika
(Pančić) Purk.
SerbiaKuuse leviala.JPG
Sünonüümid
  • Abies omorika (Pancic) Nyman
  • Pinus omorika Pancic

Serbia kuusk (Picea omorika) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv puuliik.

Serbia kuusk kasvab looduslikult kitsal alal Drina jõe valglas Edela-Serbias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning vähesel määral ka Montenegros. Levila pindala on ligi 500 km². Enne viimast jääaega oli serbia kuuse levila märgatavalt suurem, hõlmates enamiku Euroopast.

Serbia kuuse avastas 1875 serbia botaanik Josif Pančić, kes andis sellele ka nime. "Omorika" tähendab serbohorvaadi keeles kuuske.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja isasõisikud
Emasõisikud

Puu kasvab 20–35 meetri kõrguseks (erandjuhtudel kuni 40 m). Tüve läbimõõt on kuni 1,0 m. Ta talub temperatuuri −29°...−35 °C. Ta elab 250–350-aastaseks.

Puukoor on õhuke, kohvipruun, peenelt naastuline, vanemas eas kaetud pideval kestendavate liistakutega, mida võib arvukalt ümber tüve leida.

Puu on kitsa tiheda võraga, kuuskedest sihvakaim. Vilja hakkab ta kandma 15–20 aasta vanuselt. Kasv on noores eas aeglane, hiljem oluliselt kiirem. Külmakindlus suureneb koos vanusega.

Enamiku kuuskede okkad on neljakandilised, serbia kuuse okkad seevastu on lamedad nagu nulul, kuid nulu okastega võrreldes on puu noored okkad teravalt torkava tipuga. Okkad on 1-2 cm pikkused, selgelt kahevärvilised, pealt tumerohelised ja alt sinakasvalged. See aitab liiki kergesti ära tunda. Noortel puudel on okkad nõelteravad, vanematel tömbid. Noored võrsed on hallikaspruunid ja karvased. Pungad on laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljalt pikenenud punakaspruunide läikivate pungasoomustega.

Isasõisikud on helepunased ja neid on tavaliselt rikkalikult. Emasõisikud (käbid) asuvad ainult ladvaosas. Värvuselt on nad purpurvioletsed. Käbid ripuvad või asetsevad rõhtsalt, sageli mitmekaupa koos, on 4–6 cm pikkused, noorelt sinakasmustad, valminult läikivad ja mustjaspruunid. Käbid on värtnakujulised, kõige laiemad keskkohast. Nad valmivad 5–7 kuud pärast viljastumist. Käbisoomused on jäigad.

Seemned on 2–3 (4) mm pikkused, mustjaspruunid, 8 mm pikkuse pruuni tiivakesega. 1000 seemne mass on 3–4 g.

Juurestik on hästi arenenud ja tungib sügavale pinnasesse.

Kasvualad ja -tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serbia kuusk kasvab peamiselt mägede põhjanõlvadel, 800–1500 meetri kõrgusel, karbonaatsetel muldadel, puhaspuistus või segametsades koos järgmiste puuliikidega: harilik kuusk (Picea abies), euroopa nulg (Abies alba), harilik mänd (Pinus sylvestris), austria must mänd (Pinus nigra subsp. nigra), harilik pöök (Fagus sylvatica), arukask (Betula pendula), harilik haab (Populus tremula), euroopa humalpöök (Ostrya carpinifolia), harilik pihlakas (Sorbus aucuparia), raagremmelgas (Salix caprea), sanglepp (Alnus glutinosa), jt.

Pinnase suhtes on serbia kuusk vähenõudlik. Ta talub nii aluselist, savist, happelist kui liivast pinnast, aga kõige paremini kasvab ta parasniiskel saviliivmullal. Talle meeldib niiske õhk, ta ei talu põuda. Ta on küllalt vastupidav haigustele ja kahjuritele.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dekoratiivse võrakuju ja kahevärviliste okaste tõttu on serbia kuusk hinnatud ilupuu. Teda sobib kasvatada parkides ja parasvööndi metsades. Kuna ta talub hästi saastatud linnaõhku, siis sobib ta hästi ka linnade haljasaladele.

Vähesel määral kasvatatakse serbia kuuske jõulupuudeks, paberi ja puidu tootmiseks, eriti Põhja-Euroopas. Tema puuduseks on aeglane kasvukiirus, mis jääb alla hariliku kuuse ja sitka kuuse omale.

Kultivarid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serbia kuusest kui populaarsest ilupuust on aretatud päris palju sorte. Populaarseim neist on 'Nana'.

'Pendula'
Serbia kuusk jõulupuuna
  • 'Alexandra' – tihe, kerajas kääbusvorm
  • 'Alberti'
  • 'Aurea'
  • 'Bedgebury WB'
  • 'Berliner's Weeper'
  • 'Bruns'
  • 'De Ryter' – aeglase kasvuga, ebaühtlase kujuga
  • 'Elizabeth'
  • 'Freya' – aeglase kasvuga, rohekashall, lühikese ebaühtlase võraga, jämedad okkad
  • 'Frohnleiten' – aeglase kasvuga, tihe, laia koonusja võraga
  • 'Frödenberg'
  • 'Gnom'
  • 'Gotteli's Weeping'
  • 'Gunter'
  • 'Hallonet'
  • 'Hexenbeson'
  • 'Hradec Kralova'
  • 'Kamenz' – tihe, kerajas kääbusvorm
  • 'Karel' – tihe, kompaktne, kerajas
  • 'Kuschel'
  • 'Kraca'
  • 'Linda' – hõre, kerajas, oksad on vähehargnevad
  • 'Nana' – tihe, aeglase kasvuga, laia koonusja kujuga
  • 'Ostrava'
  • 'Pancake'
  • 'Pendula' – leinavorm, mis võib kasvada kuni 5–6 (8) m kõrguseks. Oksad hoiduvad tüve ligi. Maapinnani jõudnud vanemate taimede oksad roomavad mööda maad edasi.
  • 'Pendula Bruns' – püramiidjas, kitsas koonusja kujuga. Oksad on väga tihedad ja hoiduvad tüve ligi.
  • 'Pendula Snezna'
  • 'Peve Tijn' – tihe, kerajas, aeglase kasvuga. Okkad on suvel rohekashallid, talvel kollakasrohelised. 10-aastase puu kõrgus on 0,3–0,4 m.
  • 'Pimoko' – aeglase kasvuga, tihe, poolkerajas, tuulepesa kujuga
  • 'Pimpf' – tihe, lame, mätasjas kääbuskera
  • 'Postorna'
  • 'Rainbow' – aeglase kasvuga, kollakasroheline
  • 'Riverside'
  • 'Roter Austrieb' – keskmise kasvukiirusega, ühtlase võraga
  • 'Schneverdingen' – aeglase kasvuga, tihe, poolkerajas, tuulepesa kujuga
  • 'Skytrails'
  • 'Zuckerhut'
  • 'Trebec'
  • 'Treblitzsch'
  • 'Tremonia'
  • 'Virgata'
  • 'Valenta'
  • 'White Tip'
  • 'Wodan' – aeglase kasvuga, ebaühtlase kasvukujuga kääbusvorm

Serbia kuusk moodustab hübriide musta kuuse ja sitka kuusega, sest nendega on ta lähedalt sugulane.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serbia kuusele sobib Eesti kliima üsna hästi. Noores eas kasvab ta üsna aeglaselt ja seetõttu ei suuda konkureerida hariliku kuusega. Parkides ja haljasaladel on ta aga väga dekoratiivne tänu kitsale võrale. Soovitatav on serbia kuusk istutada valgusküllasele või poolvarjulisele kohale, sest varjus hakkavad alumised oksad kuivama. Vanemas eas on serbia kuusk meil täiesti külmakindel, noores eas võivad karmimad talved võrseid kahjustada. Suuri viljakandvaid puid leidub Taageperas, Olustveres, Järvseljal, Tartus, Tihemetsa dendraariumis jm.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mataruga, M., Isajev, D., Gardner, M., Christian, T. & Thomas, P (2011). "Picea omorika." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]