Juri Gagarin

Juri Gagarin

Juri Aleksejevitš Gagarin (vene keeles Юрий Алексеевич Гагарин; 9. märts 1934 Smolenski oblast, Glušino küla – 27. märts 1968 Vladimiri oblast) oli nõukogude kosmonaut, kellest 1961. aastal sai esimene kosmoses käinud inimene.

Juri Gagarin oli 12. aprillil 1961. aastal startinud Vostok 1 pardal. Lend kestis 1 tunni ja 48 minutit.

Gagarin hukkus 27. märtsil 1968 treeninglennul MIG-15-ga Kiržatši lähedal.

Kosmoselend

Ettevalmistus

Peale Gagarini oli veel kandidaate esimesele kosmoselennule, neid oli kokku kakskümmend. Nad ei olnud Nõukogude Liidu parimad piloodid, neid valis Sergei Koroljov ise, tähtis oli kasv, kaal ja tervis; vanus ei tohtinud ületada 30 aastat, kaal 72 kg ja kasv 170 cm(Gagarini kasv oli 165 cm , mõnikord mainitakse kasvuna 157 cm ). Ainult niisuguse kasvu ja kaaluga inimene sobis kosmoselaeva Vostok, sest laeva mõõtmed ja kaal olid kanderaketi Vostok võimsusega tugevasti piiratud.

Peale selle oli nõutav, et kosmonaut oleks NLKP liige (Gagarin astus NLKP-sse suvel 1960).

Mark Gallai, kes neid lennuks ette valmistas, on öelnud: "Igast lennuväepolgust oleks võinud valida kakskümmend niisugust lendurit... Kahekümnest pretendendist valiti välja kuus, Koroljov kiirustas väga, sest olid andmed, et 20. aprillil 1961 saadavad oma inimese kosmosesse ameeriklased. Ja sellepärast määrati start ajavahemikule 11. ja 17. aprilli vahel 1961. Kes kosmosesse lendab, see määrati kindlaks viimasel hetkel riikliku komisjoni istungil, nendeks said Gagarin ja tema dublant German Titov. Valmistati ette kolm TASS-i teadaannet Gagarini lennust kosmosesse. Esimene oli "Edukas", teine juhuks, kui ta langeb teise riigi territooriumile või maailmamerre – "Pöördumine teiste riikide valitsuste poole", palvega aidata teda otsida, ja kolmas, "Traagiline", juhuks kui Gagarin elusana tagasi ei jõua.

Lend

Gagarini laskumisaparaat Kosmonautika memoriaalmuuseumis

Kosmoselaev Vostok-1 startis 12. aprillil 1961 kell 9.07 Moskva aja järgi Baikonuri kosmodroomilt. Laev tegi ühe tiiru ümber Maa ning viis lennu lõpule 108. minutil kell 10.55:34, üks sekund enne plaanitut. Gagarini kutsung oli "Kedr". Pidurdussüsteemi rikke tõttu ei maandunud laskumisaparaat Gagariniga mitte kavandatud piirkonnas 110 km kaugusel Stalingradist, vaid Saratovi oblastis Engelsi linna lähedal. Seal keegi nii kõrget külalist ei oodanud. Kell 10.48 avastas lähedal asuva sõjaväelennuvälja radar tundmatu sihtmärgi (see oli laskumisaparaat) ning pisut hiljem 7 km kõrgusel juba kaks sihtmärki, sest Gagarin oli lennuplaani kohaselt katapulteerunud.

Vastuvõtt Maal

Esimesed inimesed, kes kosmonauti pärast lendu kohtasid, olid metsniku naine Anna Akimovna Tahtarova ja tema kuueaastane lapselaps Rita. Varsti saabusid sündmuskohale sõjaväelased lähedal asuvast väeosast. Üks grupp sõjaväelasi võttis valve alla laskumisaparaadi, teine viis Gagarini väeosa asukohta. Sealt raporteeris Gagarin telefoni teel õhukaitsediviisi komandörile: "Palun anda õhujõudude ülemjuhatajale ette: ülesande täitsin, maandusin etteantud rajoonis, tunnen end hästi, vigastusi ja murde ei ole. Gagarin."

Vahepeal lendas Engelsi lennubaasist välja helikopter Mi-4, mille ülesandeks oli leida Gagarin ja teda peale võtta. Nemad avastasidki esimestena laskumisaparaadi, kuid Gagarinit juures ei olnud, olukorda selgitasid kohalikud elanikud, nad ütlesid, et Gagarin sõitis veoautoga Engelsisse. Helikopter tõusis õhku ja võttis kursi linnale. Teel nähti helikopterilt veoautot, millelt Gagarin kätega vehkis. Gagarin võeti peale, helikopter võttis kursi Engelsi lennubaasile ning pardalt edastati radiogramm: "Kosmonaut on pardale võetud, suundun lennuväljale."

Engelsi lennuväljal Gagarinit juba oodati, helikopteri trapi juures oli kogu baasi juhtkond. Talle anti kätte Nõukogude juhtkonna õnnitlustelegramm. Pobedaga viidi Gagarin dispetšeripunkti ning seejärel baasi staapi sideks Moskvaga.

Keskpäevaks oli Engelsi lennuväljale Baikonuri kosmodroomilt saabunud kaks lennukit: Il-18 ja An-10, millega saabusid õhujõudude komandöri asetäitja kindralleitnant Filipp Agaltsov ja rühm ajakirjanikke. Kolme tunni jooksul, kuni seati sisse sidet Moskvaga, andis Gagarin intervjuusid ja laskis end pildistada. Kui side oli sisse seatud, kandis ta isiklikult Leonid Brežnevile ja Nikita Hruštšovile lennu sooritamisest ette. Pärast ettekannet istus Gagarin lennukile Il-14 ja lendas Kuibõševi. Et mitte tähelepanu äratada, otsustati maanduda kuskil linnast kaugemal. Ent kuni mootorit summutati ja trappi monteeriti, kogunes väga palju rahvast, kohale oli tulnud ka kohalik parteijuhtkond. Esimesena väljus lennukist Gagarin, kes tervitas kogunenuid. Gagarin viidi Volga äärde NLKP Kuibõševi Oblastikomitee suvilasse. Seal ta käis duši all ja einestas korralikult. Kolm tundi pärast Gagarinit saabusid Kuibõševi Koroljov ja veel mõned inimesed riiklikust komisjonist. Kell 21 kaeti peolaud ja tähistati Gagarini õnnestunud kosmoselendu.

Elu peale lendu

Gagarin Egiptuses 1962. aastal

108 minuti pikkune kosmoselend muutis täielikult Gagarini elu, kuna temast sai ülemaailmne kuulsus. Paari aasta jooksul peale kosmoselendu võtsid suurema osa Gagarini ajast kohtumised ja reisid välisriikidesse. Gagarin külastas kokku 30 välisriiki, nende hulgas olid Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Soome, Suurbritannia, Poola, Kuuba, Brasiilia, Ungari, India, Afganistan, Egiptus jm. Samuti soovisid NSV Liidu tähtsamad isikud Gagariniga kohtuda. Kõik need vastuvõtud koos rikkaliku toidulaua ja napsudega jätsid oma jälje Gagarini tervisele. Tema kehamass tõusis 8–9 kg võrra ning ta loobus regulaarsetest sporditreeningutest. Vaid ettevalmistused järgmiseks kosmoselennuks ja lennuväe treeninglennud suutsid teda vastuvõttude rohkusest päästa. Õpingute ajaks lennuväe akadeemias Moskvas lõppesid treeninglennud ning esimese lennu Mig-17-ga sooritas Gagarin 1967. aasta veebruaris. Lend ei möödunud kõige paremini, sest ta suutis maanduda alles teisel katsel.

Hukkumine

Mig-15UTI

Peale lennuväe akadeemia lõpetamist pühendus Gagarin treeninglendudele lennukiga Mig-15UTI. 1968. aasta 13.–22. märtsini sooritas ta koos instruktoriga 18 treeninglendu, kogukestvusega 7 tundi. Iseseisvateks lendudeks oli tal vaja läbida veel kaks treeninglendu. 27. märtsil oli tema lennuinstruktoriks Vladimir Serjogin (polgukomandör, Nõukogude Liidu kangelane). Kell 10:18 välja lennanud ekipaaž pidi oma ülesande täitma vähem kui 20 minutiga. 10:30 teatas Gagarin ülesande täitmisest ja baasi tagasipöördumisest. See jäigi tema viimaseks raadiosõnumiks. Kui sai selgeks, et hävitajal on kütus lõppenud, alustati otsingutega, mis kestsid üle kolme tunni. Õnnetuskoht asus ligi 65 km kaugusel baasist, Novosjolovo küla lähistel, 18 km Kiržatši linnast. Õnnetuse uurimiseks moodustati riiklik komisjon, kuid isegi sadade spetsialistide kaasamine ei andnud piisavat selgitust õnnetuse põhjuste kohta. Komisjoni lõppraport salastati ning selle sisu kohta saadi vaid lünklikku teavet komisjoni liikmetelt.

Autasud ja aunimetused

• NSV Liidu kosmoselendur (1961)
• Nõukogude Liidu kangelane
• Tšehhoslovakkia sotsialistliku töö kangelane
• Bulgaaria sotsialistliku töö kangelane
• Vietnami töökangelane
• Rahvusvahelise Astronautika Akadeemia auliige (1966)
• Nõukogude–Kuuba sõprusühingu president
• ühingu Soome-Nõukogude Liit auliige

Nõukogude valitsus ülendas ta vanemleitnandist otse majoriks.

Lenini orden (NSV Liit), Georgi Dimitrovi orden (Bulgaaria), Karl Marxi orden (Saksa DV), Grünwaldi rist (Poola), I järgu kuulsuse orden briljantidega (Ungari), Aafrika tähe suur lint (Libeeria), orden "Lennundusalaste teenete eest" (Brasiilia), II klassi täht (Indoneesia). Ordeni "Playa Giron" (Kuuba) esimene kavaler.

Kuldtäht, Konstantin Tsiolkovski nimeline kuldmedal (mõlemad NSV Liit), de Lavo medal, suur kuldmedal ja diplom (kõik Rahvusvaheline Aeronautikaföderatsioon), Austria valitsuse kuldmedal, Kolumbuse medal (Itaalia), Itaalia kosmonautikaassotsiatsiooni kuldmedal ja diplom, Suurbritannia planeetidevahelise suhtlemise ühingu kuldmedal.

Mälestuse jäädvustamine

Juri Gagarini nime kannavad Kuu tagaküljel olev kraater ja asteroid 1772 Gagarin.

Tema Londonis viibimise 50. aastapäeval 14. juulil 2011 avati Suurbritannia pealinnas Trafalgari väljakult Buckhingami lossi juurde viival The Mallil Gagarini mälestusmärk.

Vaata ka

• Nõukogude kosmoseprogramm

Kirjandus

• Jamie Doran, Piers Bizony, Gagarin. Olion, Tallinn 2001

Välislingid

• Venekeelne "Энциклопедия космонавтики": Gagarini elulugu, dokumendid, fotod, videoklipp