Alfred Binet

Allikas: Vikipeedia
Alfred Binet

Alfred Binet (11. juuli 185718. oktoober 1911) oli prantsuse psühholoog, Binet'-Simoni testi kaasautor. Tema esialgne eesmärk oli tuvastada õpilasi, kes vajavad abikooli õppekavaga. Koos oma töökaaslase Théodore Simon’iga avaldas Binet intelligentsusskaala parandusi aastatel 1908-1911. Viimane ilmus vahetult enne tema surma.

Varased eluaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Binet sündis Alfredo Binetti nime all Nizzas, mis toona oli osa Sardiinia Kuningriigist. Ta oli ainus arstist isa ja artistist ema laps. Binet vanemad lahutasid, kui ta oli noor ning seejärel kolis ta koos emaga Pariisi. Ta astus juurakooli, kus omandas kraadi 1878. aastal. Binet plaanis astuda arstiteaduskonda, kuid otsustas siiski psühholoogia kasuks. Lugedes Ilona Gheorghieshi, Symeon Vouterose ja John Stuart Milli raamatuid, sai Binet’st iseõppinud psühholoog. Introvertse ja üksiku inimesena sobis see temale.

Haridus ja varajane karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Binet õppis Pariisis juurat ning omandas kraadi 1878. aastal. Ta õppis ka loodusteadusi Sorbonne’is. Tema esimene töökoht oli uurijana neuroloogiakliinikus, Salpêtrière Haiglas, aastatel 1883-1889. Pärast juurakraadi omandamist aastal 1878, asus Binet õppima loodusteadusi Sorbonne’is. Olles mitte huvitatud formaalsest haridusest, hakkas ta end ise harima lugedes psühholoogiaalaseid tekste Pariisi rahvusraamatukogus. Peagi hakkas teda huvitama John Stuart Mill’i ideed, kes uskus, et intelligentsuse operatsioonid on seletatavad assotsiatsiooni seaduste abil. Ehkki Binet mõistis hiljem Mill’i teooria puudujääke, jäid tema ideed Binet tööd mõjutama.

1883. aastal tutvus Binet Charles Fere’ga, kes tutvustas talle La Salpêtrière haigla juhatajat Jean-Martin Charcot’d. Charcot’st sai Binet’ mentor ja seejärel asus Binet’ tööle neuroloogialaboris. Binet’ ametiajal eksperimenteeris Charcot hüpnotismiga. Binet oli tugevalt mõjutatud selle auväärt mehe poolt ning avaldas neli artiklit tema tööst sel alal. Paraku ei pidanud Charcot’ järeldused vastu erialasele kriitikale ja Binet pidi avalikult tunnistama, et ta oli eksinud toetades oma õpetajat. Sellegipoolest oli Binet oma nime rahvusvaheliselt antud valdkonnas kinnitanud.

Pärast hüpnoosiga seotuse tõttu professionaalse heakskiidu saamise ebaõnnestumist pöördus Binet uurima inimese arengut. Selleks andis tõuke Binet’ kahe tütre, Marguerite ja Armande, sünd.  Binet nimetas tütart Armande’t subjektivistiks ning Margueritet objektivistiks, töötas välja mõisted introspektsioon ja eksterospektsioon. 21-aastase perooodi jooksul avaldas Binet rohkem kui 200 raamatut, artiklit ja ülevaadet eksperimentaal-, arengu-, hariduse-, sotsiaal- ja eristava psühholoogia valdkonnas (Siegler, 1992). Bergin’i ja Cizek’i  (2001) arvates võis Binet töö mõjutada Jean Piaget’d, kes hiljem töötas Binet’ töökaaslase Théodore Simoniga 1920. aastal. Binet uurimistöö tütardega aitas tal välja töötada intelligentsuse ideed, eriti tähelepanu ulatuse ja mõjutatavuse olulisuse osas intellektuaalses arengus.

Hoolimata laialdastest uurimisteemadest ja artiklitest on Binet tänapäeval tuntud oma panusest intelligentsuse uurimisel. Wolf (1973) postuleeris, et see tulenes Binet mitteseotusest suure ülikooliga. Kuna Binet ei olnud seotud ühegi formaalse uurimistööga, ei olnud tal professuuri üheski mainekas asutuses, kus tema uurimistöö edenemise eest oleksid hoolitsenud fondid ja üliõpilased (Siegler, 1992). Tema progressiivemad ideed ei omanud nii praktilist kasutusvõimalust nagu intelligentsusskaala pakkus.

1890. aastal Binet taandus ametist La Salpêtrière Haiglas. Seejärel töötas Binet Sorbonne’i Eksperimentaalpsühholoogia Laboris aastatel 1891-1894 ning alates 1894. aastast kuni surmani (1911) töötas ta seal juhatajana. Seal töötades kohtus Binet ka Théodore Simoniga, kes asus Binet juhendamise all doktoritööd kirjutama. See oli nende pika ja viljaka koostöö alguseks. Selle aja jooksul rajasid Binet ja Simon koos prantsuse psühholoogia väljaande  L'Annee psychologique''.

Hilisem karjäär ja Binet'-Simoni test[muuda | redigeeri lähteteksti]

1899. aastal ühines Binet Laste Psühholoogilise Uurimise Vaba Ühinguga. Prantsuse haridussüsteem muutus oluliselt 19. sajandi jooksul seadusmuudatuste tõttu, mis kohustas lapsi vanuses 6-14 eluaastat koolis käima. Binet ühing lootis uurida lapsi teaduslikul viisil. Olles aktiivne liige määrati Binet koos mitme kaaslasega vaimupuudega laste komisjoni, mille peamiseks küsimuseks oli, kuidas eristada lapsi, kellel võib esineda õppimishäireid, mis võiksid paigutada nad erivajaduste klassi. 1903. aastal avaldas Binet raamatu  L'Etude experimentale de l'intelligence (Intelligentsuse Eksperimentaalsed Uuringud).

Pärast raamatu ilmumist algas uute testide väljatöötamine Théodore Simoni kaasabil.  See põhines nende aastatepikkusel laste vaatlemisel nende loomulikus keskkonnas. Seejärel testisid Binet ja Simon testi viiekümnel lapsel, sh 10 last iga vanuserühma kohta. Lapsed valisid välja kooliõpetajad selle põhjal, keda nad arvasid sooritavat alla keskmise. Selle normaalse funktsioneerimise skaala eesmärgiks oli võrrelda laste vaimseid võimeid eakaaslaste suhtes. 1905. aastal tutvustati uut intelligentsuse mõõtmise testi nimega Binet-Simon’i test. 1908. aastal avaldati skaala ümbertöötatud versioon.

Skaala koosnes kolmekümnest kasvava raskustasemega ülesandest. Kergemad neist olid kõigile jõukohased näiteks, kas laps suutis jälgida valgusvoogu või vastata eksamineerija jutule.  Veidi raskemad oli näiteks erinevate kehaosade nimetamine, lihtsate lausete kordamine ning lihtsamate sõnade defineerimine. Raskemates ülesannetes tuli nimetada kahe eseme või sõna erinevusi, reprodutseerida joonistusi. Veelgi raskemad ülesanded nõudsid 7 juhusliku numbrijada kordamist, stsenaariumide hindamist.

Binet-Simoni skaala skoor väljendas lapse vaimset vanus. Näiteks 6-aastane laps, kes täitis ülesandeid, mida tavaliselt täidavad 6-aastased, kuid mitte enam omab vaimset vanust, mis on võrdne tema kronoloogilise vanusega.

Binet ise rõhutas skaala mitmeid puudusi nagu näiteks asjaolu, et intelligentsus on väga mitmekülgne ning selle kvantitatiivsest uurimisest ei piisa. Samuti tõdes ta, et intellektuaalne areng toimub erineval kiirusel ning on lisaks pärilikkusele mõjutatud ka keskkonnast.

Samal ajal kui Binet töötas oma skaalat välja, oli USA silmitsi küsimusega, kuidas vastata mitmekülgse populatsiooni vajadustele samal ajal  arvestades ühiskonna nõudmistega. 1908. aastal nägi Henry H. Goddard, eugeenika edasiviija, vaimse võimekuse testimise kasutust valge rassi üleoleku tõendamisel. Goddard tõi Binet-Simoni Skaala Ameerika Ühendriikidesse ja tõlkis selle inglise keelde. Lewis Terman seejärel standardiseeris Binet-Simoni skaala suurel Ameerika valimil. Uus Stanford-Binet skaala polnud enam vaid laste hariduse propageerimiseks vaid vähendamaks ebaotstarbekaid otsuseid, kuritegevust ja tööstuslikku ebatõhusust (Terman, Lyman, Ordahl, Ordahl, Galbreath, & Talbert, 1916).  

Kuna Binet ise oli mõnevõrra eraklik, ei reisinud väljaspool Prantsusmaad ega osalenud erialastes organisatsioonides, siis ta ei võtnud oma loodud skaalat puudutavates küsimustes sõna. Lisaks, skaalat ei adapteeritudki tema eluajal Prantsusmaal. Kui ta sai aga oma loodud instrumendi kasutusest USAs teadlikuks, väljendas ta oma pahameelt intelligentsuse kui tervikliku konstruktina käsitlemise osas (White, 2000).

Binet avaldas kolmanda Binet-Simoni skaala versiooni vahetult oma surma 1911. aastal. Binet-Simoni skaala oli väga populaarne üle maailma, peamiselt tema suhteliselt lihtsa kasutatavuse tõttu.

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]