José Raúl Capablanca

Allikas: Vikipeedia
Capablanca Chess Fever SU 1926.jpg

José Raúl Capablanca y Graupera (19. november 18888. märts 1942) oli Kuuba maletaja, male maailmameister aastatel 19211927. Ta saavutas maailmameistritiitli pärast matši Emanuel Laskeriga 1921. aastal ning kaotas selle Aleksandr Alehhinile 1927. aasta matšis. Ta oli üks parimaid mängijaid läbi aegade ning on eelkõige tuntud oma mängukiiruse ja tugeva lõppmängu poolest. Oma saavutuste, meisterliku ja tunduvalt lihtsa mängustiili tõttu sai ta hüüdnimeks Inimesest Malemasin. Hilisem maleprogrammidele toetuv analüüs on näidanud, et tema mäng oli maailmameistrivõistlustel teiste maletajatega võrreldes kõige täpsem[1]. Capablanca ei olnud agar malekirjanik, küll aga kommenteeris ta paljusi mänge.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

4-aastane Capablanca oma isaga maletamas, 1892

Nooruspõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Capablanca sündis 1888. aasta 19. novembril Havannas, Kuubas Hispaania armee ohvitseri teise pojana. Omaenda sõnul õppis ta malekäigud selgeks nelja aastasena, vaadates pealt isa mänge ning seejärel tolle vigu ette näidates. Pärast seda suutis ta juba oma isa võita. Kaheksa aastasena liitus ta Havanna Maleklubiga, kuid arsti soovituste tõttu ei mänginud ta tihti. 13-aastasena, aastal 1901 suutis ta napilt võita juba Kuuba malemeistrit, Juan Corzot. Sellest hoolimata jäi ta järgmisel aastal Kuuba meistrivõistlustel kuue mängija hulgas nejlandaks, kusjuures ta kaotas Corzoga mõlemad mängud. 1905. aastal suutis Capablanca sisse astuda Columbia ülikooli New Yorgis. Seal liitus ta Manhattani maleklubiga ja teda tunnustati varsti kui klubi tugevaimat mängijat. Ta oli eriti domineeriv välkmales, millest kõneleb selgelt tema 1906. aasta turniirivõit, kus ta edestas isegi Emanuel Laskerit. 1908. aastal lahkus ta ülikoolist, et ennast täielikult malele pühendada.

Algne karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Capablanca võimekus välkmales tõi talle kuulsust ning 1909. aastal võttis ta ette USA simultaaniturnee, mille raames ta mängis 17 linnas 602 mängu, millest ta suutis võita 96,4%. See on tunduvalt kõrgem näitaja, kui varasemad simultaani andjad olid taolistel turneedel saavutanud. Frank Marshalli sama aasta tulemuseks oli 88%. Taoliste tulemuste toel sponsoreeriti teda osalemaks sõprusmatšis Marhsalliga. Capablanca suutis Marshalli võita skooriga 15-8 (8 võitu, 1 kaotus, 14 viiki). Matši lõppedes väitis Capablanca, et ta pole kordagi oma elus ühtki avanguteooriat käsitlevat raamatut avanud. Pärast mitmeid edukaid esinemisi New Yorgis kutsus Marshall teda osalema ka San Sebastiani turniiril, mis oli väga kõrgetasemeline, kuna seal osalesid kõik maailma hetke parimad mängijad, välja arvatud Emanuel Lasker. Capablanca suutis selle turniiri kuue võidu, ühe kaotuse ja seitsme viigiga võita, kusjuurel tema kaotus Rubinsteinile osutus hiljem tolle karjääri üheks parimaks saavutuseks. Siitpeale sai Capablancast ka reaalne maailmameistrikandidaat.

Maaimameistrikandidaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

1911. aastal esitas Capablanca väljakutse Emanuel Laskerile maailmameistritiitli eest mängida. Lasker võttis pakkumise vastu, kuid esitas 17 tingimust, millest mõnele Capablanca vastu oli ning erimeelsuste tõttu jäi matš pidamata. 1913. aastal osales Capablanca mitmel turniiril: ta võitis New Yorgi turniiri 11 punktiga 13-st, edestades Marshalli poole punktiga ja jäi siis oma kodulinnas Havannas Marshalli järel teiseks saavutades 10 puntki 14-st[2]. Järgneval New Yorgi turniiril oli ta taas edukas, võites kõik 13 mängu.[3] Sankt Peterburi turniir aastal 1914 oli esimene turniir, kus toimus Laskeri ja Capablanca vaheline mõõduvõtt. Omavahelistes mängudes mängisid nad kõigepealt viiki ning hilisemas voorus suutis Lasker Capablanca alistada, mis pani aluse ka Laskeri turniirivõidule ning Capablanca pidi leppima teise kohaga, kaotades Laskerile poole punktiga.

Hiljem pakkus Capablanca välja uued maailmameistrivõistluste reeglid, mis kiideti teiste poolt heaks Sankt Peterburi turniiril ning kinnitati lõplikult samal aastal Mannheimi kongressil. Uute reeglite kohaselt pidi valitsev maailmameister olema valmis iga aastaselt oma tiitlit matšiga kaitsma ja matši võitis see, kes võidab vastavalt valitseva meistri eelistusele, kas 6 või 8 mängu.

Maailmameister[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aasta jaanuaris kirjutasid Capablanca ja Lasker alla kokkuleppele, pidamaks 1921. aastal maha maailmameistrivõistlused, sest Capablanca ei saanud 1920. aastal mängida. Selle viivituse tõttu nõudis Lasker, et kui ta selle aja jooksul alla annaks, saaks Capablancast automaatselt maailmameister. 27. juunil 1920. aastal andiski Lasker alla, kinkides sellega tiitli Capablancale. Matš toimus sellegipoolest 1921. aastal Havannas, kuid Lasker oli oma sõnul nüüd mitte valitsev maailmameister vaid tiitlipretendent. Capablanca nõustus selle klausliga ning nad allkirjastasid selles osas ka kokkuleppe. [4] Matš toimus 1921. aasta märtsist kuni aprillini ning pärast 14 mängu andis Lasker alla, kuna Capablancal oli juba 4 võitu, 10 viiki ja mitte ühtegi kaotust. Mängueelsest kokkuleppest hoolimata, arvestatakse Capablanca maailmameistriks tulekut aastast 1921, mitte 1920.

Capablanca jätkas pärast tiitli võitmist turniiridel mängimist ning järgmisel 1922. aasta Londoni turniiril suutis ta saavutada esikoha, saades 15 punktist 13. Selle turniiri ajal pakkus Capablanca välja uued maailmameistrivõistluste reeglid, mida tuntakse ka Londoni reeglite nime all: Esimene maletaja, kes matšis jõuab 6 võiduni, võidab matši; mängu pikkuseks on 5 tundi; ajalimiidiks on 2 ja pool tundi 40 käigu jaoks; maailmameistrivõistluste korraldamine peab aset leidma vähemalt aasta pärast väljakutsuja soovi; maailmameister valib matši aja; maailmameister ei pea võistlema nendega, kes ei suuda matši auhinnafondi teha suuremaks kui 10 000$; 20% auhinnafondist paneb välja tiitlikaitsja ja ülejäänud osa eest peab hoolitsema vastaspool; võitja saab 60% auhinnafondist, kaotaja 40%; auhinnafondi kõrgeima panuse tegija väljakutse peab maailmameister vastu võtma. [5] Samal aastal andis Capablanca ka ühe suuremahulise simultaani, mängides kokku 103 vastasega. Ta võitis 102 ja viigistas ühe mängu, püstitades sellega parima suuremahuliste simultaanide võiduprotsendi. [6]

1927. aastal lepiti tema ja Alehhini vahel kokku maailmameistrivõistluste korraldamises. Enne seda osalesid mõlemad aga kõrgetasemelisel New Yorgi turniiril, kus Capablanca ei kaotanud ühtki mängu ning suutis Alehhinit ka võita.

Tiitli kaotus Alehhinile ja hilisem karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Capablanca (paremal) kaotas maailmameistritiitli Alehhinile (vasakul)

Kuna Capablanca oli New Yorgi turniiril nii hästi osalenud, siis enne matši Alehhiniga, ei kahelnud keegi tema üleolekus. Sellest hoolimata suutis Alehhin Capablancat võita, saavutades 6 võitu, 25 viiki ja 3 kaotust. See oli ühtlasi ka pikim tiitlimatš, mis tol ajal peetud. Alehhini võit üllatas kogu malemaailma ning hiljem, pärast Capablanca surma, tunnistas ka Alehhin ise, et ta ei arvanud, et ta Capablancast parem on või et ta teda tol ajal võita suudaks. Garri Kasparovi hilisema analüüsi kohaselt suutis Alehhin Capablanca alistada seetõttu, et ta uuris enne matši põhjalikult Capablanca mänge ning leidis sealt väikseid ebatäpsusi, mida ära kasutada ja mis Kasparovi sõnul tulenesid sellest, et Capablanca ei soovinud nendele piisavalt keskenduda[7]. Pärast matši teatas Alehhin, kes oli Capablancat üritanud ka 6 aastat tagasi välja kutsuda, kuid ei olnud suutnud raha enne 1927. aastat kokku koguda, et ta on valmis Capablancale pakkuma revanšimatši samadel tingimustel, millega tema oli maailmameistriks tulnud. Hiljem, pärast Capablanca surma, väitis Alehhin, et Capablanca 10 000$ klausel oli vajalik vaid selleks, et väljakutsujaid vältida. Seda klauslit on kutsutud ka kuldseks kaitsevalliks[8]. Alehhini ja Capablanca omavahelised suhted jahenesid ning Alehhin hakkas küsima suuremaid osalemistasusi turniiridel, kus ka Capablanca osales. [9].

Capablanca (vasakul) mängimas Botvinnikuga 1936. aasta Moskva turniiril

Edasi hakkas Capablanca osalema rohkematel turniiridel. Järgneval New Yorgi turniilil oli Capablanca taas edukas, võites kõik 13 mängu. 1928. aastast kuni 1931. aastani võitis ta 6 esikohta, kuid sellel ajavahemikul ei mänginud ta kordagi Alehhiniga. Nad kohtusid omavahel alles 1936. aastal Nottinghamis pärast seda, kui Alehhin oli oma maailmameistritiitli Max Euwele kaotanud. Headest tulemustest hoolimata, hakkas tema mäng veidi alla käima: noorusest tuntud mängukiirus kadus. Pärast 1931. aasta New Yorgi turniiri tõmbus ta tõsisest malemaailmast eemale, kuid naases maleareenile 1934.-35. aasta Hastingsi turniiril, kus ta jäi neljandaks. Kusjuures teda edestas isegi kolmanda koha saanud bioloogilise ime korda saatnud 66. aastane Lasker.

1938. aasta AVRO turniiril, kus triumfeeris Paul Keres, jäi Capablanca kaheksa maletaja hulgas koguni seitsmendaks. 1938. aasta Buenos Airese maleolümpiaadil tegi ta esimesel laual turniiri parima esituse ning üritas ka Alehhinit maailmameistrivõistlusteks mängima saada, kuid Alehhin keeldus pakkumisest ning Capablanca teatas, et kui Kuuba ja Prantsusmaa koondised oleksid pidanud üksteise vastu mängima siis tema seal ei mängida ei kavatse[10].

1942. aasta 7. märtsil kukkus Capablanca Manhattani Maleklubis kokku ning suri järgmisel hommikul haiglas. Surma põhjuseks oli kõrge vererõhu poolt põhjustatud ajuverejooks. Capablanca maeti 15. märtsil Havannas.

Mängustiil ja tugevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanud Capablanca kaotas kokku ainult 34 tõsist mängu. Ta püsis võitmatuna 1916. aasta veebruarist kuni 1924. aasta märtsini, kui ta kaotas Richard Rétile. Sellesse perioodi mahtusid ka maailmameistrivõistlused Laskeriga. Kokku pidas ta selles vahemikus 63 mängu, võites 40 ja viigistades 23. Ainult Marshall, Alehhin ja Rudolf Speilmann on suutnud Capablancat võita kahel või enamal korral, kuid neil kõigil oli Capablanca vastu negatiivne koguskoor. Meistritest oli ainult Paul Keresel Capablanca vastu positiivne skoor (1 võit, 5 viiki, 0 kaotust). Kerese ainus võit pärines 1938. aasta AVRO turniirilt, mil Keres oli 22. aastane ja Capablanca 50. aastane. Hilisem maleprogrammide (Rybka 2, Rybka 3) poolt läbi viidud analüüs on näidanud, et Capablanca oli maailmameistrivõistlustel oma käikudega läbi aegade kõige täpsem. Capablanca oli tugevaim lihtsates positsioonides ning lõppmängudes ja tema positsioonitaju oli väljapaistev. Taktikalise poole pealt ei jäänud ta samuti maha. Selle näiteks on tema 1918. aasta mäng Marshalliga, kus viimane oli eelnevalt valmis mõelnud ja läbi analüüsinud terava variatsiooni, mida tuntakse praegu Marshalli rünnaku nime all ja mille Capablanca suutis üle mängida [11].

Pärand malemaailmale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Capablanca ei asutanud ise ühtki malekooli, küll aga mõjutas tema stiil tugevalt Bobby Fischeri ja Anatoli Karpovi mängu. Capablanca oli ka noore Kerese lemmikmängijaks [12]. Capablanca ei kirjutanud palju detailseid analüüse ning selle asemel keskendusid tema analüüsid kriitilistele hetkedele erinevates mängudes. Tema kirjaviis oli lihtne ja üheselt mõistetav.

Capablanca male[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes 1925. aastal antud intervjuus lükkas Capablanca tagasi väite nagu oleks male oma piirideni jõudnud, kuna head mängijad leidsid alati võimaluse mängu viigistada. Kuigi ta lükkas selle väite tagasi, kartis ta siiski, et see võib juhtuda järgneva 50 aasta jooksul. See ajendas teda looma oma male versiooni ning ta soovitas võtta kasutusele 10x8 ruudustiku ning pakkus välja kaks uut vigurit:

  • Chess cll44.png Kantsler – sulam vankrist ja ratsust, ehk see vigur võib liikuda nagu vanker ja ratsu.
  • Chess all44.png Peapiiskop – sulam odast ja ratsust, ehk see vigur võib liikuda nagu oda ja ratsu.

Tähelepanuväärne on see, et peapiiskop on ainuke malend, mis suudaks vastaste kuninga ka üksi matistada: ükski tavapärane malend seda teha ei suuda. Capablanca lootis, et selline maleversioon aitab vältida seda, et tehnilised ja teoreetilised teadmised saavad malemaailmas liialt domineerivaks[13].

Capablanca ja Emanuel Laskeri vend Edward Lasker eksperimenteerisid nii 10x10 kui ka 10x8 malelauaga ja uute viguritega. Nad eelistasid 8x10 ruudustikuga lauda, kuna see viis kiiremalt võitlusesse. Laskeri ja Capablanca vahelised mängud kestsid tavaliselt 20–25 käiguni.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Guid Matej ja Bratko Ivan. Computer Analysis of World Chess Champions. (Inglise)
  2. Marshall Frank. Frank J. Marshall's Best Games of Chess (Inglise kl), Dover, 1960. lk 19–20
  3. Golombek, H. List of Tournaments and Matches (Inglise k), G. Bell & Sons. lk 19.
  4. Winter Edward. How Capablanca Became World Champion. 2004. (Inglise)
  5. Winter Edward. The London Rules. 2008. (Inglise)
  6. Chessmaniac.com. Jose Raul Capablanca Online Chess Tribute. 27. juuli, 2007. (Inglise)
  7. Russell W. Hanon. Intervjuu Garri Kasparoviga. 2003. (Inglise)
  8. Eino Vaher. Maailmameistritiitel – kallis aare. Eesti Maleliit. (Eesti)
  9. Fine Rueben. Lessons from my Chess Games: A Passion for Chess (Inglise kl), Dover, 1958. lk 80
  10. Winter Edward. 4696. Capablanca and Alekhine in Buenos Aires, 1939. (Inglise)
  11. Vastav Capablanca ja Marshalli vaheline mäng.
  12. Heuer Valter. Meie Keres, Eesti Raamat, 1977. lk 82.
  13. White Edward. Capablanca on Moscow, 1925. (Inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]