Makedoonia rahvuslus

Makedoonia rahvuslus (makedoonia keeles Македонски национализам, Makedonski natsionalizam) on makedoonlaste rahvuslikud ideed ja vaated, mis kujunesid välja 19. sajandi lõpus. Makedoonia rahvuslik liikumine sai alguse Osmanite Riigi separatistide seas, kes taotlesid Makedoonia piirkonnale iseseisvust. Idee makedoonlastest kui eraldi rahvast arenes 20. sajandil edasi ning kontsentreerus piirkonna slaavlastele. Makedoonlased said eraldi rahvana tunnustuse pärast teist maailmasõda, kui Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ühe osa nimeks pandi Makedoonia Sotsialistlik Vabariik. Hiljem on ajaloolased seostanud makedoonlasi alates keskajast kuni 20. sajandini figureerinud bulgaarlastega.

Makedoonlaste rahvuse küsimus on teravnenud pärast Makedoonia Vabariigi iseseisvumist 20. sajandi lõpus. Tänapäeval on ekstreemsemate vaadetega makedoonia rahvuslased (makedonistid) arvamusel, et vanamakedoonlaste (kes olid hellenid) ja tänapäeva makedoonlaste (slaavlaste) vahel on otsene seos. Samuti on olemas irredentistlik Ühendatud Makedoonia idee, mille järgi peaks Põhja-Makedoonia riigile kuuluma ka suur osa Kreekast ning väiksemad tükid Albaaniast, Bulgaariast, Kosovost ja Serbiast.

"Makedoonlased"

Teise aastatuhande esimeses pooles oli Balkani poolsaare "Makedoonia" Bütsantsi jaoks nende Makedoonia-nimeline teema, mis asus tänapäeva Türgi Edirne (Adrianoopoli) linna ümber. Kui Osmanid 14.–15. sajandil Balkani poolsaare vallutasid, kadus kreekakeelne "Makedoonia" geograafilise kohana sajanditeks. Tänapäevase Makedoonia nime alged on 19. sajandis ning kreeka kultuurist mõjutatud Balkani õigeusklike slaavlaste väidetavast pärinemisest vanamakedoonlastest. Lisaks kreeka kultuuri mõjudele tekkis enda seostamine vanamakedoonlastega ka panlslavismi propageerijate uskumusest, nagu oleksid varaslaavlased paleobalkanlastega tihedasti seotud olnud. Nende mõjutuste tulemusel tekkis paljudel piirkonna mõtlejatel idee kohalike slaavlaste, varaslaavlaste ja Vana-Balkani rahvaste sugulusest.

Osmanite ajal nimetasid kohalikud slaavlased tänapäeva Makedoonia ala Alam-Bulgaariaks ja Alam-Möösiaks. Bulgaaria ja Möösia tähendasid sisuliselt sama piirkonda. Keele järgi nimetasid õigeusklikud slaavlased end nii bulgaarlasteks kui ka rumideks (Rumi milleti järgi). Kõik sealsed rahvad said enda identiteedi Rumi milletist. Kuni 19. sajandi keskpaigani nimetasid kreeklased Makedoonia slaavlaseid bulgaarlasteks ning võrdsustasid neid kõikide teiste õigeusklikega. Kreeklaste mõtteviisi muutis bulgaaria rahvusluse tõus. Sellel ajal hakkas usu ja rahvuse võrdsustamise idee vananema ning bulgaarlased rajasid enda eksarhaadi.

Sellele vastukaaluks hakati piirkonnas tegema laiapõhjalist kreeka usu- ja hariduspropagandat ning slaavlaste seas viidi läbi kreekastamine. 19. sajandi alguses Kreeka iseseisvumisega uuesti kasutusele võetud Makedoonia-nimi viidi osaliselt üle ka kohalikele slaavlastele. Idee seisnes kohalike slaavlaste ja kreeklaste sidumine ühiste esivanemate, vanamakedoonlaste kaudu, et ära hoida pead tõstva bulgaaria rahvusliku ärkamisega kaasnev bulgaarlaste mõjuvõimu kasv. Näiteks avaldati 1845. aastal Aleksandi-romaan slaavimakedoonia dialektis kreeka tähtedega. Samal ajal kirjeldas Vene entograaf Viktor Grigorovitš Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku Bitola piiskopi tiitli muutmist Bulgaaria eksarhi muutumisena kogu Makedoonia eksarhiks. Ta täheldas ka, Aleksander Suurt oli hiljuti austama ning tema legende levitama hakatud ja seostas seda samuti kreeklaste kultuuri ekspordiga.

Selle tulemusel hakkasid mitmed kohalikud haritlased alates 1850. aastatest piirkonda Makedooniaks nimetama ning see jõudis varsti massidesse. Petko Slavejkov märkis 1860. aastatel, et Makedoonia noored haritlased väitsid, et nad ei ole bulgaarlased, vaid on makedoonlased, vanamakedoonlaste järeltulijad. Veebruaris 1874 märkis Petko Slavejkov kirjas Bulgaaria eksarhile, et rahulolematus üldise olukorrale "on kohalike patriootide seas sünnitanud hukatusliku idee töötada iseseisvalt oma kohaliku dialekti ja veelgi enam – oma eraldiseisva Makedoonia kirikujuhtimise nimel". Siiski oli haritlaskonna seas ka teisitimõtlejaid, nagu Miladinovi vennad, kes nimetasid enda kodumaad Lääne-Bulgaariat ning kartsid, et uus nimi viib rahva kreeklastele ohtlikult lähedale.

Kuzman Šapkarevi järgi viis makedonistide tegevus 1870. aastateks etnonüümi "bulgaarlased" asendamiseni ajaloost tuntud terminiga "makedoonlased". Uut nimetust hakkas Stojan Novakovići soovitusel toetama ka Serbia, kes lootis pidurdada Bulgaaria mõjuvõimu levikut. Serblased väitsid, et Makedoonia slaavlased on puhtad slaavlased, kuid bulgaarlased on slaavlaste ja bulgaaride ristandid. Novakovići plaanide järgi muutus Serbia makedonism 1890. aastatel Makedoonia slaavlaste serbiastamiseks.

19. sajandi lõpus kutsusid Vasil Kantšovi sõnul Makedoonia elanikke makedoonlasteks nii kohalikud kui ka naaberrahvad. Uue sajandi alguses kirjeldas Pavel Šatev, et kohalikud küll tunnistasid lähisugulust bulgaarlastega, kuid pidasid endid siiski makedoonlasteks. Paradoksaalselt võtsid samal ajal ja hiljem paljud Makedooniaga mitteseotud bulgaarlased samuti uue nime kasutusele ning seda kasutas enda kasuks ära ka bulgaaria rahvusliku taassünni haritlaskond. Sõdadevahelisel perioodil toetas ka Bulgaaria osaliselt makedoonlaste rahvuse tekkimist, et ära hoida nende sulandumine Jugoslaavia serblaste sekka. Sõna "makedoonlane" hakkas tähendama rohkem rahvust kui elukohta alles teise maailmasõja lõpus. Kuid 21. sajandi alguses Makedoonia Vabariiki külastanud lingvist Keith Brown märkis, et kohalikud aromaanlased kutsuvad end küll makedoonlasteks, kuid nii Makedoonia kui ka Bulgaaria slaavlasi endiselt bulgaarlasteks.

Päritolu

19. sajandil sattusid Makedoonia piirkonna rahvad kreeka, serbia ja bulgaaria rahvuslaste rivaalitsemise keskele. Kõik kolm suuremat rahvust tahtsid makedoonlasi endaga siduda ja integreerida. Makedoonia enda rahvusluse alged on 19. sajandi lõpus. Esimesi makedoonia rahvuslasi toetasid ja õhutasid mitmed võõrvõimud, kellel oli piirkonnas huvisid. Serbia valitsus uskus, et slaavlastest makedoonlaste vägisi serblastesse sulandamine ei lõppeks hästi, kuna paljud Makedoonia elanikud pidasid bulgaarlastest rohkem lugu. Serbia võttis plaaniks õhutada makedoonlaste enda rahvuslikku ärkamist, et sellega ära hoida nende liitumine bulgaarlastega. Makedoonia rahvuslust toetas ka Austria-Ungari, kes tahtis ära hoida Makedoonia saamist Serbia või Bulgaaria osaks. Sajandi viimasel kümnendil tekkis makedoonlastele toetus ka Venemaal. Venelaste etnograafilistel kaartidel märgiti makedoonlased eraldi slaavi rahvaks ning makedoonia rahvuslased asusid Venemaale, et seal mobiliseeruda.

Slaavimakedoonia identiteedi eristamine sai alguse 1870. ja 1880. aastatel Georgi Pulevski kirjutistest. Pulevski kirjeldas teistest erinevat slaavimakedoonia keelt, millel oli sarnasusi nii serbia, bulgaaria, vanakirikuslaavi kui ka albaania keelega. Pulevski uuris slaavimakedoonlaste rahvapärimust ning jõudis järeldusele, et slaavimakedoonlased on Vana-Makedoonia inimeste ja Aleksander Suure järeltulijad. Ta oletas, et vanamakedoonia keeles oli slaavi elemente ning vanamakedoonlased olid slaavlased. Slaavimakedoonlaste enda definitsioon enda rahva kohta ei olnud 19. sajandil veel välja kujunenud. Pulevski nägi makedoonlaste identiteeti piirkondliku fenomenina ning võrdles seda Hertsegoviina ja Traakia inimeste eneseotsingutega. Pulevski, kes ise nimetas end nii Serbia patrioodiks kui ka bulgaarlasest külameheks, väitis ka, et slaavimakedoonia keel on tihedalt seotud vanabulgaaria ja serboalbaania keeltega. Pulevski muutlikud definitsioonid annavad aimu tolleaegsete slaavlaste seas puudunud rahvuse mõistest.

Makedoonia põhiliseks separatistlikuks liikumiseks sai 1890. aastatel Sise-Makedoonia Revolutsiooniorganisatsioon (VMRO). Algselt taotleti täielikku sõltumatust nii Osmanite riigist kui ka naaberriikidest, eriti Kreekast ja Serbiast, kuid VMRO sidemed Bulgaariaga tihenesid ning hiljem toetas suur enamus selle liikmetest Bulgaariaga liitumist. Kuigi VMRO liikmed pidasid end suures osas bulgaarlasteks, aitas organisatsioon makedoonlaste enesemääratluse tekkimisele kaasa. Kasutati deviisi "Makedoonia makedoonlastele" ning võideldi paljurahvuselise iseseisva Makedoonia riigi eest, mis hiljem võiks liituda plaanitud Balkani Föderatsiooniga. Siiski rääkisid VMRO liikmed avalikult, et enamik Makedoonia kristlastest slaavlastest olid bulgaarlased.

Sajandivahetusel nähti makedoonlasi rahvusvahelisel tasandil bulgaarlaste variandina. Esimese maailmasõja lõpus liigitasid vaid vähesed teadlased makedoonlased eraldi rahvaks. Pariisi rahukonverentsil tunnustasid esimese maailmasõja liitlased Serbia võimu Vardari Makedoonias ning nõustusid väitega, et makedoonia slaavlased on sisuliselt lõunaserblased. Selle suunamuutuse taga oli suures osas geograaf Jovan Cvijić. Sellest hoolimata jätkus makedoonlaste rahvusluse tõus sõdadevahelisel perioodil nii Vardari Makedoonias kui ka Bulgaarias ning nüüd oli sellel ka Kominterni toetus. Teise maailmasõja ja Jugoslaavia kommunistlike partisanidega sai makedoonlaste rahvuslik ärkamine sisse uue hoo, kuid uurijate sõnul on kaheldav, kas ka teise maailmasõja aegsed makedoonlased end bulgaarlastest eristasid. Lõplik pöördepunkt enesemääramise poole oli Makedoonia SV loomine Jugoslaavia osana pärast teist maailmasõda.

Ajalugu

19. sajandi algus ja keskpaik

Kui Osmanite riik 14. sajandi lõpus Balkani poolsaare vallutas, kadus Makedoonia-nimeline koht kaartidelt sadadeks aastateks. Nimi tuli tagasi renessansi ajal, kui teadlased Vana-Kreeka kaartidelt leitud kohanimesid, küll üsna suvaliselt, uuesti kasutama hakkasid. Osmanid ei kutsunud seda piirkonda Makedooniaks, "Makedoonia" tuli uuesti kasutusse koos rahvusluse tõusuga. Osmanite ajal nimetati Kesk- ja Põhja-Makedooniat Bulgaariaks või Alam-Möösiaks. "Makedooniaks" hakati Vana-Makedoonia alade asemel 19. sajandi alguses kutsuma teist piirkonda, kuna iseseisvus Kreeka ning kõikjal piirkonnas uuriti ja austati antiikseid kombeid.

19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus

 Pikemalt artiklis Ilinden–Preobraženie ülestõus

Võib öelda, et makedoonlaste kui eraldi rahva määratlemise esimesed katsed tehti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Haritlasgrupid nii Belgradis, Sofias, Thessalonikis kui ka Peterburis hakkasid propageerima makedonismi. Sellest hoolimata pidas enamik Makedoonia slaavlastest end bulgaarlasteks või Makedoonia bulgaarlasteks ning 1870. aastal laienes sinna ka Bulgaaria eksarhaat. Bulgaaria peapiiskop Theodosius tahtis 1890. aastatel taastada Ohridi peapiiskopkonda ehk Makedoonia oma kirikut, kuid see katse ebaõnnestus. Ajaloolaste hinnangul sai sellel ajal rahvuse tähendus poliitilise mõõtme.

Uue aastasaja hakul proovis Sise-Makedoonia Revolutsiooniorganisatsioon hõlmata võimalikult palju Osmanite Euroopa rahulolematuid rahvaid ning võitles Makedoonia ja Ida-Traakia piirkondade autonoomia eest. Siiski tuleb meeles pidada, et revolutsiooniorganisatsiooni tegevusel ei olnud rahvuslikku määratlust ning see koosnes peamiselt bulgaarlastest.

Balkani sõjad ja esimene maailmasõda

Balkani sõdade ja esimese maailmasõja ajal oli piirkond vaheldumisi Bulgaaria ja Serbia kontrolli all. Kui Bulgaaria Vardari-Makedoonia enda võimu alla võttis, avaldas ka Sise-Makedoonia Revolutsiooniorganisatsioon neile toetust. Samas Serbia võimud survestasid kohalikke end serblasteks nimetama. Serblased saatsid kohalikud omavalitsused laiali, rajasid Ohridisse, Velesisse ja muudesse linnadesse VMRO üksused, kiusasid taga bulgaarlastest vaimulikke ja õpetajaid ning vahetasid nad serblaste vastu välja. Serbia väed võtsid kohalikelt üksustelt relvad ära ning karistasid võimuvastasust karmilt. Serbia ajal unustati Makedoonias autonoomia eest võitlemine ning toetati uuesti Bulgaariaga liitumist.

Interbellum ja teine maailmasõda

Pärast esimest maailmasõda suruti Serbia Makedoonias kõik jutud Bulgaaria omariiklusest jõuliselt maha. Isegi 1920. aastal Bulgaarialt saadud nn Läänemaadel oli bulgaaria identiteedi propageerimine keelatud. Bulgaaria saatis Rahvasteliitu noote ning taotles bulgaarlaste vähemuse õiguste tunnustamist Jugoslaavias, kuid need ei toonud soovitud tulemust. Rahvasteliidu Nõukogu liikmed küll jaatasid bulgaarlaste vähemuse olemasolu võimalikkust Jugoslaavias, kuid ei teinud midagi, kuna kartsid võimaliku nõudmistelaviiniga Balkani poolsaare rahu rikkuda. Jugoslaavia võimud bulgaarlaste vähemust ei tunnustanud ning serbiastamise protsessiga mindi jõuliselt edasi. Jugoslaavia takistas ka naaberriikidel bulgaarlaste vähemuse tunnustamise, vastavasisulised Politise-Kalfovi protokoll (1924) ja Albaania-Bulgaaria protokoll (1932) jäid vastavalt Kreekas ja Albaanias ratifitseerimata.

Sõdadevahelisel perioodil tekkis serblaste poolt taga kiusatud Makedoonia elanike seas serbiastamisest hoolimata teatud rahvuslik ühtsus. 1934. aastal andis Komintern välja resolutsiooni, millega tunnustati esimest korda ajaloos makedoonlasi kui eraldi rahvast. Siiski on küsitav, kui laialt oli makedoonlaste rahvuslik ühtsus enne 1940. aastaid levinud. Segadust seoses rahvuslike määratlustega iseloomustab hästi Robert Newmani täheldus 1935. aastast: ühes Makedoonia külas elanud kahest vennast üks pidas end serblaseks ning teine bulgaarlaseks. Teises külas kohtas ta meest, kes elupõlise Makedoonia talunikuna oli eri eluetappidel olnud türklane, serblane ja bulgaarlane. Teise maailmasõja ajal annekteeris Bulgaaria Makedoonia alad ning kohalike seas hakkas levima serbiavastasus ja bulgaariameelsus. Seetõttu oli Makedoonia ainus koht kogu piirkonnas, kus Jugoslaavia kommunistide juhil Josip Broz Titol ei õnnestunud 1941. aastaks tugevat partisaniliikumist üles seada. Bulgaaria poolt okupeeritud Makedooniasse saadeti emamaalt bulgaarlastest ametnikud, kelle suhted kohalikega olid külmad. Kommunistid hakkasid Makedoonias kanda kinnitama alles 1943. aastal, kui Itaalia lüüa sai ning Nõukogude Liit hakkas Saksamaa vastu võite saama. Et piirkonda paremini enda võimule allutada rajas Tito märtsis 1943 Makedoonia Kommunistliku Partei ning novembris 1943 toimunud Jugoslaavia Rahvusliku Vabastamise Fašismivastase Nõukogu (AVNOJ) teisel kongressil tunnustati makedoonlasi kui eraldi rahvast. See kasvatas kommunistide populaarsust ning vastupanuliikumine sai jalad alla. Sellest hoolimata esines makedoonlaste seas bulgarofiiliat laialdaselt ka pärast sõda ning rahvuslik ühtsus oli habras, toetudes peamiselt tõigale, et Bulgaaria ülemvõim oli olnud sama halb kui Serbia oma.

Pärast teist maailmasõda

 Pikemalt artiklis Verised jõulud (1945)

Pärast 1944. aastat hakkasid Bulgaaria Rahvavabariikja Jugoslaavia SFV Makedooniat tulevase Balkani Föderatsiooniga liitmiseks ette valmistama ning Makedoonias hakati propageerima makedoonlaste kui eraldi slaavi rahva väljakujunemist. Makedoonia liideti Jugoslaaviaga ning aastal 1945 kodifitseeriti makedoonia keel. Makedoonia elanikud kuulutati eraldi rahvaks ning neid hakati serblastest ja bulgaarlastest eristama. Jugoslaavia osaks olnud Makedoonia Sotsialistlikus Vabariigis hakati välja juurima ka rahva bulgaariameelsust, et vahetegu rahvaste vahel oleks selgem. Samas kõik jutud Makedoonia omariiklusest suruti jõuliselt maha. Makedoonlaste tunnustatus väljaspool kohalikke alasid oli vähelevinud, Kreekas tunnustas neid ainult Kominterni poolt mõjutatud Kreeka Kommunistlik Partei. Makedoonlaste kui eraldi rahva tunnustatus kadus naaberriigis kommunistide lüüasaamisega Kreeka kodusõjas. Tuhanded Kreeka makedoonlased saadeti riigist välja ning nad asusid elama Makedoonia SV-sse, tuhanded teised põgenikud kolisid muudesse idabloki riikidesse.

Informbiro-järgne aeg ja bulgarofoobia

 Pikemalt artiklis Makedoonia rahvusliku au kaitse seadus

1950. aastate lõpus võttis Bulgaaria Kommunistlik Partei oma varasema otsuse tagasi ning hakkas makedoonlaste omarahvuslust eitama. Selle tulemusel sai bulgarofoobiast sisuliselt Makedoonia rahvusliku identiteedi osa. Sellega lõppesid ka Balkani Kommunistliku Föderatsiooni loomise lootused. Informbiro perioodi järgsel ajal, aastal 1967, eraldati Serbia Õigeusu Kirikust Makedoonia Õigeusu Kirik. Tänase makedoonia rahvuslusele oli suurim mõju Jugoslaavias toimunud makedoonia kultuuri arengu toetamine. Toetati rahvuslike filmide, muusika ja muu kunsti loomist, makedoonia keel eraldati muudest keeltest, kirjandus hakkas ilmuma makedooniakeelsena, makedoonlastel oli nüüd oma kirik ning ajalugu hakati nägema läbi rahvusprisma. Makedoonia rahvuse ajaloo kirjutamisesse laenati seiku ka naaberrahvastelt, näiteks keskaegsest Bulgaariast ja Aleksander Suure ajast. Aastal 1969 ilmus esimene makedoonlaste ajalugu käsitlev raamat. Enamik makedoonlastest toetas Jugoslaavia võimu, mis nende rahvast esimest korda tunnustas. Makedoonia kommunistid olid muude Jugoslaavia piirkondadega võrreldes üldiselt rohkem serbia- ja jugoslaaviameelsed.

Pärast teist maailmasõda nimetasid Makedoonia ja Serbia ajaloolased Kesk-Balkani antiikseid rahvaid daakiamööslasteks. Varem oli neid Jugoslaavias Illüüria liikumise tõttu illüürlasteks nimetatud. Algselt eristati daakia-möösia hõime keeleuuringute põhjal. Hiljem jõudsid Jugoslaavia arheoloogid ja ajaloolased konsensusele, et daakia-mööslased elasid tõepoolest kunagi Serbia ja Makedoonia aladel. Sellel ajal Makedoonias toimunud uuringute kaugem eesmärk oli luua illüürlastest erineva rahvusgrupi narratiiv, et enda rahvust teistest eristada. Eraldi paioonlaste identiteet pidi tõestama, et Makedoonia inimesed ei olnud ei illüürlased ega traaklased. Jugoslaavia Makedoonia teadlased jõudsid ka järeldusele, et seos makedoonlaste ja vanamakedoonlaste vahel puudus.

Iseseisvus ja antikviseerimine

 Pikemalt artiklis Antikviseerimine

Makedoonia Sotsialistlikus Vabariigis toimus 8. septembril 1991 referendum, millega kuulutati end Jugoslaaviast iseseisvaks. Kommunism langes, Jugoslaavia lagunes ning piirkonnast kadus suurvõim, uus Makedoonia Vabariik sattus naaberriikidega pidevalt konfliktidesse. Bulgaaria seadis küsimärgi alla makedoonlaste omarahvusluse ja keele, Kreekale ei sobinud Makedoonia nimi ja sümboolika, Serbiale selle usk. Lisaks taotlesid kohalikud albaanlased endale makedoonlastega võrdseid õigusi. Selle tulemusel tekkis reljeefsem ja teravam makedoonia rahvuslus. Antiik-Paioonia identiteet muutus Paioonia-Makedoonia identiteediks ning hiljem enda seostamiseks vanamakedoonlastega ehk antiikmakedonismiks. Antiikmakedonistid väidavad, et tänapäeva makedoonlased ei ole ainult slaavlaste järeltulijad, vaid on seotud ka vanamakedoonlastega. Nende väidetel ei olnud vanamakedoonlased üldse hellenid. Aastal 2006 võimule tulnud rahvuslik partei VMRO-DPMNE hakkas ajama antikviseerimise poliitikat ning tekitas sellega Kreekas pahameelt. Antikviseerimine hakkas tänu Makedoonia diasporaale levima üle maailma, ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Saksamaal ja Austraalias.

Antikviseerimist iseloomustab hästi Aleksander Suure ja Philippos II kujude rajamine üle kogu Makedoonia. 2011. aastal avati Makedoonia väljakul Skopjes 22 meetri kõrgune Aleksander Suure kuju (mis kannab Kreeka survel pealkirja "Sõdalane hobusel"), kuju oli osa pealinna ümbertegemise projektist "Skopje 2014". Väljaku teise otsa rajati veel suurem Philippos II kuju. Väljakule ehitati ka triumfikaar Porta Macedonia, millel on Aleksander Suure ja teiste antiikaja suurkujude pildid. Selle kohta esitas Kreeka välisministeerium Makedoonia võimudele ametliku kaebuse. Aleksander Suure kujud on rajatud ka Prilepi ja Štipi peaväljakutele, Bitolas avati Philippos II kuju. Ajalooliste suurkujude järgi on nimetatud palju lennujaamu, maanteid ja staadione. Skopje lennujaam kannab Aleksander Suure nime ning seal eksponeeritakse arheoloogiamuuseumist laenatud kujusid. Üks Skopje peaväljakutest nimetati Pella väljakuks (Vana-Makedoonia pealinna Pella järgi), Kreekasse suunduv kiirtee nimetati Makedoonia Aleksandri teeks ning aastatel 2009–2019 oli Skopje suurim staadion Philip II Arena. Kreeka nägi sellist käitumist provokatsioonina ning asus Makedoonia liitumist NATO ja EL-iga vetostama. 2008. aastal külastas Makedooniat hunza prints. Pakisani põhjaosas elavaid hunzasid peetakse Aleksander Suure sõjaväelaste otsesteks järeltulijateks ja vanamakedoonlaste lähimateks sugulasteks. Hunza delegatsiooni ja Mir Ghazanfar Ali Khani tervitas Skopje lennujaamas peaminister Nikola Gruevski, Makedoonia Õigeusu Kiriku eestseisja Stefan ja Skopje linnapea Trifun Kostovski.

Antikviseerimisele on vastu olnud mitmed teadlased, kuna vanamakedoonlastel ja tänapäeva Makedoonia elanike vahel seos puudub. Ka on see saanud kriitikat makedoonlastelt endilt, kuna kardetakse rahva lõhenemist end antiikkultuuriga seostajateks ja slaavlasteks. Makedoonia albaanlased näevad seda poliitikat katsena vähemuste vabadusi piirata ja neid marginaliseerida. Kriitikat on tulnud ka Bulgaariast, kuna makedoonia rahvuslased peavad ka bulgaarlaste rahvuskangelasi (nagu Dame Gruevit ja Gotse Deltševit) enda omadeks. Diplomaatidele on olnud pinnuks silmas 2019. aastal lõppenud Makedoonia nimetüli.

Antikviseerimise alged leiab 19. sajandist ja Makedoonia slaavlaste seas tekkinud müüdist justkui oleksid antiikaegsed balkanlased nende otsesed esivanemad. Sellele aitas kaasa ka Kreeka kultuurieksport. Need ideed olid olemas ja arenesid ka teise maailmasõja järgses Jugoslaavias. Lisaks mängis rolli makedoonlaste diasporaa. Tänapäeval kasutavad poliitikud ja VMRO-DPMNE antikviseerimist rahva mobiliseerimiseks ja ühendamiseks. Näiteks näidati 2009. aastal riiklikul telekanalil lühifilmi "Makedoonia palve", milles nimetas Jumal makedoonlasi "maailma vanimaks rahvaks" ja "valge rassi peategelasteks". Videos kasutati väljendit "makedoniidid" vastandumaks negriididele ja mongoliididele. Selline marurahvuslus ja antikviseerimine on rahvusvaheliselt tekitanud Põhja-Makedoonia autoritarismi algete ja valitseva partei ülemvõimu kohta küsimusi. Makedoonia võimud on üritanud end teaduslikult vanamakedoonlastega siduda, kuid need katsed on ebaõnnestunud ning välisriikides pahameelt tekitanud. Samas on ka Põhja-Makedoonias olemas teatud jugonostalgia.

Rahvuslikud vaated on levinud ka Põhja-Makedoonia diplomaatilise korpuse seas ning seegi on naaberriikides, eriti Kreekas, pahameelt tekitanud. Augustis 2017 osales Makedoonia saadik Kanadas Torontos Makedoonia rahvuslaste üritusel, kus pidas Suur-Makedoonia kaardi taustal kõne. See põhjustas Kreekas suure pahameeletormi ning arvamuse, et irredentism on Makedoonia riiklik poliitika. Pärast mitmeid kaebusi otsustas Makedoonia välisministeerium seiga siiski hukka mõista ning diplomaadi tagasi kutsuda.

Vaata ka

• Vergina päike