Juri Gagarin

Allikas: Vikipeedia

Juri Gagarin skafandris

Juri Aleksejevitš Gagarin (vene keeles Юрий Алексеевич Гагарин; 9. märts 1934 Smolenski oblast, Glušino küla – 27. märts 1968 Vladimiri oblast) oli nõukogude kosmonaut, kellest 1961. aastal sai esimene kosmoses käinud inimene.

Juri Gagarin oli 12. aprillil 1961. aastal startinud Vostok 1 pardal. Lend kestis 1 tunni ja 48 minutit.

Gagarin hukkus 27. märtsil 1968 treeninglennul MIG-15-ga Kiržatši lähedal.

Juri Gagarini nime kannavad Kuu tagaküljel olev kraater ja asteroid 1772 Gagarin.

Sisukord

[redigeeri] Kosmoselend

[redigeeri] Ettevalmistus

Peale Gagarini oli veel kandidaate esimesele kosmoselennule, neid oli kokku kakskümmend. Nad ei olnud Nõukogude Liidu parimad piloodid, neid valis Sergei Koroljov ise, tähtis oli kasv, kaal ja tervis; vanus ei tohtinud ületada 30 aastat, kaal 72 kg ja kasv 170 cm [1] (Gagarini kasv oli 165 cm [2], mõnikord mainitakse kasvuna 157 cm [3]). Ainult niisuguse kasvu ja kaaluga inimene sobis kosmoselaeva Vostok, sest laeva mõõtmed ja kaal olid kanderaketi Vostok võimsusega tugevasti piiratud.

Peale selle oli nõutav, et kosmonaut oleks NLKP liige (Gagarin astus NLKP-sse suvel 1960).

Mark Gallai, kes neid lennuks ette valmistas, on öelnud: "Igast lennuväepolgust oleks võinud valida kakskümmend niisugust lendurit... [4] Kahekümnest pretendendist valiti välja kuus, Koroljov kiirustas väga, sest olid andmed, et 20. aprillil 1961 saadavad oma inimese kosmosesse ameeriklased. Ja sellepärast määrati start ajavahemikule 11. ja 17. aprilli vahel 1961. Kes kosmosesse lendab, see määrati kindlaks viimasel hetkel riikliku komisjoni istungil, nendeks said Gagarin ja tema dublant German Titov. Valmistati ette kolm TASS-i teadaannet Gagarini lennust kosmosesse. Esimene oli "Edukas", teine juhuks, kui ta langeb teise riigi territooriumile või maailmamerre – "Pöördumine teiste riikide valitsuste poole", palvega aidata teda otsida, ja kolmas, "Traagiline", juhuks kui Gagarin elusana tagasi ei jõua.

[redigeeri] Lend

Gagarini laskumisaparaat Kosmonautika memoriaalmuuseumis

Kosmoselaev Vostok-1 startis 12. aprillil 1961 kell 9.07 Moskva aja järgi Baikonuri kosmodroomilt. Laev tegi ühe tiiru ümber Maa ning viis lennu lõpule 108. minutil kell 10.55:34, üks sekund enne plaanitut. Gagarini kutsung oli "Kedr". Pidurdussüsteemi rikke tõttu ei maandunud laskumisaparaat Gagariniga mitte kavandatud piirkonnas 110 km kaugusel Stalingradist, vaid Saratovi oblastis Engelsi linna lähedal. Seal keegi nii kõrget külalist ei oodanud. Kell 10.48 avastas lähedal asuva sõjaväelennuvälja radar tundmatu sihtmärgi (see oli laskumisaparaat) ning pisut hiljem 7 km kõrgusel juba kaks sihtmärki, sest Gagarin oli lennuplaani kohaselt katapulteerunud.

[redigeeri] Vastuvõtt Maal

Esimesed inimesed, kes kosmonauti pärast lendu kohtasid, olid metsniku naine Anna Akimovna Tahtarova ja tema kuueaastane lapselaps Rita. Varsti saabusid sündmuskohale sõjaväelased lähedal asuvast väeosast. Üks grupp sõjaväelasi võttis valve alla laskumisaparaadi, teine viis Gagarini väeosa asukohta. Sealt raporteeris Gagarin telefoni teel õhukaitsediviisi komandörile: "Palun anda õhujõudude ülemjuhatajale ette: ülesande täitsin, maandusin etteantud rajoonis, tunnen end hästi, vigastusi ja murde ei ole. Gagarin."

Vahepeal lendas Engelsi lennubaasist välja helikopter Mi-4, mille ülesandeks oli leida Gagarin ja teda peale võtta. Nemad avastasidki esimestena laskumisaparaadi, kuid Gagarinit juures ei olnud, olukorda selgitasid kohalikud elanikud, nad ütlesid, et Gagarin sõitis veoautoga Engelsisse. Helikopter tõusis õhku ja võttis kursi linnale. Teel nähti helikopterilt veoautot, millelt Gagarin kätega vehkis. Gagarin võeti peale, helikopter võttis kursi Engelsi lennubaasile ning pardalt edastati radiogramm: "Kosmonaut on pardale võetud, suundun lennuväljale."

Engelsi lennuväljal Gagarinit juba oodati, helikopteri trapi juures oli kogu baasi juhtkond. Talle anti kätte Nõukogude juhtkonna õnnitlustelegramm. Pobedaga viidi Gagarin dispetšeripunkti ning seejärel baasi staapi sideks Moskvaga.

Keskpäevaks oli Engelsi lennuväljale Baikonuri kosmodroomilt saabunud kaks lennukit: Il-18 ja An-10, millega saabusid õhujõudude komandöri asetäitja kindralleitnant Filipp Agaltsov ja rühm ajakirjanikke. Kolme tunni jooksul, kuni seati sisse sidet Moskvaga, andis Gagarin intervjuusid ja laskis end pildistada. Kui side oli sisse seatud, kandis ta isiklikult Leonid Brežnevile ja Nikita Hruštšovile lennu sooritamisest ette. Pärast ettekannet istus Gagarin lennukile Il-14 ja lendas Kuibõševi. Et mitte tähelepanu äratada, otsustati maanduda kuskil linnast kaugemal. Ent kuni mootorit summutati ja trappi monteeriti, kogunes väga palju rahvast, kohale oli tulnud ka kohalik parteijuhtkond. Esimesena väljus lennukist Gagarin, kes tervitas kogunenuid. Gagarin viidi Volga äärde NLKP Kuibõševi Oblastikomitee suvilasse. Seal ta käis duši all ja einestas korralikult. Kolm tundi pärast Gagarinit saabusid Kuibõševi Koroljov ja veel mõned inimesed riiklikust komisjonist. Kell 21 kaeti peolaud ja tähistati Gagarini õnnestunud kosmoselendu.

[redigeeri] Autasud ja aunimetused

Nõukogude valitsus ülendas ta vanemleitnandist otse majoriks.

Lenini orden (NSV Liit), Georgi Dimitrovi orden (Bulgaaria), Karl Marxi orden (Saksa DV), Grünwaldi rist (Poola), I järgu kuulsuse orden briljantidega (Ungari), Aafrika tähe suur lint (Libeeria), orden "Lennundusalaste teenete eest" (Brasiilia), II klassi täht (Indoneesia). Ordeni "Playa Giron" (Kuuba) esimene kavaler.

Kuldtäht, Konstantin Tsiolkovski nimeline kuldmedal (mõlemad NSV Liit), de Lavo medal, suur kuldmedal ja diplom (kõik Rahvusvaheline Aeronautikaföderatsioon), Austria valitsuse kuldmedal, Kolumbuse medal (Itaalia), Itaalia kosmonautikaassotsiatsiooni kuldmedal ja diplom, Suurbritannia planeetidevahelise suhtlemise ühingu kuldmedal.

[redigeeri] Viited

  1. ^ Резюме для космонавта, ajakiri Власть, nr 19(772), 19. mai 2008
  2. ^ Почему Гагарину запретили летать, Аргументы и факты, nr 9(1218), 3. märts 2004
  3. ^ Yuri Gagarin, Time, 2. november 2006
  4. ^ Марк Галлай. «Я думал: это давно забыто»], testpilot.ru

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Kirjandus

  • Jamie Doran, Piers Bizony, Gagarin. Olion, Tallinn 2001

[redigeeri] Välislingid

Commons-logo.svg
Commonsi pildid, videod, helifailid:

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Juri_Gagarin"