John Maynard Keynes

Allikas: Vikipeedia
Majandusteaduse ajalugu
Keinsism
WhiteandKeynes.jpg
John Maynard Keynes (paremal) ja Harry Dexter White Bretton Woodsi konferentsil
Nimi: John Maynard Keynes
Sündinud: 5. juuni 1883 Cambridge, Inglismaa
Surnud: 21. aprill 1946 (62-aastaselt) Tilton, East Sussex, Inglismaa
Päritolu: Inglismaa
Ala: majandusteadus, poliitiline ökonoomia, tõenäosus
Mõjutused: Knut Wicksell, Arthur C. Pigou, Alfred Marshall, Adam Smith, David Ricardo, Dennis Robertson, Karl Marx, Thomas Malthus, Michal Kalecki, J.S. Mill
Tema mõjutas: T. K. Whitaker, Michał Kalecki Simon Kuznets, Paul Samuelson, John Hicks, G.L.S. Shackle, Silvio Gesell, William Vickrey, Galbraith

John Maynard Keynes (5. juuni 188321. aprill 1946) oli silmapaistev inglise majandusteadlane, ajakirjanik, Inglismaa rahandusministeeriumi nõustaja. Teda peetakse ka tänapäevase makroökonoomika rajajaks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keynes sündis 1883. aastal puritaanlikus kodus. Keynesi koolitee läks läbi Etoni poistekooli King Kolledžisse. Keynes oli ülikooli üks silmapaistvamaid ja mitmekülgsemaid tudengeid. Ülikooliaega jäi kuulumine Apostlite ühingusse ja Bloombury gruppi, mille boheemlaslikud ja antipuritaanlikud ideed mõjutasid kogu Briti kultuuri. Keynes ei tahtnud õppida Cambridges ei matemaatikat ega majandusteadust, ometi sundisid tema töölemineku kavatsused temalt matemaatika eksami tulemust. Päast eksami edukat sooritamist hakkas Keynes ka majandusteaduse vastu huvi tundma. 1906 pärast töötamist India Kontoris Londonis, tuli Keynes Kings Kolledžisse tagasi, kuna teda kutsuti majandusteaduse õppejõuks. Olles alates 1920. aastast Cambridge'i Ülikooli professor, osales ta ka Inglise Panga Direktooriumi töös.

20. sajandi 30. aastate Suure Depressiooni ajal leidis ta Suurbritannias väljapääsu majanduskriisist. Oma teoreetilise pärandi avaldas J. M. Keynes 1936. aastal teoses "Hõive, protsendi ja raha üldteooria" (The General Theory of Employment, Interest and Money), milles on antud esmakordselt makromajanduskategooriate süsteemne käsitlus. Tähtsat osa selles süsteemis etendab raha, millele Keynes pühendas suure osa oma uuringutest. Ta osales väga aktiivselt Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund – IMF) loomises ning Teise maailmasõja järgse rahvusvahelise rahasüsteemi korrastamisel.

1956. aastal, kui akadeemilistes ringkondades võimutsesid keinsislased, ilmus Friedmani raha koguse teooria, mis oli põhimõtteliselt keinsismi vastane. 1960. aastatel, kui Keynesi mõju hakkas juba vähenema, teatas Nixon, et kõiki poliitikud on keinsistid. Keynesi täht oli kõige briljantsem 1964. aastal, kui Kennedy-Johnsoni valitsus asus rakendama fiskaalpoliitilisi meetmeid.

Keynes suri 1946. aastal.

Keinsismi põhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keinslus (Keynes)

1935. aasta Roosevelt – "New Deal"

  • suurendada avaliku sektori töötajate palkasid
  • seega suureneb nende ostujõud
  • see suurendab nõudlust ja tarbimist
  • põhjustab tootmise kasvu
  • töökohtade teke, suurem tööhõive

Keynesi töödest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keynes kummutas klassikute tõestused majanduse iseregulatsiooni jõust ja pani uskuma majandustegevuse kiire languse võimalikkusest.

Oma põhiteoses The General Theory of Employment, Interest and Money ühendas Keynes rahvatulu (ehk kogutoodangu), säästlikkuse, kapitalimahutused ja tarbimise suletud süsteemiks, mis tema arvates pidi tagama majanduse tasakaalu. Kategooriaid siduvaks lüliks pidas Keynes raha. Ta võttis oma uurimise keskpunktiks tööpuuduse ja püüdis selgeks teha selle põhjused. Peamiseks vahendiks sellega võitlemisel nägi Keynes riigi majanduslikku sekkumist.

  • Kui hinnatase on lühikeses perspektiivis fikseeritud, toimub kohandumine mudelis nõutavate ja toodetavate kaupade (seega ka kogutoodangu ja tööhõive) kaudu. Sellist kohandumise varianti nimetatakse makromajanduses Keynesi eelduseks, mille kohaselt kogutoodang kujuneb nõudluse järgi, see tähendab et pakkujad toodavad nii palju kui antud hinnatasemel nõutakse.
  • Tihti on ökonomistide ja poliitiliste filosoofide ideed, kas õiged või valed, võimsamad kui seda tunnetatakse. Maailma viib edasi hoopis midagi muud. Praktilised inimesed, kes arvavad, et igasugused intellektuaalsed voolud neid ei mõjuta, on tavaliselt mõne iganenud ökonomisti orjad.
  • Kui mõistus sureb, sünnivad koletised.
  • Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab

Mida tähendab olla keinsist?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõigepealt kaks põhilist arusaama:

  1. turumajandus ei jõua reeglina täishõiveni;
  2. valitsuse tegevus võib selle puudujäägi kõrvaldada.

Neokeinslased – majandus kaldub ebastabiilsusele ja valitsuse sekkumine on sageli vajalik. Enim häirib töötus. Usuvad siiski, et lõpuks suudab ka turumehhanism end ise langusperioodist välja korrigeerida. Majanduspoliitiliseks lahenduseks pakuvad ekspansiivset eelarve- ja finantspoliitikat.

Postkeinslased arvavad, et majandus on põhiliselt ebastabiilne ja tendents isekorrigeerumisele puudub. Nad leiavad, et tänapäeva majanduses domineerivad ametiühingud ja suured korporatsioonid ning pakuvad välja, et valitsus peab kasutama demokraatlikku planeerimist ja tulupoliitikat ning fiskaal- ja rahapoliitikat.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keynes oli abielus vene emigrandist baleriini Lidija Lopuhhovaga. Lapsi neil polnud.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Elmar Järvesoo, "Tagasivaade John Maynard Keynesile" – Akadeemia 1995, nr 1, lk 151–162
  • John Maynard Keynes, "Ootuste osa toodangu ja tööhõive määramisel". Tõlkinud Alari Purju – samas, lk 163–167