Siegbert Tarrasch

Allikas: Vikipeedia
Siegbert Tarrasch

Siegbert Tarrasch (5. märts 1862 Breslau17. veebruar 1934 München) oli Saksa juudisoost arst, sajandivahetusel ka tugev maletaja ja mõjukas maletreener. Tarrasch sündis Breslaus (praegune Wrocław), Preisimaal. Pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima meditsiini ning elas hiljem enamiku eluajast Nürnbergis ja hiljem Münchenis. Ta oli abielus ning tal oli viis last. Oma arsti elukutse tõttu ei pidanud ta ennast male professionaaliks, hoolimata sellest, et ta oli üks oma aja tugevamaid mängijaid.

Tarrasch suutis 1890ndatel aastatel võita rohkem kõrgtasemelisi turniire, kui keegi teine. Ta suutis matšis võita ka Mihhail Tšigorinit, tolle aja Venemaa juhtivat maletajat. Maailmameistrivõistlustel mängis ta 1908. aastal Laskeri vastu, kuid kaotas. Tarrasch oli ka mõjukas malekirjanik: ta pani kirja 1890ndate maleideed, millele hakkasid hüpermodernistid pärast Teise maailmasõja lõppu vastanduma. Tarrasch suri 17. veebruaril 1934, olles surres 72-aastane.

Malekarjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tarrasch hakkas malega tegelema oma meditsiini õpingute ajal, Halle'is. Saksa maleliidu kongressil, aastal 1883, anti talle Meistri tiitel. Tarraschi edu algas just nimelt 1883. aastal. Ta suutis võita mitu Saksa maleliidu poolt korraldatud meistrite turniiri ning ka 1890. aasta Manchesteri rahvusvahelise turniiri. Oma edu tõttu pakuti talle varsti võimalust kaheks matšiks: esimesena pakkus toonane maailmameister Wilhelm Steinitz talle matši, millest Tarrasch keeldus, kuna matš pidi aset leidma Havannas ja Tarraschil polnud oma arstikarjääri tõttu aega sinna reisida. Teine pakkumine tuli noorelt Laskerilt, millest ta samuti keeldus ning selgitas siis, et Lasker peaks enne temaga mängimist vähemalt ühe rahvusvahelise turniiri võitma. Mõlema äraütlemise puhul mängis suurt rolli tolleaegne suhtumine malesse, mis polnud veel välja kujunenud professionaalseks spordialaks vaid oli pigem hasartmängu staatuses. Ka Tarrasch ei pidanud ennast veel professionaaliks ning keskendus pigem oma arstikarjäärile[1].

Küll aga tekkis kindel soov maailmameistrivõistlustel osaleda, eriti pärast tema 1895. aasta Hastingsi turniiri neljandat kohta (1.Pillsbury 2.Tšigorin 3.Lasker). Samal aastal nägi ilmavalgust ka tema esimene maleteos "Dreihundert Schachparteien", milles ta jagas oma maleteoreetilisi vaateid ning tutvustas tollast malemetoodikat: raamatu sisuks olid teiste Meistrite mängude kommentaarid, mis olid keerulised ja dogmaatilised[1]. Pärast 1898. aasta Viini ja 1903. aasta Monte Carlo turniirivõite otustas ta maailmameistri, Laskeri, välja kutsuda ning matš leidis aset 5 aastat hiljem, 1908. aastal. Matš peeti 17. augustist kuni 20. septembrini Saksamaal. Tarrasch keeldus matši eel Laskeriga kätlemast, tuues selle asemel kuuldavale lause: "Teile, härra Lasker on mul ainult kolm sõna: šahh ja matt!"[2]. Matš kulges aga omasoodu ning Lasker suutis matši 8 võidu, 5 viigi ja 3 kaotusega võita. Tarrasch otsis matšijärgselt põhjusi, miks ta kaotas, kuid see kaotus mõjus Tarraschile halvasti ja see mõjutas ka tema hilisemat karjääri[1]. Ta mängis oma viimase tõsise turniiri 1914. aastal Sankt Peterburis, kus ta jäi Laskeri, Capablanca ja Alehhini järel neljandaks[3]. See turniir jäi tema mängijakarjääri viimaseks suureks saavutuseks. Hiljem mängis ta küll mitmetel turniiridel, kuid ei saavutanud enam märkimisväärseid tulemusi. Pärast turniiridest eemaldumist pühendas ta ennast kirjutamisele. Tema viimaseks teoseks jäi "Das Schachspiel", mis on kolme ossa (Avang, keskmäng ja lõppmäng) jagatud õpikulaadne raamat. See oli ühtlasi ka Tarraschi kõige edukam teos.

Pärand malemaailmale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tarrasch oli väga mõjukas malekirjanik ning Saksamaal kutsuti teda Praeceptor Germaniaeks, mis tähendab tõlkes "Saksamaa Õpetajat". Ta võttis aluseks mõned Steinitzi ideed nagu näiteks kontroll tsentri üle, kaksikodade tugevus ja ruumiline eelis ja propageeris neid laiemale avalikkusele. Teistes aspektides oli ta tihti Steinitzist erineval arvamusel. Erinevalt Steinitzist pidas Tarrasch väga tähtsaks liikumisvabadust ning talle ei sümpatiseerinud surutud kinnised seisud[1]. Tarrasch oli ka hüpermodernistide (eelkõige Réti, Nimzowitschi ja Tartakoweri) kriitika allikaks, kes pidasid tema vaateid liialt dogmaatilisteks. Tarrasch andis oma panuse ka avanguteooriale, millest osa kannavad ka tema nime. Tuntuimad näited on Tarraschi kaitse Lipugambiidis, Tarraschi variatsioon nii Prantsuse kaitses kui ka Hispaania avangus, millest viimast tuntakse ka Avatud kaitse nime all.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 echesspedia.com. TARRASCH, Dr. Siegbert (05.03.1862-17.02.1934). 16. november 2011. (Inglise)
  2. chessgames.com. Lasker vs Tarrasch 1908. History of the World Chess Championship, (Inglise)
  3. chessgames.com. St Petersburg Tournament 1914. (Inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]